Linnaameti künism viis ema kaotanud lapse eestkostjalt võlgade väljanõudmiseni ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Emata jäänud Luise eestkostja sattus vastamisi linnaameti juristidega, kes lapse emast jäänud võlad tema tasuda tahtsid jätta. Fotol olev tüdruk ei ole looga seotud.
Emata jäänud Luise eestkostja sattus vastamisi linnaameti juristidega, kes lapse emast jäänud võlad tema tasuda tahtsid jätta. Fotol olev tüdruk ei ole looga seotud. Autor/allikas: Pixabay

Enesetapu tõttu emata jäänud lapsele heast südamest eestkostjaks hakanud naine sai Tallinna linnavaraametilt nõude lapse emast jäänud võlgade tasumiseks munitsipaalkorteri üürimisel. Kui suur on võlg ja kuidas seda alaealise eestkostjale "pärandada" sai, naisele ei selgitatud.

Kaheksa-aastased Luise ja Marii (kõik nimed artiklis laste kaitseks muudetud - toim) on parimad sõbrannad. Suvise koolivaheaja veetsid nad päevad läbi koos mängides ning kord ühe, kord teise juures ööbides. Lasnamäel kõrvuti asuvates munitsipaalmajades elades oli naabritüdrukutel lihtne sedasi sõbrustada.

19. juuli õhtul jäi Marii jälle Luise juurde ööseks, sest Marii emal oli just puhkus alanud ja ta oli suvilasse ära sõitnud. Luise ema oli samuti kodus.

Järgmisel hommikul aga avastasid tüdrukud, et Luise ema on "külm ja sinine", nagu nad Marii emale kirjeldasid. Selgus, et Luise ema oli teinud enesetapu.

Koos Luisega olid kolmetoalisse munitsipaalkorterisse sisse kirjutatud ka tema täisealine poolõde Anni ja alkohoolikust isa, neist viimane seal püsivalt enam ei elanud. Just sassis peresuhted - algatatud lahutus, alkohol ja perevägivald - olid Luise ema selle meeleheitliku teoni viinud.

Marii ema polnud kordagi Luise ema näost näkku näinudki, ainult telefoni teel olid paar korda suhelnud. Aga ta tuli tuli samal päeval maalt linna tagasi ja aitas Annil ema matuseasju korraldada. Luise elas seni Marii pool.

Veel enne matuseid palus Anni ootamatult, kas ehk Marii ema võiks Luise eestkostjaks hakata, sest ei tema ega Luise isa ole võimelised tüdruku eest hoolitsema ja kedagi teist tüdrukul polevat. Anni tööl ei käinud, isal aga oli aga alkoholisõltuvuse tõttu enda eest hoolitsemisegagi probleeme.

"Helistasid mulle, et ma olen viimane võimalus, kuhu last panna, kas ma ei tahaks eestkostjaks hakata," meenutab Marii ema Mare, kuidas ta sel suvel Luise eestkostjaks hakkas. Tuli välja, et ehkki Luise vanemad olid abielus, polnud tüdruku isa ametlikult ehk sünnitunnistusel ta isaks märgitudki, mistõttu tal polnud ka sõnaõigust Luise edasise saatuse kohta. Tema isadus tehti DNA-testi abil kindlaks alles nüüd, pärast ema surma.

Mare kiidab, et koostöö lastekaitsega laabus väga hästi. Lasnamäe linnaosa lastekaitsetöötaja juhatas, kuidas eestkoste pabereid vormistada ja suunas Mare mõlema traumeeriva elamuse saanud tüdrukuga kriisiabisse.

Ühtel hetkel aga ilmus välja Luise isa, teatades, et nii tema kui vanem tütar tahavad oma munitsipaalkorteri ära anda, pealegi tõstetaks pere sealt niikuinii välja, kui Luise seal enam ei ela. Üürilepingu lõpetamiseks oli vaja kõigi elanike nõusolekut. Alaealise Luise eest pidi avalduse allkirjastama tema eestkostja Mare.

Ebameeldiv üllatus

Mare käis avaldust kirjutamas linnavaraametis kohapeal. Seal keelitasid ametnikud teda üürilepingut üle võtma, et ta saaks oma kahetoalise munitsipaalkorteri asemele kolmetoalise, kui üks laps peres juures. Mare aga leidis, et sel juhul oleks liiga palju muutusi korraga ning ei soovinud oma elukohta naabermajja ümber vahetada.

"Kuna kõigi pereliikmete nõusolekut on vaja, siis kirjutasin selle paberi ära. Ühel päeval mulle sealt linnavaraametist helistati ja öeldi, et meil pole sellist olukorda kunagi varem olnud, arutasime asja mitme juristiga, olukord on väga keeruline. Küsiti, et kuhu ma käskkirja saadan, andke oma e-mail," räägib Mare.

Tallinna linnavaraameti juhataja Einike Uri digiallkirjaga käskkiri, mis linnaametist e-postiga Marele saadeti, polnud aga lihtne teavitus, et munitsipaalkorteri üürileping on lõppenud, vaid omalegi üllatuseks sai Mare teada, et üürnikul ehk Luise surnud emal olid tekkinud võlad, mis nüüd otsustati võrdselt temalt, Luise isalt ja täiskasvanud poolõelt sisse nõuda. Kui suur kuhjunud üüri- ja kommunaalvõlg on, käskkirjast ei selgunud. Augusti keskel koostatud dokumendis oli üksnes korraldus, et eluruumid tuleb vabastada ja korterivõtmed üle anda 31. augustiks.

Nüüd leiab Mare, et linna juristid on ta lõksu meelitanud, tehes ta tagaselja Luise ema kommunaalvõlgade "pärijaks". Millise loogikaga juristide armee sellise tulemuseni jõudis, et temale selline kohustus tekkis, pole keegi vaevunud Marele selgitama.

"Keegi pole seda mulle sisuliselt põhjendanud, tuli ainult käskkiri. Mind ehmatas täitsa ära. See tundub mulle pettusena, sest varem soojalt soovitati, et vaheta korter ära, ela seal ise edasi. Olin nii üllatunud, et minu nimi pandi sinna nõudesse sisse, sest ma pole kunagi seal korteris elanud," räägib Mare. "Nüüd me siis ootame edasi, mis seal juhtuma hakkab. Siiani pole seda võlapaberit postkasti tulnud, nii et ma siiani ei tea, kui suured need võlad tal siis olid. Täiskasvanud õde vaatab iga päev postkasti, et kas on kiri tulnud."

Käskkirja tõttu sai Marele ka selgemaks, miks Luise isa ja poolõde üürikorterist väljatõstmine ähvardas - varem keegi talle korteri võlgadest ei rääkinud. Luise isa on küll lubanud Marele, et klatib võlad ise ära, aga Mare seda juttu ei usu.

"Isakene lubas, et teeb ja maksab ja on, aga kui inimene ei käi tööl, siis ainult lubaduseks see ilmselt jääbki," põhjendab ta.

Käskkirjast selgub, et otsust on võimalik vaidlustada Tallinna halduskohtus 30 päeva jooksul alates käskkirja teatavakstegemisest. See tähendab, et Marel on aega üksnes selle nädala lõpuni. Seni pole ta kohtuteed jalge alla võtnud.

"Meile pole ju võlanumbritki veel toodud," põhjendab ta. "Ise ma ei tea midagi, ma olen nii tavaline inimene. Teed inimesele head, aga nüüd asjad kaelas. Lastekaitse ütles, et võtame päev korraga: kui ei ole veel midagi tulnud, siis ei tea."

Et aga märk maha jääks, saatis Mare sel nädalal linnavaraametile ka vastuse, et pole võlgade maksmisega nõus, mis sest, et ametlikku jõudu sellisel kirjal ei ole.

Käskkirja allkirjastanud Tallinna linnavaraameti juhataja Einike Uri põhjendab Mare arvamist võlatasujate ringi asjaoluga, et ta on lahkunu tütre esindaja.

"Ma võtsin teda kui selle tütre esindaja. Nimed käskkirjas olid üürilepingu järgsed. Tütrel on esindaja, võlad on võrdsed kõigil, kes seal korteris olid," selgitab Uri.

Viitele, et lahkunu noorem tütar on alaealine, mis tähendab, et temalt ei saaks niikuinii võlgu välja nõuda, palub Uri järelemõtlemise aega, et ameti juristidega nõu pidada ja üle küsida, mismoodi Luise eestkostja nimi käskkirja võlgnike loetellu sattus.

Uri ütleb, et võlasummat kindlasti selle nädala lõpuks Marele veel teatavaks ei tehta, kuid käskkirja saab vaidlustada ka ilma võlasummat teadmata - küsimus on põhimõttes, mitte summas.

Üürivõla summa on linnavaraametile teada, see on üle 500 euro. Ent see pole kõik, mida endistelt elanikelt ja Marelt solidaarselt välja nõudma hakatakse, vaid sellele lisandub veel korteri üleandmisel koostatud eluruumide kulumise maksumus.

"Raadiku Arendus hindab, millised on korteri kulumised - mis on loomulik ja mis üleloomulik. Selle aktiga läheb niikuinii rohkem aega, seda ei tee Raadiku Arendus üksinda," põhjendab Uri.

Selle järgi saab Mare veel ka korteri remondile hinnatavast maksumusest kolmandiku omast taskust kinni maksta.

Elu läheb tasapisi rööpasse

Mare järgmine käik on notarisse, et selgitada välja kaheksa-aastase Luise pärandvara ehk sel juhul võlgade hulk, et neist siis lahti öelda.

Luisel läheb nüüd juba paremini kui suvel. Pärast ema surma olid õhtud pikalt kurvad ja magamaminek raske. Praeguseks kutsub Luise Maret aga juba emaks ja arvab, et nüüd on parem.

"Eks ta nägi ju ka perevägivalda pealt," tõdeb Mare.

Side täiskasvanud õe ja isaga, kes üürisid Lasnamäele teise korteri, pole lapsel katkenud. Üksteisele helistatakse ja laps käib pereliikmetel külas.

Kui väikese Luise elu hakkab tasapisi rööpasse minema, siis hea südamega Mare ei ole saanud seda peatükki veel lõppenuks lugeda.

Lõppvaatus

Ent taas selgub, et ajakirjandusel on suurem jõud kui tavalisel ametnikega vastamisi seisval inimesel.

Nagu lubatud, helistas Einike Uri ajakirjanikule mõne tunni möödudes tagasi. Ta kinnitab, et tõepoolest, nad on Mare kirja kätte saanud ja möönab juristide eksimust: käskkirja punkt, mis käsitleb üürivõla jaotamist kolmeks, sh Luise eestkostjale Marele, on sõnastatud "ebatäpselt".

"Punkt neli on sõnastatud ebatäpselt ja praegu see kohustus tasuda lasub lapse isal. Kuna pärimismenetlust veel läbi viidud pole, siis me selle punkti sõnastame ümber. Saadame Marele ka vabanduskirja homme (kolmapäeval - toim)," lubab Uri.

Uri selgitab, et kohustus võlad kolme peale tasuda tekiks siis, kui surnud ema pärimismenetlus oleks juba läbi viidud ning sel juhul jaotuks maksekohustus nii, et Luise isale jääks tasuda pool võlast ning kummalegi lapsele omakorda veerand. Sellest veerandist polnuks Marel eestkostjana niisiis ikkagi pääsu, kui ta Luise pärandvara juba vastu oleks võtnud.

"Kui pärimismenetlus on läbi viidud, tuleb olla ettevaatlik, et mitte neid võlgu pärida. Lastele läheb võlg siis, kui nad selle vastu võtavad," juhibki Uri veel tähelepanu.

Ta lisab, et võlaarve oleks niikuinii saadetud Luise isale, sest tema kanda arvestati pool summast, lihtsalt käskkirjas pole seda nii detailselt välja toodud.

Et aga täitemenetlus käib kohtutäituri kaudu, võtab see protsess kaua aega.

"Ilmselt menetleme selle võla enne ära," ütleb Uri, lisades, et ka kahjustatud eluruumide kulu eest läheb nüüd arve samuti üksnes Luise isale.

Nii et ka Mare saab pärast pärimismenetlust oma eluga, kus nüüd lisaks Mariile ka Luise on, kergema südamega edasi minna.

Toimetaja: Merilin Pärli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: