Jaak Jõerüüt: pandeemia mõjub nii Otepää vallavalitsusele kui ka USA presidendile ({{contentCtrl.commentsTotal}})

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Jaak Jõerüüt. Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Endine diplomaat ja kirjanik Jaak Jõerüüt ütles pikemas usutluses Tarmo Maibergile, et kuigi märgid USA presidendiks saava Joe Bideni osas on head, ei tähenda see automaatselt, et kõik talle pandud ootused võiks täituda. Maailmas on tänu pandeemiale sedavõrd palju ettearvamatust ja turbulentsust, mis traditsioonilistele poliitilistele võtetele ei allu.

Arvestades, et 20. jaanuaril saavad ameeriklased uue administratsiooni Joe Bideni juhtimisel, siis kas Ühendriigid taastavad oma moraalse majaka positsiooni või tuleb meil valmistuda mitmepooluseliseks maailmaks?

Ma olen vilets ennustaja ja täitsa põhimõtteliselt. Muidugi mitte nii kategooriline kui kadunud Peeter Tulviste, kes alati viskas nalja, et kaks kõige keelatumat asja peavad olema kerjamine ja ennustamine. Aga täitsa reaalsetel põhjustel, kui räägime uuest Ameerika presidendist, Joe Bidenist, siis tasub kasvõi kohe meenutada mitte ülemöödunud sajandit, vaid möödunud sajandit, mida meie mälu kõik ju võtab. Näiteks Ronald Reagan ja arvamused temast kui näitlejast, et mis sellest ka tuleb. See oli üllatus ja väga suur üllatus. Või siis ka Obama puhul olid lootused paljudel palju suuremad kui see, millega see kõik lõppes. See ennustamine – sa ei tea, mis tulevik toob. Nii nagu pandeemia tõttu ei teadnud aasta tagasi keegi, millega see lõpeb. Niisugused nähtused nagu pandeemia mõjuvad kõigile, nii Otepää vallavalitsusele kui ka USA presidendile.

Bideni puhul on asi see, et jah, märgid on head, teame tema eelnevaid seisukohti ja neid on lihtne studeerida, kuid alati on niimoodi, et kui keegi satub üks post kõrgemale, kui ta on kunagi elus olnud, siis tulevad hoopis teised põhimõtted, reeglid ja vastupidamise katsed mängu. Bidenil on vanust ka, ja teame, et ta ei ole iga hetk adekvaatne olnud valimisolukorras.

Üks tundmatu on kindlasti tema koostöö Kamala Harrisega, kes on hoopis teisest puust, kes on palju energeetilisem, palju noorem. Ja me ei tea täpselt, mismoodi ta soovib kasutada oma uut positsiooni oma tuleviku huvides. Ühesõnaga, kas ta mängib täielikult kaasa või tal on silma ees ka oma sihid. Samuti ma ei ütleks, et me kujutaks ette, ükskõik, kui palju seda uuritaks kõrvalt, missugune saab olema Bideni meeskond, kui stabiilne see tuleb selles üsna turbulentses olukorras, mis on terves maailmas praegu. Olukorda, millesse nad satuvad, nii Biden kui ka paljud teised maailma liidrid, ükskõik, kas nad on eelmisest aastast või alustavad nagu Biden, seda ei ole nende poliitilises kogemuses mitte kunagi olnud.

Nagu ma armastan viimasel ajal rääkida, see on üks nähtamatu vastane, see on viirus, kes poliitilistele võtetel ei allu. Sa pead kuulama kogu aeg nõuandjaid, sa pead jälgima sulle mingisuguseid tundmatuid statistilisi teaduslikke andmeid ja pead tegema poliitilisi otsuseid. Sa jooksed kogu aeg millegi järgi. See on poliitilise seisukoha võimekuselt ka Bidenile täiesti uus proov, see on uus, keerulisem kui 1920-ndate lõpu või möödunud 2008. aasta majanduskriisid. Sest need on niisugused asjad, kus inimesed on midagi läbi teinud, spetsialistid on neid asju läbinud. See on täiesti tundmatu maastik, mille pandeemia on kõigile ette pannud, kaasa arvatud Bidenile.

Kas koroonapandeemia toob poliitikutes välja inimliku poole või hoopis tahte olla karmi käe hoidja?

Tahe olla veel karmim, on ka inimlik. Paraku. Saan aru, mida sa mõtled, öeldes inimlik. Aga mida me oleme näinud, on see, et kui üks vastane ehk viirus jookseb eest ära ja sa ei saa talle kuidagi järgi; su võim väheneb; sa näed, et ei halda olukorda, siis me juba oleme näinud, et osadel poliitikutel tekib soov kehtestada võimu seal, mis on traditsiooniliselt juba kasutuskõlblik olnud ehk inimeste peal, paljude peal ja seda on juba juhtunud ja mõnedes riikides päris kõvasti. Kas me oleme võimeline kõikides riikides hindama, kas mõnede riikide komandanditund on juba vältimatu. Ei, seda me ei saa ütelda. See on tehtud, see on otsustatud. See on poliitiku õigus ja jõud. Nii et inimlikkus võib väljendada nii heas mõttes nagu suur abiraha külvamine majandussektorile, aga see võib ka väljenduda täpselt nii, et paned riigid, maakonnad ja piirkonnad lihtsalt lukku. Ja see omakorda on toonud päevavalgele teravamalt ühe niisuguse nähtuse nagu õigusriigi kaitse.

Jaak Jõerüüt Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

 

Õigusriigi pärast tunnevad spetsialistid muret. Kas õigusriigi reegleid üldse enam tahetakse järgida, kui sellest ettepoole tuuakse rahva tervis? Et peame seda kaitsma ning ei saa kõikides punktides seadusetähte järgida?

Jaa, täpselt. Ma tooksin siia juurde veel ühe mõiste, mida ma ei ole kuulnud, et keegi kasutab, aga mille üle palju olen mõtelnud. See on kahesõnaline – mentaalne turvalisus. Siinsamas Eestiski ja mujalgi on arutatud teemat, et kui lapsed on korra koolis ja siis kodus, et siis kogu perekonna ja laste eriti mentaalne seisund on häiritud, depressioon on kerge tulema.

Samuti vanadekodud, hooldekodud, haiglad – pääseb külastama või ei pääse. Me kõik kujutame ette, kui dramaatiline see võib olla, kui ei pääse. Ühesõnaga, see on kõik tuttav teema, et mentaalne seisund kodudes ja üldse elus eneses, rahva seas, aga rahvas on ka need poliitikud ja ametnikud ja nõuandjad, ka nemad on rahva hulgas. Ja milline mentaalne vaimne pinge on selle koroona tõttu neil olnud kogu aeg maailmas ja on?

Me võime kaasa tunda, aga nüüd mõtleme selle peale, et kui kodus läheb midagi valesti, keegi virutab tassi puruks, sest depressioon on, siis sellest pole tegelikult mitte midagi. Aga kui poliitilised juhid teevad selle mentaalse pinge all otsuseid, mis on tegelikult sellise murduva inimese liiga depressiivse või liiga pinge all oleva inimese otsused, siis võib kannatada turvalisus kõige laiemas mõttes – sotsiaalne, majanduslik, aga ka miks mitte karmimad asjad nagu päris või riiklik julgeolek, kui otsus läheb valesti. See on see mentaalse turvalisuse probleem, millest me aasta tagasi ei pidanud rääkima ja praegu me peame rääkima.

Kas inimestevahelised pinged võivad jõuda riikidevahelistesse suhetesse? Needsamad riigijuhid hakkavad kasvõi vaktsiini puhul üksteisega tülli minema? On sõja või konflikti ohtu?

Tegelikult on küll selsamal põhjusel, et see sõltub kõrgele positsioonile jõudnud inimese vaimsest selgroost ja vastupidavusest, mentaalsest vastupidavusest. See on asi, mida on alati vaja. See on omadus, mida tarvis on aga rahulikus olukorras. Meil on ikka Euroopa Liidu läbirääkimised lõpevad kõrgel tasemel mitte kell 19 õhtul, vaid hommikul, kuid need on rutiinsed protseduurid. Oleme kõik, kaasa arvatud needsamad inimesed, kes on sattunud kõrgele positsioonile, uue olukorra ees ja me ei tea täpselt, mis see endaga kaasa toob.

Muidugi, ükski nähtus pole omaette, aga ma räägin sellest teravdatult, aga siia juurde tulevad uued nähtused seoses eriti digiarenguga. Kasutaksin terminit digivõimekus. Aga siia juurde tulevad ka needsamad vanad klassikalised asjad, sest teame hästi ju, et välispoliitika ja julgeolekupoliitika on väga konservatiivsed ja pika inertsiga alad ning nüüd on äkitselt sööstnud sisse ootamatut ja revolutsioonilist, vähemalt nende põlvkondade jaoks, kes praegu elus on.

Kui palju lootust on, et digimaailm aitab viirusest jagu saada?

Ei tea, sellepärast, et see on nii ja naamoodi. Sest ta elab oma elu. See, kuidas auto sõidab, saavad kõik inimesed aru, aga kuidas töötavad suured, uued impeeriumid nagu mõned armastavad kasutada – Amazon, Facebook, Google jne. Kuidas nad on omavahel ühenduses ja kuidas on tekkinud selline nähtus, millest Toomas Hendrik Ilves on rääkinud, näiteks kapitalistlik jälitamine või midagi sellist. See on seotud ka eelmise küsimusega, mille koguvastust ei andnud.

Tahtsin meenutada kevadist olukorda, esimest koroonalainet ja seda kui ruttu kukkus käpuli meie arust nii sissetöötatud süsteem nagu Euroopa Liit. Äkitselt seisid kõik kaubad ka, mitte ainult inimesed. Äkitselt ei suudetud üldse läbi rääkida, kes kus mismoodi üldse läbi pääseb. Nii et see on tegelikult selle vastuse kujundlik tuum, et ühel hetkel satuvad kõik närvi ja ei suuda enam milleski kokku leppida, ehkki kõik on ammu alla kirjutada ning allakirjutatud dokumendid ja põhimõtted äkitselt enam ei tööta. Oleme seda korra kogunenud ja võib veel tulla.

Usalduse puudus on nii suur, et sa ei suuda oma endisi sõpru, liitlasi enam täielikult usaldada?

Ma ikka kordan, et inimesed on inimesed. Seal üleval ei istu ju mingisugused robotid. Jumalale tänu, veel mitte. Seal on inimesed ja neil on inimlikud omadused. Nendel on ka perekonnad, sugulased, nendel on oma isiklikud probleemid ja need kõik mõjuvad, loomulikult. Ühel või teisel hetkel, kui on tarvis mingit kollektiivset kokkulepet saavutada ja kellegagi läbi rääkida, midagi otsustada, keegi on heas vormis ja kellelgi on hea päev, kellelgi on halb päev – see on see, millele sageli ei mõelda. Seda võetakse liiga mehhanistlikult.

Aga eriti niisugused kriisid, pikad kriisiolukorrad nagu praegu on käes, mõjuvad inimestele igal pool, külas ja Washingtonis, Eesti külas ja Ameerika Washingtonis. Sellega tuleb arvestada. Aiman, et keegi juba mõtleb, et vaktsiin tuleb ja päästab palju. Annaks jumal. Aga selgelt on ka spetsialistid öelnud, et me ei tea päris täpselt, kuidas töötab nii kiiresti ja nii lühikese ajaga valminud vaktsiin, mida on nii vähe jõutud proovida. Me ei tea seda lihtsalt. Vastus võib olla nii- või naamoodi. Ülemäära niisugust hosiannat laulda, et kohe on kõik korras, seda ilmselt ei maksa.

Jaak Jõerüüt. Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR

 

Olen lugenud erinevaid arvamusi, et ehk aastaks 2024 taastub enam-vähem see, mida saab normaalsuseks pidada. Nii kaua läheb aega?!

See on tõsi, et ajamäärus on sel puhul ebamäärane, aga miks ma muigan, on see, et olen lugenud arvamusi, et taastub tavaline olukord. Ja on lihtne aru saada, et tavaline olukord, normaalsus on väga paljude inimeste jaoks täiesti erinev asi. Ta võib kooliõpetaja jaoks olla üks, selle jaoks, kes on kogu maailma läbi rännanud, teine; selle jaoks, kes ei ole veel jõudnud maailmas rännata, kolmas; tippärimehe ja miljonäri jaoks neljas ning täitsa tavalise poemüüja jaoks viies. Mida keegi ootab uuest normaalsusest, võib olla väga erinev. See lahendus ei ole niimoodi, et tuli jõuluvana ja jagas kõigile õige paki.

Välispoliitika juurde tagasi tulles, kas ees on võimaluste aasta selles mõttes, et Euroopas, Prantsusmaal proovib president Macron tagasivalituks saada ning Saksamaal vahetub ikkagi liider, sest valimised on ees. Kas Euroopas ka mingil määral muutub jõudude tasakaal?

Jah, oleks minu vastus, aga seda põhjendada oleks küllalt keerukas. Esiteks, Brexit on sealmaal, kus ta on. Saareriik on lahkunud. See on uus olukord. Siiamaani oli interregnum, segadus, enne seda oli, et kas nad lahkuvad või mitte. Üks suur komponent on kadunud. Teine asi, kui Macroni käitumist jälgida viimaste aastate jooksul, siis kõige pehmem sõna, mida ma kasutaksin, on, et see on kõikuv. Tal on suur ambitsioon, see on kaugele näha. Kõiki asju, mis ta teeb, pole täpselt aru saada võimalik, eemalt pilgu läbi, seestpoolt võib see kõik olla teine asi.

Saksamaa on suur küsimärk, sest Merkeli liidripositsioon on seisnud nii kaua nii Saksamaal kui ka Euroopa tippläbirääkijana igal juhul ja igal pool. Kes asendab ja kuidas asendab, mismoodi see kujuneb, ei tea. Samal ajal ei maksa unustada seda, et niisugused riigid nagu Hispaania, Itaalia on väga suured ja nende majandusvõimsus rahulikul ajal väga suur. Tihti räägitakse rohkem Roomast ja itaallaste temperamendist, kuid unustatakse ära, et Põhja-Itaalia on ju maailma üks rikkamaid piirkondi, Euroopast rääkimata. Mismoodi need nii rahvaarvult kui ka territooriumilt mõjukad suured riigid selles uues konstellatsioonis pärast väga raskeid, oma koroonaperioode käituma hakkavad või suudavad käituda, ei tea. Mismoodi see mõjutab nende, näiteks Itaalia sisepoliitikat, ei julge ennustada.

Tahes tahtmata võib proovida vanamoodi analüüsida Euroopa aastat välispoliitiliselt, aga loomulikult tulevad uued asjad mängu. Pandeemiast juba rääkisime pikalt, aga digivõimekus. See on ju midagi niisugust, miks jälitamissõna tuleb mängu. Igaüks võib mõtelda selle peale, et kui midagi guugeldad, siis varsti näed Facebooki kontol virvendamas midagi just sinule. Ja kui natukene edasi mõelda, siis digivõimekus mitte ainult riikidel, vaid ka suurkorporatsioonidel, impeeriumilaadsetel nähtustel nagu Google või Facebook, mismoodi see digivõimekus areneb ja mismoodi nad kasutavad, seal on ju ka inimesed kuskil eesotsas oma huvides ja võib-olla veel kellegi huvides. Mismoodi teevad need ärikorporatsioonid omavahel koostööd, mida on aasta-aastalt näha ja mismoodi nad edaspidi teevad koostööd poliitiliste jõududega ja mis sellest tuleb? See on ka üks probleem. Ma ei tea seda.

Digivõimekus on Hiinal suur, näiteks suutlikkus inimesi sotsiaalmeedia kaudu jälgida. Kas Hiina saab eeskujuks või mudeliks?

Loodaksin, et mitte eeskujuks, aga õppetund on ta igal juhul juba praegu. Hiina puhul teame, et kuigi ei saa seda sõna kasutada – kapitalistlik jälgimine või jälgimiskapitalism, see on puhas poliitiline. See jälgimissüsteem on puhtalt poliitiline. Seal õigusriigist rääkida nii nagu meie seda tahame, ja seda ka Eestis kaitsta, siin on pisikesed probleemid võrreldes Hiinaga. Kui nüüd nii suur hulk rahvast, maakera elanikest nii suur protsent elab sellistes tingimustes ja kui ta kasvab sealt üles, seal kasvavad väga selged probleemid. See on suur õppetund minu arvates.

Hiina president Xi on öelnud, et kui nad jätkavad majandusmudeliga samamoodi, siis on nad samamoodi käpuli nagu Nõukogude Liit, nii paari-kolmekümne aasta pärast. Tuleb midagi majanduslikus mõttes muuta, aga sellega ilmselt kaasneb ka poliitiline muutus – seda viimast ei ole ta küll öelnud.

Jah, ta ei ole seda ütelnud, aga niisugustel puhkudel ei saa teisiti, kui meenutan, et majandus ja poliitika on nagu sukk ja saabas, käivad käsikäes. Ükskõik, kuidas seda ei püüta ka mahendada, ükskõik, kuidas öeldakse, et korruptiivsust tuleb ära hoida jne. Defineerime korruptiivset ja väga tore, võitleme üksikute juhtumite vastu, aga majandus ja poliitika lahutamine teineteisest on ju nonsenss. Mõtleme kasvõi sellelesamale esimesele teemale, Joe Bidenile ja Ameerika Ühendriikide roll. Majandus. Mismoodi seal töötavad valimissüsteem ja mismoodi erakonnad. See on ju raha. See on ju rahaveski, mis pöörleb ja toodab siis kellegi lava peale. See ei ole mittesugune saladus, see on ju avalikult näha.

Jaak Jõerüüt Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Toimetaja: Urmet Kook

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: