Savisaare valitsuse majandusminister Jaak Leimann: oht oli siis igalt poolt

Foto: Priit Mürk/ERR

Jaak Leimann, nüüd emeriitprofessor, oli 30 aastat tagasi Edgar Savisaare valitsuse majandusminister, kui Eesti majandus oli juba seest õõnes. Hiljem töötas ta samal kohal ka Tiit Vähi ja Mart Siimanni valitsuses. Kas seda aega tuleks meeles hoida? "Ega okupatsioonid ole maailmast kadunud. Hoiatusena peaks ikka rääkima," ütleb Leimann.

On see ime või lihtsalt vedamine, et Eesti on varsti juba 30 aastat vaba ja iseseisev?

Võib ka niimoodi tituleerida. Aga eks need ole ikka maailmaprotsessid, mille osa me oleme ja kõik peabki nii olema, nagu on. (Muigab)

Kuidas teie arvasite jaanuari alguses 1991, millal võib Eesti jõuda iseseisvuse taastamise teel sihile?

Ei, me ei arutlenud kuupäevade või aasta üle. Lootsime, et lähiajal, horisondiga mõni aasta. Umbes nii oli see keskmine mõtlemine. Aga täpsemat aega ei pakkunud minu mäletamist mööda keegi, sest kõik oli nii ebakindel.

Te ei uskunud, et see kõik juhtub juba augustis 1991 ja kuu aega hiljem on Eesti Vabariik võetud ÜRO liikmeks?

Ei, isegi ei suutnud niimoodi mõelda.

13. jaanuaril 1991 ründasid NSV Liidu relvaüksused tankide toel iseseisvuse välja kuulutanud Leedu pealinnas teletorni. Vilniuses hukkus sel ööl 14 inimest. Mäletate enda mõtteid?

Jaa, olime nende asjadega väga hästi kursis. Mõtted olid kõhklust tekitavad, et Nõukogude Liit katsub Moskvast kõik need protsessid kuidagi teisiti käima panna.

Kuidagi teisiti... Vägivalla ja verega?

Arvatavasti episoodiliselt vägivaldselt, tol ajal oli siin kümneid tuhandeid Nõukogude Liidu sõjaväelasi, lisaks suur muu aparaat, mis oleks suutnud nii või teisiti toimida.

Kui teie Eesti majandusministrina jälgisite Vilniuse sündmusi, kas küsisite endalt – on's Eesti järgmine?

Ei küsinud. Millegipärast olime optimistid ja suhteliselt rahulikud, arvasime siiski, et meist läheb see mööda.

Miks?

Vähemalt minu arvates alustas Leedu liiga ägedalt 1990. aasta kevadel iseseisvuse väljakuulutamisega ja katsetega saada maailmast toetust. Mulle tundus, et Leedu läks üle piiride ja teda karistati esimesena, meie olime tagapool.

Kas see on põhjus, miks Eestil siis nii hästi läks?

Ei oska öelda neid põhjusi. Siin oli paljude asjade kokkusattumus ja ühte põhjust ei saagi tuvastada.

Eks ta noatera peal oli.

Eesti on ainuke Balti riik, kes taastas iseseisvuse nii, et ei olnud ühtegi ohvrit ega tilkagi verd.

Seda me, jah, rõhutame, ja nii see oli.

Leedu välisminister Gabrielius Landsbergis ütles hiljuti, et Balti riigid taastasid iseseisvuse inimeste demokraatliku tahte abil ning just usaldus demokraatiasse ja tervesse mõistusesse aitas ehitada meie riigid tugevamaks ja lähedasemaks. On tal õigus?

Usun küll. Olen ka varem rääkinud, et meil oli ikka päris palju mälus demokraatiat varasemast ajast ja lisaks oli meil enamvähem pilt Soome toimimisest, läbi televiisori.

Nii et inimese mälu teistlaadi ühiskonnast ja ka pilt sellisest ühiskonnast, võibolla ka suhteliselt suur haritus juba aastakümneid – need olid eeldused, et üldse demokraatia saaks toimida. Demokraatia jaoks on ju vaja terve rida eeldusi.

"Terve mõistus" oli vist samuti oluline märksõna?

Jah, miks mitte. Teatud ettevaatlikkus, samal ajal ka julgus, segu neist mõlemast juhtis ka masse. Väga suuri rumalusi ei tahetud teha, kuigi oli äärmuslikke üleskutseid ja nii mõnedki püüdsid piiri peal käituda. Aga enamus tajus, et tempot ei saa forsseerida, aga samal ajal oli väga suur tung vabaduse ja teistlaadi elu poole.

Toomas Sildami intervjuu Jaak Leimaniga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Teist sai Edgar Savisaare valitsuse majandusminister aprillis 1990, pärast ülemnõukogu – tollase parlamendi – valimisi. Kuidas sel ajal ministriks saadi?

Lihtsalt peaminister tuli mulle ühel õhtul koju ja tegi ettepaneku. Siis olid mõned protseduurid – ülemnõukogu komisjonid, kus pidin vastuseid andma ja [parlamendi] suur saal, kus samuti küsiti ja hääletati. Ministriks saadi hääletamisega ülemnõukogu täiskogus.

See ei olnud ju erakondlik valik, Eestis oli siis vist üldse kaks parteid – kommunistlik partei ja rahvuslik ERSP.

Ei olnud erakondlik, meil ei olnud koalitsioonivalitsus, vaid spetsialistide valitsus. Üksikud [ministrid] ehk olid orienteeritud tulevastele parteidele.

Meie valitsus oli suhteliselt noor, ministrite keskmine vanus jäi alla 40 aasta, aga kümme olid kraadiga – doktorid, akadeemikud, professorid, kandidaadid. Sellel oli oma pluss. Ega see kraad midagi anna, aga võimetest, mõtteaparaadist, ajugümnastikast annab pildi.

Millises seisus oli 30 aastat tagasi Eesti majandus?

Ühest küljest päris heas seisus. Kõik tehased töötasid. Ehitajad ehitasid. Kolhoosid ja sovhoosid ka toimisid. Aga ta oli õõnes. Ta toimis nn sotsialismileeris, kogu kaubavahetus sisse ja välja oli 99 protsenti seotud selle piirkonnaga.

NSV Liiduga?

Ja võtame sotsialistlikud maad juurde, eksporti läks sinna ka ja sealt saime osta teatud kaupu.

Aga ta oli õõnes, sest ka Eesti majandus tugines osaliselt [NSV Liidu] naftadollaritele, Nõukogude Liidu eksport oli ju põhiliselt nafta, gaas, mitmesugused toorained. Tööstus ei suutnud anda maailmas konkurentsivõimelist toodangut...

Kuid kõik toimis, enam-vähem. Tööpuudus oli suhteliselt väike ja kõik sidemed olid veel nii või naa, kuigi juba tõrgetega.

Teie räägite, et kõik toimis. Aga 30 aastat tagasi said Eesti inimesed mitmeid toidukaupu osta talongidega, tarbekaupadest oli puudus, bensiini nappis – majandus tundus kohe-kohe kokku kukkuvat. Inimeses, kes nõustus saama Eesti majandusministriks, pidi olema paras hulk hulljulgust.

Nojah... (Naerab) Kui nõusoleku andsin, mõtlesin, et minust saab eeskätt reformiminister, olin valmis minema ja tegema majandusreforme, mis olid hädavajalikud.

Aga [tegelikult] tuli majandust püsti hoida. Miks see nii sant oli? Nõukogude Liidu majandus tervikuna lagunes, lagunes ülikiiresti, iga kandi pealt. Eriti toiduainete ja rahvatarbekaupade nappus oli ka varem, aga see suurenes järjest rohkem. Kuigi tehased enam-vähem toimisid, oli resultaat poes kahvatu.

Kas mäletate, kui palju oli toona ministri palk?

Alguses oli minu palk vist 700 rubla, keskmine palk oli siis 200 rubla millegagi.

Oli see toona suur palk?

Mitte eriti [suur], aga mitte ka kehv. Tol ajal suuri palku eriti polnudki, välja arvatud mõned ärikad, nagu toona räägiti.

Kui palju sõltus Eesti majanduslik käekäik toona Moskvast, NSV Liidu keskvõimust?

Ikka üpris palju. Olulised ressursid jagati Moskvas. Eesti majandusministeeriumis, mis oli endine plaanikomitee, töötas rida kogenud mehi ja naisi, eeskätt mehi, kes olid harjunud läbi aegade Moskvas käima ja neid ressursse hankima või nende suurendamise eest võitlema.

Mingitest üleliidulistest fondidest, mis tähendas, et NSV Liidu keskvõim otsustas kuidas erinevaid kaupu ja ressursse jagada?

Just, oli üks [keskusest] jagamine. Näiteks suhkrut jagati kuidagi nii, et Eestile teatud osa ja kaubandusminister pidi sellega tegema.

Toomas Sildami intervjuu Jaak Leimaniga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Oli see kassi-hiire mäng, suur laveerimine? Et 3. märtsil 1991 korraldas Eesti küll iseseisvusreferendumi, kus ligi 78 protsenti tahtis Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist, aga majandus- ja rahandussidemed rippusid paljuski ikka Moskvast.

Ega siis kogu rindel saanud ühtemoodi rünnata või aktsioone välja mõelda. Paralleelselt käisid ju mitmed poliitilised ja majanduslikud protsessid. Näiteks majanduses hindade liberaliseerimine või vabaks laskmine [Eestis], mis oli väga raske, kuna olime Nõukogude Liidu osa. Või üldse reformide tegemine, kuna piir [Venemaa poole] oli lahti ja majanduspiiri me alles moodustasime jne.

Igal rindel võtsime ette samme, mis olid võimalikud. Ajurünnakud peaminister Savisaare juures laupäeva hommikuti olid üpris sagedased, kui grupp valitsuse liikmeid ja nõunikke lahkas jälle mõnda probleemi. Savisaar sünteesis päris hästi neid arutelusid, et sammuke edasi liikuda.

Oli samm-sammult liikumine turumajanduse ja iseseisvuse suunas. See [3. märtsi] iseseisvusreferendum oli omas valdkonnas tõsine, otsustav samm, mis andis palju julgust edasi minna.

Oli selline aeglane NSV Liidust lahti haakimine?

Võib nii öelda, jah. Ei saanud ühelgi alal teha väga suuri hüppeid. Kusagil ehk rohkem, aga üldiselt pidid enamvähem kõik doseerima seda, mis oli võimalik.

Olete öelnud, et valitsus oli siis kärsitu ja tahtis, et elu muutuks kiiresti paremaks. Kas selle kärsituse üks tulemus oli ka peaminister Savisaare soov saada pärast iseseisvuse taastamist valitsusele erivolitused ja kehtestada majanduslik eriolukord?

See lugu oli hiljem, eriolukorra teema tuli teravalt päevakorda jaanuaris 1992. Neid ei saa kokku viia.

Üks etapp oli kuni iseseisvumiseni augustis 1991.

Teine etapp oli sealt edasi mõned nädalad või paar kuud, kus me väga palju korraldasime ja panime iseseisva riigi funktsioneerima.

Siis saabus majanduses juba allakäik või täpsemalt allakäigu kiirenemine – plaanimajandust enam ei olnud, ressursside jagamist enam ei olnud. Olime küll palju vaeva näinud teiste liiduvabariikidega otsesidemete loomisega, lepingute sõlmimisega, ettevõtete vahel suhete edendamisega, kuid need ei asendanud ärakukkunud ressursside tsentraalset jagamist. Eriti kütus, ka mõned toiduained.

Nõukogude Liidus oli 1991 ka ikaldus, toiduainete nappus. Venemaa tippjuhid otsustasid minna kiiresti hindade vabaks laskmisele ja sellises olukorras ei suutnud me nii ruttu reageerida. Kõigele lisaks oli väsimus, valitsus hakkas lagunema, osa [ministreid] tahtis minna ärisse, osa astus uude parteisse, milleks oli Koonderakond – ei olnud enam ühtset meeskonda.

Novembris [1991] olnuks õige aeg suhteliselt edukalt lõpetada, öelda, et nüüd on teiste meeste ja naiste aeg.

Savisaar ei tahtnud?

Nojah, mõned nõunikud andsid sellist nõu ja ega võimust loobumine ole kellelegi kerge, kes on... seda laadi inimene.

Oli Edgar Savisaar sel ajal üks õigemaid inimesi üleminekuvalitsust juhtima?

Arvan küll, ta oli tolle aja kohta kõige energilisem, töökam ja isegi kõige parema, paindlikuma mõtlemisega. Vaatan tänaseni austusega tema võimekusele tol raskel perioodil.

Toona olid Eestis ühel pool riikliku iseseisvuse soovijad ja teisel pool NSV Liidu kooshoidmise pooldajad, kes korraldasid meeleavaldusi ja Moskvale alluvates suurtes tehastes streike. Töötasite noore mehena tehases Volta, mis oli venekeelne ja venemeelne. Kuidas teie nende protestist aru saite?

Kui väga üldiselt öelda, siis eks inimesed on ikka ettevaatlikud muudatuste suhtes. Nende suurte tehaste töötajad, eriti venelased, olid eriliselt ettevaatlikud. Aga muidugi mitte kõik ja dirigeerisid [proteste] nende ettevõtete tippjuhid, direktorid. Nemad muidugi olid harjunud süsteemiga, harjunud oma eriseisundiga, harjunud ka venelaste juhtiva rolliga selles suures riigis jne. Neile oli üldse arusaamatu [Eesti] iseseisvuse taotlemine.

Et mis asja need eestlased ajavad?

Just. Nii nagu 1918. ja 1919. aastal oli paljudele – eriti venelastele ja [Eestisse jõudnud] valgekaartlastele – arusaamatu, mis asja te ajate, mis iseseisvat riiki te tahate teha?

1991. aastal oleksid nemad tahtnud küll liberaalsemat ja natuke turumajanduslikumat lahendust, kuid kindlasti suure koosluse osana ja võibolla ikka otsealluvusega Moskvale, jätkates oma privileegidega ja võimuga.

Ja et jätkuvalt oleks kehtinud laul "Мой адрес не дом и не улица / Мой адрес – Советский Союз" ehk minu aadress pole maja ega tänav, minu aadress on Nõukogude Liit?

Tol ajal oli see, jah, ikka väga levinud.

Kui ootamatu oli Eesti valitsusele, et suured tehased hakkasid streikima?

Kas väga ootamatu, aga väga ebameeldiv küll. See oli probleem. Tegime nende tehaste juhtidega korduvalt läbirääkimisi, püüdsime leida kompromisse või rahustamist.

Kas streikide tõttu oli valitsusel ka mure, et sisemine pinge võib minna nii teravaks, mis provotseerib NSV Liidu keskvõimu verise sekkumise, nagu juhtus Vilniuses jaanuaris 1991?

See hirm oli kogu aeg... Ma ei ütleks, et hirm, aga see versioon, et sisemine pinge läheb suureks, NSV Liit sekkub. Ida-Virumaa oli ju kogu aeg viitsütikuga pomm.

See on ka täna nii, oleme Ida-Virumaa pärast ikka mures. Ega meil ole selget juttu, mis saab, kui põlevkivi [kaevandamine] kinni panna. Näeme allakäiku ja isegi kui allakõiguks seda mitte nimetada, siis käib vindumine, tööpuudus jne. Meil ei ole ka täna häid mudeleid, mida seal teha.

Siis [30 aastat tagasi] see oht oli... Oht oli igalt poolt.

Alati on lihtne kõrvalt seletada ja õpetada, ERSP stiilis, et davai, teeme 1:0 ära...

Eesti vabaks.

Eesti vabaks ja rusikaga lauale... Muidugi, mina olin siis juba 50, võibolla ka loomult paindlikum, teadusliku ettevalmistusega, valmis kõike uskuma ja kahtlema kõiges...

Toomas Sildami intervjuu Jaak Leimaniga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Intervjuud kokku leppides soovitasite vaadata laia pilku: et nii nagu 1918. aastal aitasid maailmas toimunud pöörded Eestil oma riigi luua, siis samamoodi juhtus 1991. aastal. Mida te silmas pidasite?

Loen suure huviga Vabadussõja perioodist, just lugesin kindral Aleksander Tõnissoni meenutusi, kus on väga hästi kirjeldatud [Vene valgekaartlaste kindrali] Judenitši ja tema armee rolli selles ajas. Aga vähem oleme käsitlenud seda, et ameeriklased tulid appi, mis sai Esimeses maailmasõjas Saksamaale saatuslikuks. See oli vaat et kõige otsustavam, et need protsessid hakkasid Ida-Euroopas toimuma, muidugi ka ülisuured raskused Venemaal.

Meie olime tublid ja targad, kuid sellest poleks kaugeltki piisanud, minu arvates. Need olid ikka maailma protsessid, vabaks sai kogu Ida-Euroopa.

Nii oli ka 1990. aastate algul, kui lõpuks said erineval kiirusel ja viisil jälle iseseisvaks paljud riigid, sealhulgas ka Eesti. Aga – mitte üksnes Eesti.

Oleme natuke enesekeskselt ja detailselt seda käsitlenud, aga maailma protsessi osana võibolla vähem.

Olen ka sirvinud raamatuid Nõukogude Liidu lagunemisest, kus pole Eestit isegi mainitud. Kuid meie ütleme, et Eesti lagundas. Kindlasti aitasime kaasa, aga... Enamus riike tahab ennast upitada, ka meie.

Kas peaksime mõtlema rohkem näiteks Berliini müüri langemise tähendusele?

Miks ka mitte, jah. See toimus enne, kui meie vabaks saime ja selle mõju oli kindlasti olemas. Neid protsesse juhiti kuskilt mujalt, mitte Toompealt. (Muigab)

Huvitav, kui augustis 1991 poleks NSV Liidus toimunud vanameelsete riigipöördekatse, mis tegelikult selle impeeriumi lammutas, kuidas siis oleks Eesti iseseisvuse taastamine kulgenud?

Väga raske öelda... On kuidagi sümboolne, et putši hommikul [19. augustil 1991] pidime olema delegatsiooniga Moskvas, Eesti ja Nõukogude Liidu läbirääkimistel, vastas istunuks putšist, peaminister Pavlov. Meie suur idee oli kokku leppida midagi, et Eesti oleks jälle vabam kui teised või kui NSV Liidu kord keskmisena lubab.

Meil oli Läänest tagasihoidlik, aga pidev toetus, ajalugu rääkis meie eest – nii paistis Eestile märksa suurem autonoomia ja kuskil eespool ka turumajandus. Igal juhul oleksime edasi elanud teistmoodi, kui tolle ajani.

Aga kuidas täpselt...

Aga kuidas täpselt, seda ei teadnud keegi.

Kas keegi oskas üldse neil päevadel 30 aastat tagasi ette kujutada, et Eesti tulevik võiks olla Euroopa Liidus ja NATO-s?

Vaevalt. Ei ole küll selliseid jutte tollest perioodist kuulnud.

Aga mis meil silme ees oli – seesama Soome. Soome tegur, kui vaadata ka viimasele 30 aastale, on suurem, kui oleme seda maininud ja märkinud. Soome mudel oli meile väga oluline, seda ei olnud isegi lätlastel ja leedulastel, rääkimata moldaavlastest või grusiinlastest, kellel naabrid olid hoopis teistsugused või Kesk-Aasias, kus polnud üldse mingit pilti. Seal oli küll kriitika kehtiva korra kohta, kuid ei olnud mingit [alternatiivset] toimivat mudelit.

Olin 1980. aastate algul kolm kuud Novosibirskis, kohtusin seal väga tarku mehi. Seal oli nn Akademgorodok (akadeemiline linn, toim), kus oli palju instituute, uuriti palju probleeme, ka majandust, oli väga hea analüüs ja kriitika, kuid ei olnud [pakutud teistsuguseid] toimivaid mudeleid.

Kui nüüd hüpata jälle meie maale, siis kui ministriks sain, oli teatud pettumus, et ka poliitikutel ei olnud toimivaid üleminekumudeleid. Meil oli küll suur plaan, milliseid majandusreforme teha, aga kuidas erinevate, alternatiivsete stsenaariumite järgi iseseisvus tuleb – no need olid hägused või mõnel juhul väga primitiivsed.

Kõik käis hästi kiiresti?

Jah, olukord kogu aeg muutus, ka maailmas. Kuigi, ega meil olnud piisavalt head informatsiooni maailma muutustest. Tollal polnud internetti ega otsekanaleid. Meil oli küll teatud pilt Poolast, Ungarist, Sloveeniast, aga olin info puuduses, osaledes otsustamisel.

Kas NSV Liidu kokkuvarisemine oli paratamatu?

Arvan küll, et oli paratamatu. See süsteem lihtsalt ammendus, ressursid oli piiratud ja sõjaline võidujooks Läänega oli nii vägev, et Nõukogude Liidul ei jätkunud selleks konkurentsiks enam vahendeid.

Ja juhtimine oli äärmiselt mage. Olin mõned korrad NSV Liidu valitsuse istungitel ja nägin seda segadust seal, tohutult rahvarohke arutelu, mis kuhugi ei viinud... Sain kohe aru, et see lugu ei kesta kaua.

Kui valmis olid meie inimesed iseseisvaks riigiks ja kõigeks, mis sellega kaasas käis?

Emotsionaalselt olid väga valmis. Ja nad olid suhteliselt kärsitud. 1990. aasta mais, olime olnud kolm nädalat valitsuses, esinesime koos sotsiaalminister Arvo Kuddoga raadios, rääkisime majandusreformidest. Siis tuli kuulajalt pikk kiri, kus ta nahutas meid, et me ei luba midagi täpset ja kiiret. Sedalaadi kirju saime palju.

Inimestele on kõige lähem oma kodu, pere, söök ja jook, kui seal on suured tõrked, siis entusiasm muidugi hoiab [meeleolu üleval] ja õnneks ka hoidis pikalt, kuid protestivaimgi tuli siit ja sealt välja.

Protestivaim, sest elu läks keerulisemaks?

Ja et me ei suutnud kiiresti teha muutusi, mis oleksid silmaga nähtavad.

Kas turumajandus oli paljudele ehmatav?

Arvan küll. Olen sirvinud valitsuse dokumente 1991. aasta sügisest. Seal lööb läbi, et esiteks ei käivitunud ettevõtlus sugugi kiiresti, kasvõi pannkooke moosiga ei üritatud tänavanurkadel müüa – nähtavat ettevõtlikkust ei tulnud kohe. Samal ajal lagunemine käivitus kiiresti, toimus mingi krahmamine, olime sunnitud tegelema sellega, et peaks rohkem kontrollima vastuvõetud otsuste täitmist, mis oli lootusetu üritus, sest iseregulatsioon töötas juba mingis uues suunas.

Ja paljud jäid senisest turvatundest ilma?

Eks valdav osa inimesi on harjunud rutiiniga – käia tööl, saada palka ja poest midagi osta. See oli kõik häiritud.

Samal ajal tekitas elevust ja lootusi omandiküsimus, tagastamine, mis küttis ka pingeid.

Olete ühes oma toonases esinemises öelnud, et esmakordselt üle pikkade aastate tuleb täiskasvanud inimesel tõsiselt mõelda, milliseid oskusi, teadmisi, kogemusi vajatakse tööjõuturul, mis temal on pakkuda ja kui palju selle eest makstakse. See oli ju täiesti uus olukord?

Just. Sellist mõistet nagu tööjõuturg ei tuntudki. Ja see, et sa pead ennast müüma, tundus nii võõras, oli isegi vastik sõna. Ka ümberõppimine... Meil olid tehased üledimensioneeritud, tohutud insenerikorpused ja neil ei olnud enam perspektiivi.

Ka põllumajandus oli üledimensioneeritud, võrreldes sellega, mis pidanuks olema.

Aga see oli murrang. Murrang inimese mõtlemises ja käitumises, mis polnud kerge.

Kes lammutas Eesti põllumajanduse – Nõukogude võim või [peaminister 1992-1994] Mart Laar?

(Naerab) Ma ei hakkaks süüdlast otsima. See aeg ikka lammutas põllumajanduse. Muudatuste aeg.

Kui püüda nüüd tagantjärgi tark olla, siis võibolla mõned edukad [põllumajanduslikud] majandid võinuks veel tükk aega jätkata, võibolla võinuks ressursside laiali jagamine olla piiratum, aga eks see oleks lagunenud siis natuke hiljem. Küsimus on ehk kiiruses, millega [muudatus] toimus ja mis oli harjumatu.

Samal ajal, pean meenutama, oli suur eufooria, et teeme talud tagasi, hakkame talupidajateks hakkame vanaviisi tootma ja elama.

Toomas Sildami intervjuu Jaak Leimaniga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kui palju kogesite toona nostalgiat sõdadevahelise Eesti järele ja unistust, et teeme samasuguse Eesti Vabariigi?

See oli olemas, seda meenutati nii mõnelgi arutelul ja nõupidamisel. Ja muidugi, seoses omandireformiga oli see eriti tähtis teema – meenutati, kelle isa või vanaisa või sugulane midagi omas...

Millise jälje jätsid 50 okupatsiooniaastat Eestisse, nii nähtava kui ka vaimlise?

Nähtavat on rohkem ja kergem kirjeldada. Kes Eestis praegu ringi sõidab, näeb neid jälgi igal kilomeetril, kui nii võib öelda.

Aga eks vaimne pilt on ka tunda. On lohakust, ebatäpsust, bürokraatlikkust, üledimensioneeritust, teiste peale lootmist... Muidugi, ka arenenud turumajanduses võib leida õige palju hädasid, meie omi peab teatud ettevaatlikkusega serveerima.

Noore teadlasena olin möödunud sajandi 75. ja 76. aastal kümme kuud Soomes. Külastasin palju ettevõtteid, perekondi, koolitusasutusi, ülikoole, olin niiöelda rahva seas. Julgen väita, et Eesti ühiskond täna, teatud parameetrites, ei ole veel sellisel tasemel, nagu siis oli Soome. See on julge ütlemine ja Soome asjatundjad võivad mulle vastu vaielda, aga julgen niimoodi väita. See 50-aastane [võõrvõimu] lugu oli meil ikka väga tõsine.

Kuidas on Eesti osanud viimase kolme aastakümne jooksul iseseisvust kasutada?

Arvan, et päris hästi. Kuidas me seda ikka hindame – vaatame, mis on saanud teistest saatusekaaslastest. Jälgin, mis on Tšehhis, Sloveenias, rääkimata Ungarist või Poolast, kes siis olid meist ees ja paremal stardipositsioonil, vähemalt pooliseseisvad riigid. Me oleme [nüüd] nende tasemel, jõukuselt maailma ca 35. riik, mis pole sugugi paha 200 seas. Kuigi põhjamaadest oleme üks vaesemaid, kui mitte kõige vaesem, oleneb, kuhu piir tõmmata, sest Venemaa on ikka vaesem.

Oleme olnud igale valitsusele suured opositsionäärid, kuid mistahes valitsuse koosluste puhul – väga jämedalt rääkides – ei oleks me oluliselt kaugemal, arvan ma. Arengu kiirust reguleerivad mitte ainult Toompeal istuvad targad, vaid pigem maailma protsessid, sotsiaalne keskkond, kust me tulime ja kus oleme, ka Ida-Euroopa, kuhu oleme sattunud. Sellest kõigest räägime vähem, oleme väga oma naba ümber traavijad.

Härra majandusminister, kas tahate öelda, et Eesti praegustest valitsustest ei sõltu midagi?

Ma ei taha niimoodi öelda. Tahan öelda, et riigid ei ole juhitavad ainult valitsuste poolt. Riigi saatus ja edu oleneb ka paljudest teistest teguritest.

Kuidas suhtute sellesse, kui räägitakse, et riigina on Eestil läinud väga hästi, kuid õnnetuseks pole see edulugu jõudnud kõigi inimesteni?

See on õigus. Meil on palju vaeseid. Kui aga laiemalt vaadata, siis ka rikkamates riikides on vaeseid. Ka Rootsis, nagu räägitakse, kuigi seal on vaesed rikkamad, kui meie arvame. (Naerab)

Vaesus on mingil määral – ma teen nüüd vist pattu – paratamatus ühiskonnas. Rikkust ei jätku kõigile. Rikkusel on kombeks kontsentreeruda ja rikkus on vähemuse käes, kahjuks, turumajandus ei ole sugugi ideaalne süsteem.

Mingil määral on see paratamatus, teisalt võibolla ei ole sellega piisavalt tegeldud, aga ressursside ümberjaotamine on üldse üks... õrn teema, sellega ei tohi liialdada. Siis jälle ettevõtlikud ja rikkad lasevad jalga ja otsivad keskkonna, kus seda jaotatakse vähem ringi.

Rohkem kui üks põlvkond on nüüdseks elanud vabas Eestis, 35-aastastel ja noorematel ei ole okupatsioonist isiklikke kogemusi. Kui palju sellest üldse peaks teadma ja rääkima?

Ma ei oskagi sellele vastata. Kui huvi ei ole, mis me siis ikka räägime. (Muigab) Aga mingi hoiatusena... Ega okupatsioonid ole maailmast kadunud. Teatud hoiatusena peaks ikka rääkima.

Hoiatusena – mille eest?

Et see võib korduda. Muidugi mitte täpselt nii, nagu oli, aga mingis uues variandis.

Kas teie lapselapsed küsivad, et vanaisa, räägi, mis aeg see oli?

Mitte eriti. Olen küll kirjutanud intiimse, personaalse loo, umbes 70 lehekülje, just neile, et kui saavad vanemaks, saavad lugeda. Aga praegu ma ei usu, et seda keegi loeb. See on minevik, oli absurdne aeg, kust suurt õppida ei ole – võibolla selline hoiak valitseb.

Toimetaja: Anvar Samost

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: