Huko Aaspõllu: lotomäng - mõistlik või mõttetu? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Siim Lõvi/ERR

Möödunud nädala võitis üks Eesti elanik lotoga ligi 11 miljonit eurot. See on Eesti ajaloo suurim võit ja võitja paigutub sellega, vähemalt mõneks ajaks, Eesti rikkamate inimeste hulka. Samas on loto mängimine jätkuvalt majanduslikult täiesti mõttetu otsus, kuigi teatud tingimustel indiviidi tasandilt ratsionaalne, sedastab Huko Aaspõllu Vikerraadio päevakommentaaris.

Rumaluse maksustamine – nii kutsutakse loto mängimist. Seda seetõttu, et lotosid mängivad üldiselt vaesemad inimesed, ja seega ka justkui rumalamad. Kui sissetulek on madalam, siis lotopileti hind on sellest ka suurem tükk. Näiteks ühe mu kolleegi ema väidetavalt ostab igal aastal enam kui 400 euro eest lotopileteid.

Möödunud aastal panustasid Eesti inimesed riiklikku hasartmängufirmasse Eesti Loto üle 60 miljoni euro. Kokku mängis 2019. aastal klassikalist loteriid üle 400 000 inimese. Keskmiselt osteti Eestis loteriisid möödunud aastal 46 euro eest elaniku kohta. Numbrid jäävad küll Euroopa Liidu keskmisele alla, kuid ka see on mitte kuigi hästi kulutatud raha.

Milles siis probleem? Eesti Loto pakutavate mängude tulusus mängija jaoks on madal. Igast eurost, mis mängudesse panustatakse, umbes pool läheb väljamaksmiseks võitudena ja umbes pool kulub mängude korraldamisele ja ettevõtte kasumile. Seejuures on Eesti Loto tubli kasumlik ettevõte, mis igal aastal riigile miljoneid eurosid dividende maksab.

Seega, kui muidu võiks lotot vaadata mänguna, kus palju inimesi paneb raha sisse ja mõni saab suurema võidu, siis erinevad kulud toovad kaasa olukorra, kus pool rahast kaob. Ehk siis iga mängu paigutatud eurolt oleks tagasi oodata umbes pool. See muide on erakordselt halb diil.

Võrdluseks, klassikalisel kasiinomängul ruletil on euro panustamise oodatav tagasisaadav tulemus keskmiselt umbes 95 senti. Jätkuvalt halb diil, aga kümme korda parem kui lotol. Mitte et ma soovitaksin kasiinosse minna, kindlasti mitte. Hasart- ja lotomängud toovad raha sisse vaid nende korraldajatele.

Aga miks me siis neid korraldame? Miks peab riigifirma müüma pileteid mängule, mis pakub rahvale halba tehingut? Mis vaesematelt ebaproportsionaalselt palju raha ära võtab? Möödunud aastal kokku enam kui 30 miljonit eurot. Klassikaline vastus on, et kuivõrd inimestele meeldib panustada, siis on seda parem teha riiklikult ja reguleeritult, kui lasta põrandaalustel lotodel vohada.

Loomulikult, lisavahendid eelarvesse on ka riiklikus vaates positiivsed. Ega ilmaasjata ei turunda Eesti Loto ennast rääkides, kuidas pileti ostmine toetab haridust, teadust, sporti, kultuuri ja meditsiini. Seda see tõepoolest ka pisut teeb. Nagu ka näiteks elektri tarbimine või alkoholi ostmine.

Aga kui loto mängimine nii halb tehing on, miks inimesed seda siiski teevad? Lihtne on jõuda kiirelt järeldusele, et lotomängijad on rumalad ja seetõttu ei saa tegelikult oma tegevuse kahjumlikkusest aru. Eks omajagu tõtt võib selles ka olla – tõenäosusteooria on üldiselt keerukas. Kui mõni asi on juhtunud, tundub, et see võib ka sinuga juhtuda. Kui ei proovi, siis kindlasti ei võida ja nii edasi.

Inimestele võib ka tunduda, et kuskil on võimalikud mingid süsteemid. Et kuskil on viis, kuidas mäng enda kasuks tööle panna. Et mingid mängimiskombinatsioonid võivad võidu tuua. See loomulikult ei ole tõsi.

Inimeste vähene arusaamine on parimal juhul pool vastusest. Kuigi alguses mainitud kolleegi ema 400 eurot aastas lotopiletite alla panna tundub palju, ei ole see päris ühene. Eks ta saab sealt osa raha, sadakond eurot, igal aastal tagasi. Ülejäänud raha eest ostab ta endale meelelahutust ja unistust võimalusterohkemast tulevikust. See on ka tegelikult lisaväärtus.

Mis peamine, kui ta paneks see 400 eurot igal aastal kõrvale, võiks ta seda investeerides paarikümne aastaga koguda üle 10 000 euro. Aga olgem ausad, see summa, eriti paarikümne aasta pärast, ei annaks ta elule kvalitatiivset muutust. Jah, rohkem raha on parem, kuid sisuliselt elumuutev see summa ei ole.

Ka teistpidi võttes – see 400 eurot aastas kuluks vast nii või teisiti ära. Kui mitte lotopiletitele, siis muule, vähem või rohkem vajalikule. Selle puudumine ka pigem ei vähenda oluliselt kuidagi elukvaliteeti. Samuti, kui lotole kuluvat raha peaks rohkem kuhugi vaja minema, on see esimene kulutustest, mida kärpida. Seega, kui öelda endale, et vaid lotovõit võib mu ellu hüppelise heaolukasvu tuua, siis ükskõik kui olematu on selle tõenäosus, võib see siiski olla inimese jaoks ratsionaalne. Ja seega ka mõistlik rahapaigutus, arvestades ka lisanduvat meelelahutusväärtust. Seega ka äkki mõistlik.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: