"Pealtnägija" uuris Eesti kunstniku vaidlust Hollandi lastekaitsega
Mais võttis Hollandi lastekaitse Elisabeth Salminilt tütre, sest laps elas nende meelest sobimatutes tingimustes ja eestlanna ei saavat emana hakkama. Sestsaati on viieaastase Anna tagasi saamiseks loodud 2500 liikmega sotsiaalmeediagrupp, toimunud piketid mitmes maailma linnas ja teemat arutatud isegi riigikogus.
Protestid toimuvad Eesti kunstniku Elisabeth Salmini ja tema tänaseks viieaastase tütre Anna kaitseks.
Eesti Kunstiakadeemia lõpetanud Elisabeth tuli Hollandisse 2007. aastal maailma avastama ja stažeerima ühte Amsterdami animatsioonistuudiosse. Pärast kohtumist kohaliku muusikuga, sündis 2015. aastal tütar, kes sai nimeks Anna ehk pereringis Anju. Kooselust ei saanud asja ning eestlanna koos lapsega, kellel on korraga nii Hollandi kui ka Eesti kodakondsus, pendeldas kahe kodumaa vahet.
Eelmise aasta sügisel koliti tagasi Amsterdami, sest ema tahtis säilitada lapse sidet isaga ja isa kodumaaga ning uskus siinsetesse töö- ning eluvõimalustesse.
Ta teenis tõlketöödega ja elas Anjuga soodushinnaga sotsiaalkorteri ühes toas, kuni elupind jaanuaris ootamatult üles öeldi. Uut sotsiaalkorterit Elisabeth ei saanud ja 350 eurose kuueelarvega polnud üüriturul palju teha. Lõpuks leidis eestlanna 3500 eurot maksva paatmaja, mille ostis 10-kuulise järelmaksuga. Paat oli küll 100 aastat vana ja vajas kõpitsemist, aga tundus ideaalne variant, mis sobis kokku ka Elisabethi rohelise maailmavaatega.
Ehkki paatmajas elamine on jõgede ja kanalite maal tavaline, leidis kohalik lastekaitse, et elutingimused ei olnud kiita. Lastekaitseamet selles loos kommentaare ei anna. Nende raportites väljendub mure pere elutingimuste pärast, Anna kõrvalejäämise pärast koolist ja pere üldise hakkamasaamise pärast ehk sellepärast kuivõrd Elisabeth suudab tagada stabiilse elu endale ja lapsele.
Endine pikaaegne lastekaitseametnik Annika Verhagen töötab praegu nõustamifirmas. Ta ei saa ega soovi kommenteerida konkreetse juhtumi üksikasju, aga aitab selgitada üldisi põhimõtteid.
"Põhiline on, et lapsel oleks süüa, elukohas on olemas vesi ja elekter, kodu on puhas ja lastele turvaline. Kui neid asju ei ole, siis me ei võta alati last ära, aga sa pead hoolt kandma, et need asjad tuleksid. Ja sind aidatakse selles, aga kui sa ei võta abi vastu ja kõik jätkub vanaviisi, siis me Hollandis rakendame teisi meetmeid," selgitas Verhagen.
Elisabeth ja Anna kolisid Amsterdami kesklinnast umbes 15 kilomeetri kaugusel Driemondis pargitud paati sisse aprilli alguses ilma, et neil oleks olnud paadiseisuluba, millega kaasneb liitumisvõimalus elektri- ja veevarustusega. Paadisilda ei olnud neil samuti, paati ronisid ema ja laps mööda puud.
"Minul oli hästi mõeldud, et mul on see päikesepaneel ja veetank ja elamegi kogu suve paadis, aga see lastekaitsja kes tuli, ütles, et miski meie majapaadis nõuetekohane ei ole, et see elektri päikesepaneel ei ole nõuetekohane ja see veetank ei ole nõuetekohane," rääkis Elisabeth.
Annika Verhagen märkis, et vee puudumise tõttu last veel ära ei võeta. "Selleks peavad olema mitmed asjad koos, et riik ütleks, et see ei ole piisav ja me võtame lapse ära," sõnas Verhagen.
Lastekaitse nõudis paadist lahkumist ja kasvõi naabri aiamajja kolimist.
Eesti sotsiaalkindlustusameti lastekaitseosakonna peaspetsialist Merli Laur ütles, et ainuüksi see, et lapsevanem ei ole vägivaldne, ei tähenda seda, et last ei võiks ära võtta, vaid seal võib tulla veel mitmeid asjaolusid juurde.
Laur ei saa ega tea samuti rääkida detailidest, seda enam, et tegu pole nende juhtumiga, aga lastekaitse põhimõtted nii Eestis kui ka Hollandis on üldjoontes samad.
Elisabethi enda "Pealtnägijale" näidatud mitmetest dokumentidest nähtub, et elamine askeetlikus paadis ei olnud tõepoolest ainus probleem. Raportitest, kohtuotsustest ja tegevusplaanidest võib välja lugeda palju etteheiteid.
Ametnike hinnangul ei olnud paadis head toitu, laps nägi räämas välja, tal on katkised hambad, Anna Hollandi keele oskus ja muu areng jäävad vanusele alla, Anna ei käi koolis, kuigi enamus lapsi Hollandis selles vanuses seda juba teeb, ja pere elu on üldisest ebastabiilne.
Elisabeth leiab, et karmid hinnangud on ülekohtused ja pealiskaudsed. 27. mail – pärast korduvaid hoiatusi, et Elisabeth koliks lapsega mujale – tuli lastekaitse koos politseiga, viis Anju minema ja paigutas ta asenduskoju.
Palju kõneainet andnud paat on "Pealtnägija" külaskäigu ajal ankrus juba uues kohas, veidi maad vanast eemal.
Paati jõudmiseks tuleb kahlata läbi madala vee, sest parasjagu on ehitustööd pooleli.
"Kui see laps ikkagi ära võeti, ütles kohtunik, et kolm suvekuud istub laps kinni kasuperes, et mingu ma koju ja tehku paat korda ja kuna oli võimalik seda toetust kasutada, mis inimesed olid annetanud, siis ma mõtlesin, et korraliku kodanikuna ma siis panen esmalt korraliku katuse ja kõpitsen seest ära, võib-olla tekitan suurema päikesepaneeli ja kõik saab korda, laps tulebki tagasi. Hakati mulle kõrvalt nõu andma, et tegelikult see nii ei ole, tegelikult on standardid, tegelikult peaksimegi me elama päris korteris," rääkis Elisabeth.
Reporter Epp Ehand küsis Elisabethilt, kas ta ise praegu arvab, et ta võib-olla ei oleks pidanud ikkagi paati elama minema lapsega.
"Oleks kindlasti pidanud. Mida me oleks pidanud teisiti tegema... Me oleks pidanud kohe valetama. Selgus et Hollandis on selline kord, et paadiomanikel peab olema kindel elukoht registreeritud kuskil päris majas või peab olema ette näidata paadiluba, mis lubab seda paati kasutada maja aadressina. Kuna me paadi just ostsime, siis mul ei olnud seda paadiluba ette näidata," rääkis Elisabeth.
"Keegi ei oleks meil ju keelanud talveperioodiks mõni üürikorter võtta ja siis rahulikult suveperioodil elada umbes nagu hulkur Rasmus. Sellised kompromissid- mina arvasin, et on võimalikud - aga praktikas ikka tegelikult ei ole," lisas ta.
Tänaseks on kunstnik pere ja toetajate annetuste abil üürinud 550 euro eest toakese ühiskorteris Amsterdamis. Lapse äravõtmist on arutatud juba kahel kohtuistungil, millest viimane toimus augusti lõpus. Vastaspool ei sea kahtluse alla, et Elisabeth ja tema tütar Anna armastavad teineteist ja neil on hea suhe, samas ei ole otsustajad veendunud, et naine saab mudilase kasvatamisega hakkama.
"Kohtuistungil ütles lastekaitse, et meil on väga-väga suur mure selle lapse heaolu, tervise ja turvalisuse pärast. Et hetkel me pakume talle ju seda ilusat kodu, seda ilusat lasteaeda. Ja kui ta selle naise juurde läheks, siis ta ju seda ei saaks. Vaadake, milline ta on, ta ei tee meiega õieti koostööd, sotsiaalametnik ütles, et tal võib-olla ka mingi psüühiline probleem, et tal on vaja tegelikult psühholoogi juurde minna," rääkis Elisabeth.
Epp Ehand küsis, kas Elisabeth on psüühilise abi vajadust ise kunagi tundnud. "Ma ei tunne tegelikult, et ma tahaks rääkida. Ma arvan, et me elamegi täisväärtuslikku elu ja ma arvan, et mingisugused kriitilised situatsioonid käivad ka elu juurde. Me ei saa jõuda heaoluühiskonda, kus jooksev vesi on kohustuslik ja inimestel peab olema hea olla kogu aeg 100 protsenti, 24 tundi päevas, sest see on hullumeelsus. See ühiskond ei hakka tööle niimoodi, et meil kõigil ongi kogu aeg hea olla," vastas Elisabeth.
Elisabeth püüab ühelt poolt lastekaitse ettekirjutusi täita, teisalt vaidlustab, protestib ja teeb postitusi sotsiaalmeedias, mis asjatundjate sõnul teda pigem kahjustab.
Kuuldu ja loetu põhjal tundub, et selles on oma osa nii Elisabethi valikutel kui ikkagi ka läbi sotsiaalkaitse võrgu kukkumisel, millele aitasid kaasa hiljutine riiki tulek ja segadused sissekirjutusega.
Samas on Elisabethil ja tema toetajatel ajanud närvi mustaks ka praegune asjade korraldus näiteks nõue rääkida Annaga ainult hollandi keeles, kui ema temaga kord kahe nädala jooksul järelevalve all kohtub.
Annika Verhageni sõnul tahab järelevaataja ema ja lapse vestlusest aru saada, et olla kindel, et ema ei avalda lapsele survet. "Ja see on ka isale ja emale võimalus näidata, et vaadake, ma teen õiget asja. Nii et see on mõlemale poolele parim kui on abiks tõlk või räägitakse hollandi keeles. Ma saan aru, et kui sa pole Hollandis väga kaua olnud, on raske lapsega võõrkeeles rääkida, et öelda lapsele kõike mida tahad, eriti oma tunnetest rääkida. Aga neil on õigus nõuda tõlki," lausus Verhagen.
Kogu vaidluses peaks olema kesksel kohal kohalik advokaat, kes ema huvisid oskaks kaitsta. Paraku on Elisabethi kaitsjad pidevalt vahetunud. Jõuetu tunne, et bürokraadid teevad Elisabethile liiga, on omakorda valanud õli tulle ja toonud kaasa pretsedenditud piketid, mis – tõsi – polnud kuigi rahvarohked.
Tõnis Kärema on Tartu kunstnik, kes Elisabethi eelnevalt teadmata, tundis end sellest loost niivõrd puudutatuna, et lõi Elisabethi ja Anna toetuseks Facebooki toetusgrupi. Kaasaelajad ja toetajad püüavad aidata nõu ja jõuga ja koguvad näiteks praegu annetusi advokaaditasu tarbeks. Teisalt läheb toon aktivistide grupis kohati raevukalt võitlevaks, mis paneb küsima, kui palju see tähelepanu lahenduste otsimiselt kõrvale viib ja kasu asemel hoopis kahju teeb.
"Jah, see on kindlasti asi, mille peale mõelda. Eks neid kokkuleppeid ja lahendusi ja seda kõike on püütud leida. Ühel hetkel tundub, et ei oskagi midagi muud öelda, kui et palun lõpetage, aidake, et ema ja laps saaksid kokku," ütles Kärema.
Juhtum tõusis teemaks isegi riigikogus ning last lubas aidata ka välisminister Urmas Reinsalu.
Eesti saab siiski aidata vaid vähesega peale kaasamõtlemise, selgub Eesti Hollandi saatkonnas. Lapsel on mõlema riigi kodakondsus, pere elab Hollandis, otsused langetab Hollandi kohus hollandi reeglite järgi.
"Eestis me vaataks väga halvasti, kui mõni teine riik sekkuks ja ütleks, et meile ei meeldi Eesti kohtuotsus, kuna see on tehtud meie kodaniku kahjuks, muutke see ära. Selline sekkumine oleks õigusriigi vastane. Ja samamoodi ei saa ka Eesti konsul ega ka Eesti valitsus sekkuda Hollandi kohtuprotsessi ja öelda, et palun andke meile see laps tagasi," ütles Eesti konsul Haagis Mare Tropp.
Tropp rääkis, et Eesti riik on esitanud Hollandi ametivõimudele korduvalt järelepärimisi ja taotlusi, kus juhitakse tähelepanu lapse Eesti kodakondsusele, tema Eesti identiteedile ja Eestis elavatele lähisugulastele.
Merli Lauri soovitus on lapsevanematel või lapsevanemal jääda rahulikuks, võtta endale parim juriidiline esindaja, kui see vähegi võimalik on ja appi inimesed, kes on võimelised abistama.
Elisabeth peab võimudele ära tõestama, et tema või tema lähedased suudavad tagada Annale sobiva kasvukeskkonna. Tuleb olla koostöövalmis, pakkuda välja selge plaan ja vajadusel vaidlustada konkreetseid punkte.
Keegi ei taha, et lapse eemaldamine emast oleks püsiv. Esmaspäeval toimuski kohtumine lastekaitse järelevalve all, kus ka vanaema osales ning Hollandi riik tegeleb lapsele eesti keele õpetaja otsimisega, kuni olukord laheneb.
Toimetaja: Aleksander Krjukov