Ida-Virumaal on sel aastal lähisuhtevägivallas tapetud kaks inimest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

{{1599993600000 | amCalendar}}
Foto: Rene Kundla/ERR

Ida-Virumaa on Eesti maakondadest kõige rohkem hädas lähisuhtevägivallaga. Selleks, et inimesed saaksid rohkem infot, kuidas mehe ja naise vaheliste üle piiri läinud tülide puhul käituda, käivitas Politsei- ja Piirivalveamet koostöös Sotsiaalkindlustusameti ja Eesti Energiaga kampaania "Olen mees, ma ei löö".

Ida-Virumaal on lähisuhtevägivald nii suureks probleemiks, et sel aastal on Kirde-Eestis toimunud peretülides tapetud juba kaks inimest. Vestlustes koduvägivalla all kannatanud naistega tõusis esile, et oma muredes ollakse üksi, sest ei osata leida abi, seda enam, et vägivaldsed mehed on sageli oskuslikud manipulaatorid.

"Kui see ei ole võimalik või inimene ei soovi või ei saa või ei ole valmis helistama 112, siis on olemas ohvriabi kriisitelefoni number 116 006, kus vastatakse ööpäev läbi," ütles Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi ja ennetusteenuste osakonna peaspetsialist Roman Krõlov.

Jõhvi politseijaoskonna välijuhi Pavel Reškini sõnul on õnneks ühiskond muutumas ja aina vähem aktsepteeritakse Ida-Virumaalgi vägivaldset käitumist pereelu loomuliku osana. Kuigi endiselt tuleb enamik kõnesid ohvritelt, on hakanud lähisuhtevägivallast teavitama ka need, kes pole probleemi keskmes.

"Tavaliselt kutsuvad abi kannatanud ise. Mis aga väärib tähelepanu, et ka naabrid on hakanud kutsuma. Ja on olnud ka juhtumeid, kus sugulased on andnud teada oma vägivallatsevatest sugulastest," sõnas Reškin.

Kuigi perevägivallas ei saa süüdistada vaid mehi, koorub statistikast välja, et suuremad probleemid oskamatusega oma käitumist kontrollida on just meestel. Seetõttu ongi kampaania "Olen mees, ma ei löö" keskendunud meeste teadlikkuse tõstmisele. Kuna Ida-Virumaal töötab palju mehi põlevkivitööstuses, tuli teabe meesteni viimisel appi Eesti Energia.

"Eesti Energias on olemas eetikakomitee ja eetikakoodeks. Eetikakomitee on grupp inimesi, kes käib regulaarselt koos. Me saame aastas läbi vihjeliini ka vihjeid, ca kuni 100 vihjet aastas, ja kahjuks on nende vihjete seas vihjeid ka koduvägivalla kohta," nentis Eesti Energia juhatuse liige Raine Pajo.

Lähisuhtevägivalla ja paljude teistegi traagiliste tagajärgedega probleemide ennetamine muutuks lihtsamaks, kui riik vaataks üle suhtumise alkoholipoliitikasse, tõdes Ida prefekt Tarvo Kruup.

"Alkoholipoliitika vajab ülevaatamist ja tugevat diskussiooni, kas me peame midagi ette võtma alkoholi kättesaadavusega või me lepime olukorraga ja püüame kasutada väga kallist reageerivat ressurssi selleks, et selle alkoholismiga toime tulla," sõnas prefekt.

2019. aastal registreeriti Eestis 10 000 elaniku kohta 125 lähisuhtevägivalla juhtumit, Ida-Virumaal oli see arv aga kolmandiku võrra suurem: 10 000 elaniku kohta registreeriti Kirde-Eestis 184 kuriteo- ja infoteadet.

Abi saamise võimalused
Sotsiaalkindlustusameti soovitused

- Hädaohu korral helista kohe 112.
- Kui olete kogenud vägivalda, olete mures enda või lähedase pärast, siis saab ööpäev läbi eesti, vene ja inglise keeles pöörduda ohvriabi kriisitelefonile 116 006 või kirjutada vestlusaknas aadressil www.palunabi.ee.
- Ohvriabi nõustaja kuulab teid ära ning toetab vägivaldsest kogemusest taastumisel. Pöördumine on tasuta.
- Kampaania "Olen mees, ma ei löö" koduleht asub aadressil www.palunabi.ee/olenmees
- Kui olete mures enda vägivaldse käitumise pärast, siis saab pöörduda tugiliinile 660 6077. Tugiliini nõustajad Tõnis Palgi ja Roman Krõlov vastavad eesti, vene ja inglise keeles tööpäeviti kella 10-16 ning pakuvad hinnanguvaba tuge ja soovitusi vägivaldsest käitumisest loobumiseks.
- Kui olete mures mõne lapse heaolu pärast või kahtlustate lapse abivajadust, siis helistage lasteabitelefonile 116111 või andke teada kodulehel www.lasteabi.ee.
- Ametlik info erinevate ohvriabi teenuste kohta on SKA kodulehel: www.sotsiaalkindlustusamet.ee.

Üks Ida-Virumaa nädalõpp politsei teadetelehelt

31. juulil teatati politseile, et Sillamäel Kesktänava korteris lõi 44-aastane mees oma elukaaslast. Politsei pidas mehe kahtlustatavana kinni.

1. augustil sai politsei väljakutse Narvas Kangelaste prospektile, kus 44-aastane mees tekitas valu oma abikaasale. Politsei pidas mehe kahtlustatavana kinni.

1. augustil teatati politseile, et Narvas Rahu tänava korteris lõi 43-aastane mees oma abikaasat. Politsei pidas mehe kahtlustatavana kinni.

1. augustil sai politsei väljakutse Narvas Oru tänava korterisse, kus 34-aastane mees lõi oma elukaaslast. Politsei pidas mehe kahtlustatavana kinni.

1. augustil sai politsei väljakutse Sillamäele Kajaka tänava korterisse, kus 32-aastane mees tekitas valu oma elukaaslasele. Politsei pidas mehe kahtlustatavana kinni.

2. augustil teatati politseile, et Narvas eramajas lõi 43-aastane mees oma 43-aastast abikaasat. Politsei pidas mehe kahtlustatavana kinni.



Lood meeste vägivalla all kannatanud naistest koos politsei ja ohvriabi kommentaariga

Pille: "Abiks oleks seegi, kui mees oleks kordki andeks palunud."


Pille (naiste nimed on muudetud): "Suhetes ja vägivallas pole kindlasti süüdi ainult üks pool, aga kui selles võtmes rääkida, et mees ei löö, siis löömine on lubamatu, eriti lapse nähes.

Suur süüdlane on ilmselgelt alkohol, mida ei tohiks tarvitada inimene, kes kaotab kontrolli. Avalikult ma ei julge rääkida ja eks enamasti on need lood hästi hoitud saladused, sest neid on raske rääkida, on ka häbi ja alandav, sest endal ongi selline alandatu tunne ja hirm. Lisaks see, et ühiskonnas võivad vägivaldsed mehed olla hinnatud ja austatud isikud, kellest sellist käitumist ei usuta.

Eks asja tegigi hullemaks, et tema sugulased väitsid juskui ühest suust, et ta ei teinud seda. Abi ma alguses ei otsinud, alles hiljem, kui tagajärjed olid karmid. Perenõustamist palusin, aga mees ei olnud nõus, ta polnud nõus ühekski sammuks, sest tema arvates polnud ta milleski süüdi.

Eks vägivallaepisoode oli mitmeid, juustest tirimine mööda põrandat näiteks. Lõpuks oli olukord nii täbar, et käisin vigastustega EMOs. Ma kartsin tunnistada, aga arstid usutlesid nii kaua, kuni ütlesin, et abikaasa tegi. Temaga võeti ühendust, kuid avaldust ma ei teinud. Erinevatel põhjustel ma politseid usaldada ei saanud.

Me läksime lõpuks lahku ja käisin ka psühholoogi juures. Ta leidis endale parema lahenduse - võttis uue naise. Aga minus on need haavad ikka värsked, seda enam, et mees jätkab vaimset terrorit.

Mulle endale oleks abiks seegi, kui mees oleks kordki andeks palunud. Siis ehk oleks lihtsam lahti lasta see kõik. Aga seda vabandust ei tule vist kunagi, ainult enese õigustamine ja ka tegude salgamine ning see, et kui keegi oli süüdi, siis hoopis mina.

Mõistagi, et perfektne pole keegi, ka mina olen suhtes teinud vigu ja tunnistan neid, aga öeldakse ju, et maaslamajat ei lööda. Aga meil oli nii, et mees lõi sõna otseses mõttes maaslamajat, kellel laps kõrval, meie oma laps. Ainsaks põhjuseks see, et ta oli purjus ja tal oli armuke, kes hirmsasti soovis temaga kokku saada. Ja mina mõistagi seda ei soovinud.

Võib tekkida küsimus, miks ma seda lugu räägin, sest see on väga isiklik. Aga vaimsel ja füüsilisel vägivallal on karmid tagajärjed. Ma loodan, et inimesed leiavad kiiremini abi ja säilitavad seeläbi eneseväärikuse, minult see rebiti vahepeal jõuga."

Politsei kommentaar: "Mõistagi on olukordi, kus erinevatel põhjustel inimesed kas ei saa või ei taha politseisse teatada, ja siis ongi hea võtta anonüümselt ühendust ohvriabi telefoniga 116 006."

Ohvriabi kommentaar: "See on kahjuks tavaline, et ka suhte lõpetamise järel jätkab mees vaimset või füüsilist vägivalda. Ka sel puhul on meil lahendused, seega tasub igal juhul meile helistada."


Jaana: "Naisel peavad endal "munad" olema, et vägivaldsest mehest lahti öelda"

Jaana: "Olen lähisuhtevägivalda näinud nii oma vanemate kui omaenda elus. Kannatasin seda terve oma lapsepõlve ja lisaks paar aastat omaenda suhtes. Kui meest kodus polnud, pakkisin öösel salaja asjad, võtsin oma lapse ja pakid ning põgenesin.

Peab endale aru andma, et kõik on võimalik korda saada, kui lahendust otsid. Peab lahendust otsima kohe, kui saad aru, et esimesele löögile järgnenud teine löök ei pruugi jääda viimaseks. Oma lapse ja enda vaimsest tervisest peab rohkem hoolima kui koju maha jäävatest asjadest. Kui sellest aru saad, siis tuleb otsida väljapääs, mis võib kaasa tuua kuid ja aastaid virelemist, aga prioriteedid tuleb paika saada. Esmalt tuleb enda tahtmistes selgusele jõuda ja sellest tuleb ka otsustuskindlus. Pead aru saama sellest, kas tahad regulaarselt saada tappa ja olla vägistatud või olla inimene.

Mina kahjuks lähedastelt abi ei saanud, pigem oli lähedastega veel omaette võitlus, sest need, kes oleks pidanud aitama, keerasid nina kõrvale, sest see oleks olnud häbi. Minu vend, kellel palusin mind kolima tulla, ei olnud nõus, sest see rikuks meestevahelist solidaarsust. Minu vanemad lihtsalt ei tunnistanud mehe süüd, öeldes, et ma olen ise olukorras süüdi, ja nende silmis oli lahkuminek häbi.

Ämm-äi teadsid vaid, et kukkusin kogu aeg kapinurga otsa, sest nende ideaalne poeg ju midagi sellist ei teeks. Kuni ta järgmise naise koomasse peksis, siis uskusid. Kuigi ka sellega tegeles politsei, aga mingit kriminaalasja sellele ei järgnenud, sest nad ju armastasid teineteist ning naine võttis avalduse tagasi.

Pärast minu kodunt põgenemist jälitas mees mind pikalt ja mitte sellepärast, et last näha, vaid sellepärast, et ma olin teda kodunt lahkumisega häbistanud. Algas kättemaks, kord ajas ta peaaegu alla oma lapse, kes oli vankris alles, hirmutamine oli tavaline. Sain aru, et politseisse teatamine oli mõttetu, keegi poleks seda isegi arutama hakanud, sest mida mul oleks öelda, ta ei jätnud hirmutamisest jälgi. Lihtsalt hirmutamistaktika, vahel telefonikõne, sa pead ju vastama, sest tal on õigus küsida lapse kohta, ja siis jutu jätkuks toimus mõnitamine. Veel 10 aastat pärast lahkumistki võis ta seda teha.

Kui sa oled otsustanud sellise suhte lõpetada, siis pead kasvatama munad ja hästi paksu naha, sest see, mis järgneb, pole kuigipalju leebem kui see, mis oli. Ootamatu oli küll see, et järsku pöördus enamik inimesi, ka lähedasi, minust ära, sest nad ei soovinud oma elu minu pärast keeruliseks teha. "Sõpra tuntakse hädas," on siinkohal kohane vanasõna.

Samas vanematele ei saa ma midagi ette heita, sest nad ei osanud isegi oma elu elada. Kuid mu sõprade ring on elu jooksul kahanenud selliste olukordade pärast väga pisikeseks.

Ma arvan, et minu juhtum oli leebe, võrreldes sellega, mida kõrvalt olen kuulnud-näinud, sest mul oli julgust sirge seljaga minema jalutada.

Mis minu peas kõigepealt häirekella lõi, oligi tegelikult minu enda lapsepõlv ja noorus, kus ma nägin, kuidas musterperest sai monsterpere. Kus ma tihti ei jaksanud koolis tunnis istuda, vaid magasin, sest kodus käis ööde viisi trall. Ma ei tahtnud seda oma lapsele."

Politsei kommentaar: "See on hea näide sellest, kus inimene sai aru, et probleemi lahendamine ei tähenda häbi ning parem on lahendus leida kui olukorda kannatada.

Kahjuks see lugu, kus elukaaslane keeldus kriminaalasja algatamisest, pole erand, sest nii mõnigi kord takerduvad meie tegevused sellesse, et kannatanu võtab avalduse tagasi ja ütleb, et midagi pole olnud. Meie soovitus on säilitada enesekindlus, sest parem läbida kohtuprotsess kui kannatada vägivalda.

Samuti tasub vägivallast teatada politseisse alati, isegi siis, kui pole pealtnägijaid, sest siis jääb meil vägivallakalduvusega inimese kohta märge maha."

Ohvriabi kommentaar: "Oluline ongi taibata, et esimene löök ei jää viimaseks, ja tuleb hakata kohe lahendust otsima. See on nagu hambavaluga, et ravima tuleb hakata kohe, kui hammas valutama hakkab.

Vägivaldsetele meestele töötab alates maikuust eraldi vägivallast loobumise tugiliin 660 6077."

Tiiu: "Sain abi Naiskodukaitse naistelt"

Tiiu: "Minu suhe vägivaldse mehega kestis vahelduva eduga 20 aastat. Olin ise liiga kannatlik ja samas hakkas temast ka hale. Lisandus muidugi hirm, et jään lastega üksi, seda enam, et tööl ma ei käinud. Lisaks tabasin ennast mõttelt, et kui ma peaks näiteks haiglasse sattuma, kes siis laste järele vaatab.

Lapsed olid need, kes mehele politsei kutsusid, aga politsei ei teinud midagi. Viisid minema, kuid paari tunni pärast oli mees tagasi ning veelgi ülbem.

Kui füüsilist vägivalda jäi vähemaks, siis asemele tuli vaimne. Iga päev olid kisa, alandamine ja mõnitused. Seda meeldis talle teha nii oma sõprade kui ka meie laste juuresolekul. Mina ei saanud laste pärast vastu hakata, sest siis oleks olukord palju hullem olnud. Minul ei tohtinud samas ühtegi sõpra olla. Tema võis igal pool käia ja mina mitte.

Kui lapsega Tartus haiglas olin, siis vestlesin hingehoidja Naatan Haameriga mõned korrad. Muidugi lugesin palju artikleid ja eks need andsid mõtlemisainet.

Eks hirm olegi see kõige suurem asi, mis sunnib seda vägivalda kannatama. Pealegi sunnib seda taluma teise poole pidev alandamine ja mõnitamine. Kui ta sind kõiges maha teeb, siis hakkad ka ise uskuma enda saamatust ja enesehinnang langeb alla nulli. Ja kui oled oma kodus, siis kuhu on sul minna? Ja kellelt abi otsida, kui elukaaslasele jõuab kogu info niikuinii ringiga tagasi, kui käid abi otsimas, ja siis läheb asi veel hullemaks. Hirm takistab abi otsimast. Isegi kui leiaks lahenduse, siis hirm elukaaslase ees, kui kõik avalikuks tuleb, takistab abi otsimast.

Kust abi leida… Neid kohti nagu eriti ei olegi või kui on, siis on neist nii vähe kuulda, et ei teagi, kus need asuvad. Hirm on ka selle ees, et kõik tunnevad kõiki, ja need kuulujutud väikeses kohas elades… Neid ei taheta.

Kodust väljas on ju kõik ilusti, aga seda, mis nelja seina vahel juhtub, nagunii keegi ei usu, kui rääkida. Seda enam, kui on sõbralik ja abivalmis inimene.

Keegi sugulastest ei sekkunud. Ema küll ütles, et viska välja, kuid see oli ka kõik.

Kui füüsiline vägivald oli tal purjus peaga, siis kainena kasutas ta vaimset vägivalda. Eks see annab mul tänapäevani tunda, sest enam ei oska inimesi usaldada, ei mehi ega naisi.

Mind päästis Kaitseliit. Seal on väga sõbralikud inimesed ning nõnda usaldad rohkem ja eks sai üht-teist mainitud ja kõvasti julgustust lahku minna. Nüüd olen juba mõnda aega tast lahus ja mõtlen, et oleks pidanud seda ikka kõvasti varem tegema. Nüüd on kodurahu ja see on minule kõige tähtsam.

Mees oli ülbe ja joodik. Praeguseks on ta joomise maha jätnud, kuid ülbe on siiani. Ta üritab endiselt küll kõike kontrollida ja laste käest teada saada, kus käin või kellega olen. Selleks, et ta seda teada ei saaks, pean eraelu asju pidevalt laste eest varjama. Näen, et lastele on vaja abi, kuid kust seda leida? Sest kümne aasta pärast on neil omal piinad hinges ja seda saaksin ära hoida, kuid ei oska."

Politsei kommentaar: "Jah, tuleb tunnistada, et ka meil on politseipatrulle erineva tasemega ja kuna teema on keeruline, siis alati ei osata väga hästi perevägivalla puhul reageerida. Igal juhul tasub alati politseisse helistada, ka siis, kui esimene kord kohe ei osatud aidata."

Ohvriabi kommentaar: "Alati tasub meile helistada, oma privaatsuse pärast ei tasu karta. Me aitame soovi korral ka anonüümselt, nii et keegi teada ei saa.

Ka siis, kui lahku läinud mees segab jätkuvalt elu või näete, et ta elab oma kibestumist laste kaudu välja, tasub meiega ühendust võtta telefonil 116 006 või siis ohvriabi.ee kodulehel vestlusakna kaudu."

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: