Käitumisteadlane Mati Heidmets: aeg on küps koroonakriisi valemi jaoks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mati Heidmets
Mati Heidmets Autor/allikas: Ülo Josing /ERR

Tallinna Ülikooli professor Mati Heidmets leiab usutluses ERR-ile, et aeg on küps koroonakäitumisvalemi väljatöötamiseks. See muudaks piirangute kehtestamise paremini ennustatavamaks.

Paljusid inimesi painab praegu  teadmatus, nende jaoks tundub  isegi parem  kui eelolevad sünged võimalused on ette ära kirjeldatud. Kas me oleme üheksa kuu jooksul koroonakriisis kogunud nii palju teadmisi, et kirjutada kokku üks juhis või valem, mis juhtub kui nakatumisnäitajad saavutavad uusi kõrgusi või hoopis langevad? Kas ühiskond seda üldse vajab?

Ma arvan,  et seda on vaja ja seda on võimalik luua. Sageli on nii, et määramatus tekitab rohkem stressi kui piirangud ise. 

Eestis ja kogu maailmas on kogemust piisavalt, et kokku panna koroonavalem.  See võiks jämedas plaanis välja näha umbes niiviisi: kui kahe nädala nakatumisnäit on üle 400 siis lähevad gümnaasiumid kinni. 500 pealt lähevad spaad kinni, 600 juures suletakse restoranid. Maakond läheb lukku 1000 piiri ületamisel.

Sellesse valemisse saab veel muid elemente sisse panna, näiteks positiivsete proovide protsent või haiglasse sattunute arv.  Valemi kaudu saaks viirusele reageerimist  ettenähtavamaks teha.

Tegelikult on see paratamatu arengutee,  see kes suudab  varem selle valemi käiku lasta ja selgemat pilti pakkuda, sellel on teiste riikide ees ka väike eelis. Ma usun,  et veterinaarametis on küll tabel seinal, kus on kirjas, mis juhtub kui avastatakse üks seakatku juhtum. Siis ilmset  panevad töötajad skafandri selga.  Kui on kümme juhtumit siis alustakse likvideerimist.

Koroona puhul on see samuti väga vajalik ja praegu on paras aeg sellele mõelda.

Skeptikud ütlevad, et senised niinimetatud valgusfoori süsteemid ei tööta. Praegu ajab isegi muigama Euroopa Liidu omavaheline kokkulepe reisimise võimaldamiseks. Seal oli kirjas, et  kui nakatumisnäit on väiksem kui 25, siis reisimist piirata ei tohi, siis olid eri reeglid kuni 50 puhul. Tegelik elu näitas, et oktoobri keskpaigaks olid kõik riigid niiöelda punases ja praeguseks oleme selle süsteemi juba unustanud…

Mingeid lõplikke numbreid ei saagi paika panna ja selle valemi moodustamine on õppimisprotsess.  Õpime nii COVID-19, kuid tõenäoliselt ka COVID-20 pealt. Me peame meeles pidama, et see viirus pole viimane.

Võib tulla veel mitu lainet, aga meil on olemas mingi sammude jada, mis aitab inimestel ja ettevõtjatel end ette valmistada. See toob kindluse, et teame, mis juhtuma hakkab. Lisaks sunnib see ka natuke pingutama, kui restoraniomanik ikka teab, et  kriitiline piir läheneb, siis  tuleb eriti hoolikalt kontrollida piirangutest kinnipidamist. 

Selget numbrilist valemit ei saa paika panna aga selle suunas liikuda ja katsetada on praegu paras aeg.

Kes peaks astuma esimese sammu. Valitsus?  Teadusnõukoda?

See peab olema laiemalt läbiräägitav,  kuid esmalt peab keegi midagi välja pakkuma. Kindlasti ei saa see kohe olla valmis produkt, kuid otsustajad peaks näitama valmisolekut seda tüüpi  kriisireguleerimismehhanismide suunas  liikumiseks. 

Olete vaadanud ka sotsiaalministeeriumi tellitud iga  paari nädala järel tehtavaid  küsitlusi,  milles on uuritud inimeste arvamusi koroonakriisi kohta.  Kuidas Eesti inimene koroonakriisi tajub?

Koroona teema puhul ja muide ka abielureferendumi teema puhul puudub selline asi nagu Eesti keskmine inimene. Ei saa vastata küsimusele, mida rahvas arvab. 

Sotsiaalministeeriumi tellitud elanikkonna uuringust on näha, et koroona teemal  jagunevad elanikud vähemalt kolme klassi. 

40 protsenti arvab, et käituma peaks oluliselt karmimalt. Need inimsed ise järgivad piiranguid ja neid näiteks häirib, kui maske ei kanta. Umbes 40-45 protsenti ütleb, et see mis Eestis tehakse on õige ja vajalik. Need on lojalistid või aktsepteerijad, nende arvates praegused piirangud on põhjendatud  ja nii peabki käituma. 

Umbes 15 protsenti on vastalised või ignorandid. Nende seas on ka inimesed, kes väidavad, et koroona on väljamõeldis. 

Selle grupi üldine hoiak  on selline, et piirangud pole olulised ja neid võiks leevendada.  Nad väidavad küsitluses, et elavad oma tavalist elu ja koroonat ei märkagi.

Suures pildis on ühiskonnas ootus rangusele suurem kui leevandamisele.

Ja nende kolme grupi vahel laveerides peab valitsus suutma otsuseid teha?

Valitsus saab sisendit lisaks sellele uuringule ka mujalt. Näiteks teadusnõukojalt.

Aga tavakodaniku perspektiivist vaadates on üks suurmaid murekohti olnud  jooksu pealt kiiresti tehtud otsused. Ühiskonnale oleks kasulikum pikemat selgemat vaadet ja sõnumeid  pakkuv  lähenemine, et inimesed teaks mis juhtuma hakkab.  Eriti ettevõtjatele, kelle elu piirangutest sõltub.

Üks keeruline teema on koroonapiirangute järgmine ja selle kontroll.  Mis te käitumisteadlasena arvate, et kas reegli rikkujate karistamine on hoiatus teistele või see tekitab paljudes pigem trotsi?

See tekitab erinevatele inimestele erinevat reaktsiooni.  

Rõhutan veelkord,  ei ole olemas keskmist eestlast.  Sellest samast uuringust selgus, et pea pooltele inimestele oleks selline kontrollivam ja ka karistavam lähenemine teretulnud. Samas on olemas mitte väga suur aga  üsna häälekas seltskond, kes tajuks seda oma õiguste rikkumisena.

Aga üldjoontes ootus rangemale käitumisele ja karistamisele on  ühiskonnas rohkem levinud kui leebema strateegia kasutamisele.

Kas  selles suhtumise kujunemisel on olemas otsene seos nakatunute olekorra ja kehtivatele piirangutega?

Neid küsitlusi on tehtud märtsist alates. Ja huvitav, et see proportsioon pole üldse muutunud. See pigem kirjeldab laiemalt Eesti ühiskonnagruppide hingeelu.

Karmima käe pooldajaid on proportsionaalselt olnud nii kevadel, sügisel kui ka praegu sama palju. Sama lugu on niiöelda dissidentidega.  

Seega seos tegeliku olukorraga puudub.

Kas eestlaste ja muust rahvusest inimeste suhtumises koroonase on erinevusi?

Kuigi tavatunnetus ütleb, et võiks olla, siis uuringutest see välja ei tule. Nii karmima käe pooldajaid kui ka vastalisi  on mõlemas grupis sama palju.  

Kusjuures sarnane on olukord ka regiooniti, Saaremaa ja Ida-Virmumaa elanike suhtumises vahet pole.

Silmaga nähtav erinevus tuleb sisse vanuserühmade puhul, 25-35-aastaste seas on ignorante rohkem, vähem on neid 65+ vanusekategoorias. Kuid ükskõikseid on ka 90 aasta vanuste seas.

Kas  25-35-aastased suhtuvad koroonasse ükskõiksemalt seepärast, et nad põhimõtteliselt põevad seda kergemini kui vanemad inimesed?

Kindlasti on see üks põhjus. Teiselt poolt on see vanusegrupp, keda piirangud  kõige enam riivavad,  sest nad on ka kõige aktiivsemalt tegutsev vanuserühm.  

Kuna ignorante on kõikides vanuerühmades siis on neid ka väga keeruline üles leida ja neid kõnetada. Seda on aga vaja, sest nende kaudu koroona kõige innnukamalt levib, sest nad lihtsalt ei järgi reegleid. Aga nende inimeste tuvastamine on keeruline, sest neid on kõikides maakondades, ka seal kus koroonat praktiliselt polegi. Me ei tea nende haridustaset  ega tegevusala. Seega on neid raske kõnetada.

Aastavahetusel saabub oluline muutus koroonakriisis, nimelt algab vaktsineerimine. Kuidas see inimeste suhtumist mõjutama hakkab? Paljud ilmselt arvavadki et pole vaja enam reegleid täita, sest nagunii vaktsiin tõrjub viiruseohu eemale?

Muidugi oleks tore mõelda,  et tuleb vaktsiin ja poole aasta pärast on kogu koroona unustatud. Ma nii optimistlik ei ole, ilmselt saadakse viirusest jagu aasta-kahega, kuid kuskil ei ole garantiid, et seda tüüpi õudusi ei saja meile uksest ja aknast veel juurde.  

Koroonamöllu üks õppetund võikski olla valemi väljatöötamine tuleviku kriiside jaoks, et meil oleks üks käitumisjuhis kui uus kriis tuleb. Me oleme siis järgmine kord targemad.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: