Tulevane PTA juht: ametnik peab rääkima tõtt, kui kaalul on rahva tervis ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Urmas Kirtsi.
Urmas Kirtsi. Autor/allikas: Maaeluministeerium

Põllumajandus- ja toiduametit (PTA) juhtima asuv pikaaegne Kuusalu vallavanem Urmas Kirtsi ütleb, et ühendamet peab olema esmalt tootjate nõuandja ning alles siis kontrollija ja karistaja. Ta on oma tulevastelt kolleegidelt kuulnud, et uues ametis peaks rohkem rõhuma klientide võrdsemale kohtlemisele.

Kui riigikantselei uue põllumajandus- ja toiduameti peadirektori konkursi välja kuulutas, saime teada, et tarvis on "tuleviku kujundajat", "tulemuste saavutajat" ja "tööõnne hoidjat". Kas need märksõnad võiks teie nime taha kirjutada?

Küllap vist võiks, sest ega ju muidu poleks komisjon sellist otsust teinud. Mina andsin nägemuse sellest, kuidas minu elu on tänase päevani kulgenud: mida ma olen teinud, milliseid väärtusi ma endas kannan. Ja küllap sealt siis oli välja lugeda, et ma vastan nendele tingimustele.

Kuidas võiks näiteks "tulemuste saavutamine" teid kirjeldada?

Vaadake, minu elus on olnud kaks pikka karjääri. Ma olen 13 aastat juhtinud eraäri ja 14 aastat saab nüüd aega täis, kui ma olen juhtinud Kuusalu valda. Äris oli loomulikult püha äriplaani täitmine, ja mul on kombeks oma lubadusi täita. Selge on see, et ümbritsev keskkond teinekord teeb sellesse korrektiive, kuid tagasi vaadates võib suuresti öelda, et mis on lubatud, see on ka tehtud. Ja kohalikus omavalitsuses sama moodi, kogu elu kulgeb arengukavade kohaselt. Ma ei tähtsustaks ennast üle, aga nendel meeskondadel, mida mul on olnud õnn juhtida – neil on, mida ette näidata.

Märtsis, kui kogu Eesti seisis silmitsi üha kasvava koroonakriisiga, võtsite te kaasa üheksa vallaametnikku ja sõitsite Soome motivatsioonireisile. Ajalehest lugesime, et suisa suusatama. See, ma saan aru, oli oluline just tööõnne hoidmiseks?

Ega siis motivatsioonireisid ei tule üleöö, need on pikalt planeeritud. Kuusalus on komme küll selline, et ega selline motivatsioonireis ei tähenda, et see makstakse kinni vallarahva rahakotist. Kõik, kes said selles osaleda, loomulikult kandsid ka kulud vähemalt pooles ulatuses ise.

Eks ta oli selline õnnetu kokkusattumus, et kui me 12. märtsil sõitsime siit ära, siis olukord oli küll ärev, aga eriolukorda veel polnud. Ma küsisin kõigilt sõitjatelt, et kas nad ikka tahavad kaasa sõita, nad ütlesid et tahavad. Ja niipea, kui eriolukord välja kuulutati, nii ma pöördusin Eestisse tagasi. Nii et see motivatsioonireis lõppes üsna kiiresti. Ja suusatamine on väga tore tegevus. Soovitan kõigile.

Kuidas te kriisidega toime tulete? Näiteks veterinaar- ja toiduameti lähiminevikust mäletame sigade Aafrika katku, see oli ametile päris korralik kriis. Lihtne polnud ka hiljutine listeeriaskandaal. Kas te oskate sõnastada, mis on asutuse juhi roll kriisi ajal?

Selge on see, et ameti juht peab korraldama töö selliselt, et see kriis saaks lahenduse. Kui me räägime näiteks listeeriajuhtumist, siis et toiduohutus oleks tagatud. See on tegelikult ülim põhimõte, millest ei saa taganeda. Ja kindlasti tuleb väga palju tähelepanu pöörata kommunikatsioonile, et sõnumid, mis välja antakse, oleksid üheselt mõistetavad ja et eri valdkonnad räägiksid samasugust juttu.

Aga mida teha siis, kui poliitiline juht ja ametnikust tippjuht ongi eriarvamusel, kui nende eksperthinnang on täiesti erinev? Kas üks peaks siis jääma tasa ja laskma teisel rääkida?

Ma arvan, et eeldus peaks olema ikkagi konsensuse saavutamine. Näiteks kui tulla listeeria juurde tagasi, siis õige lahendus oleks olnud see, et kas ameti juht ja minister söövad mõlemad isukalt lõhekala avalikkuse ees või siis mõlemad ütlevad, et sõbrad, mõni aeg oleks targem sellest loobuda. Tuleb rääkida ja püüda leida alati ühine keel, see on minu eesmärk.

Kui seda ühist keelt ikkagi ei leita, kas teie ametnikuna oleksite valmis rääkima avalikkuse ees ka seda juttu, millega minister nõus ei ole?

Eks meil kõigil on oma eetilised normid ja kusagil jooksevad nii-öelda punased jooned. Ka ametnikul loomulikult on õigus ja ka kohustus rääkida tõtt, eriti kui see puudutab rahva tervist. Siin ei ole ühtegi teist varianti. Kui see pole võimalik, siis on ametnikul alati võimalus tagasi astuda.

Te olete 14 aastat Kuusalu valda juhtinud, kohalikus poliitikas veel kauemgi kaasa löönud. Miks te ühtegi erakonda pole astunud?

Põhjuseid on tegelikult mitmeid. Võib-olla üks põhjus on see, et ma ei ole leidnud ühtegi erakonda, mille kõigi põhimõtetega ma sada protsenti nõus oleksin. Ja teine asi on see, et ma olen siiamaani suutnud oma tööd teha enda ja oma poolehoidjate arvates piisavalt edukalt ka ilma erakondliku toeta.

Uuele ametikohale kandideerides pidite esitama kahe leheküljelise essee pealkirjaga "Tagasivaade 2025. aastal: "Põllumajandus- ja toiduameti edulugu"". Millest te kirjutasite, missugune võiks olla põllumajandus- ja toiduameti edulugu?

Edulugu on kindlasti see, et kaks olemasolevat ametit on selleks ajaks ühendatud ja on tekkinud organisatsioon, kus on kõrge töökultuur ja mis on suunatud väga hea teenuse osutamisele. Ametnik peaks olema eelkõige tootja ja töötleja sõber, kõige parem nõuandja, alles teises järjekorras kontrollija ja kõige viimases järjekorras karistaja.

2005. aastal ühinesid Kuusalu vald ja Loksa vald. Teie juhtisite värske ühendvalla volikogu eelarve- ja majanduskomisjoni. Kas nende kahe valla ühinemisest on midagi õppida? Kui nüüd põllumajandusameti ning veterinaar- ja toiduameti ühinemist vaatate, kas oskate mõned mured juba kaugelt ära tunda?

Kindlasti on õppida, kuigi kahe valla ühendamise omapära oli see, et tegelikult on ikkagi ühe kihelkonna valdadega tegu. Võib öelda küll, et mis see kihelkond tänapäeval on, aga siiski, mingisugused allhoovused või sidemed inimeste vahel toimisid.

Küll aga mäletan seda, et nende organisatsioonide kultuurid olid mõnevõra teistsugused. Ja aeg-ajalt päris pikki aastaid. Kui midagi läks viltu või tuli välja mõni dokument, mis polnud piisavalt kvaliteetne, siis öeldi, et ah, see on Kuusalu valla värk või see on Loksa valla värk. Seda teietamist ja meietamist oli ikkagi päris mitmeid aastaid ja see võttis aega. Ühtse organisatsiooni kultuuri kujundamine on protsess, millega tuleb tegelda, ja kui inimesed hakkavad mõtlema ühtemoodi, siis on võimalik ka see, et nad tegutsevad ühtses kvaliteedis.

Aga kas on mingisugust võluvitsa, kuidas teiest ja meiest saaks ühtne amet?

Ega kõige suurem võluvits ongi siin aeg. Ja tippjuhil polegi muud võimalust, kui rääkida lugusid, kujundada läbi selle hoiakuid. See on tema roll. Võib-olla ka isiklikku eeskuju näidata, korraldada organisatsiooni ühendavaid üritusi ja sündmusi. Sest kui inimesed suhtlevad üksteisega ka väljaspool tööprotsessi, siis see on see, mis lähendab kõige rohkem.

Räägime ka mõnest suurest mäest, mille uus amet peab ületama. Näiteks see aasta jääb viimaseks, mil Eestis võib kasutada levinud taimekaitsevahendeid dimetoaadi ja tiaklopriidi. Põllumajandus- ja kaubanduskoda ütleb näiteks, et teravilja ründava Rootsi kärbse vastu ilma nendeta ei saagi. Ka põllumajandusamet tõdeb, et võrdväärseid vahendeid meie turule ei jää. Ma saan aru, et Eesti põllumees vajab lahendust. Kas teil on seda pakkuda?

See on teil tõesti hea küsimus. Ma nii spetsiifiliseks ei oska minna, aga ma olen seda meelt, et meie tootmine peaks olema võimalikult keskkonnasõbralik ja meie tooted võimalikult igasuguste mürkide ja kõrvalainete vabad. Aga lahenduseks andke mulle natuke aega ametisse sisse elada ja küllap ma siis vastan ka sellele küsimusele.

Ma siis küsin hoopis maasikate kohta. Turgudel on käidud kontrollkäikudel küll ministriga, küll ilma ja iga kord leitakse maasikaid, mille peale on kirjutatud Eesti, aga mis pärinevad hoopis Poolast, Lätist või kes teab kust. Mida nendega teha?

Mina arvan, et meie turgudel on kohta nii Läti maasikale, Poola maasikale, Kreeka maasikale kui Eesti maasikale. Küll on taunitav igasugune pettus, ehk siis tarbijat ei tohi mingil juhul eksitada valeinformatsiooniga ja sellega tuleb vaieldamatult võidelda.

Uus amet tegeleb päris paljude valdkondade kontrolliga. Tarvis on tagada, et mahevilja pähe nii-öelda harilikku vilja ei müüdaks, et poes ei pakutaks roiskunud toitu, et kusagil listeeriabakterit ei oleks jne. Te ütlesite, et riik peaks olema esmalt sõber ja nõuandja. Kuidas siis kontrollida nii, et ettevõtjad ei tunneks ennast ängistatuna?

Eks see on prioriteetide küsimus. Ja tõepoolest, partnerlus on esimene prioriteet. Aga ilma riskianalüüsi ja kontrollita ei ole võimalik toiduohutust tagada. Nii et need on kõik ühe protsessi osad. Ega ma ei lähe peadirektorina tühja koha peale. Kontrollimehhanismid töötavad täna efektiivselt. Pigem tuleb vaadata, kas on võimalik asju veel paremaks ja veel efektiivsemaks teha, tarbija kindlust veel suurendada, see on küsimus.

Kas te näete ka, et kusagil nende kahe ühineva ameti saapas on kivi, mis nad lonkama paneb? Ja ehk oskate öelda, kuidas seda kivi üles leida ning välja võtta?

Ma tean mõnda valdkonda, millega ilmselt tuleb tegelda. Ja kindlasti üks valdkond on see, et ametid peavad oma kliente kohtlema võrdsetel alustel. Loomulikult, kõik on inimesed, teatud subjektiivsus kipub siin või seal välja lööma. Aga eeldus peaks olema see, et klientidel ei tehtaks subjektiivselt vahet.

Selgitage seda probleemi. Lihtsa kodanikuna ma ju usun, et riik niikuinii suhtub kõigisse võrdselt.

Ma ei oska konkreetseid näiteid tuua, aga see info on tulnud minuni tegelikult selle sama ameti seest. Nad ise tunnetavad, et selle probleemiga tuleb tegeleda. Aga eks konkreetsed näited selguvad edaspidi, et kus sellised arvamused on välja kujunenud.

Toimetaja: Marko Tooming

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: