Mis juhtus? Ligi võitis triatlonis kulla, tagumised röövisid talt karika

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Toomas Sildami vestlus Peep Lillemäega Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

EKRE eksesimees Mart Helme tunnistas, et praegune võimuliit sündis juba valimiste ööl, kui Reformierakond uskus veel võitjana, et nemad teevad valitsuse. Kas Kaja Kallasel polnudki võimalust? Reformierakonnas kahte piirkonda juhtinud ja 15 aastat fraktsiooni nõunikuna töötanud Peep Lillemägi teeb kriitilise sissevaate koduerakonda.

Reformierakond oli võimul 17 aastat. Kas see aeg muutis Reformierakonna liiga enesekindlaks?

Need 17 aastat kindlasti muutsid Reformierakonda. Mida tähendab enesekindlaks? Kui enda võimete ülehindamist – siis võib olla.

Milliseid võimeid Reformierakond üle hindas?

Hindas üle oma võimet tegeleda nende asjadega, mis on Eestile olulised, ja hakkas tegelema sellega, mille kohta Taavi Rõivas teraselt ütles peenhäälestus.

Samas muutus Reformierakond võimupartei sümboliks.

Võim ei ole halb sõna, seda ei pea kasutama negatiivses kontekstis.

Demokraatlikes riikides tähendab võim, et regulaarselt on valimised, valijad käivad valimiskasti juures ja annavad kellelegi oma hääled ja see, kes kõige rohkem hääli saab, hakkab riiki juhtima.

Kas Reformierakonda võinuks tagasihoidlikumaks muuta nn kilekotiraha-skandaal, kui Silver Meikar rääkis, kuidas ei tea kust pärit sularahaga erakonda rahastati?

Mina lahkaksin müütilist kilekotiraha hoopis teistmoodi. See üks artikkel, mis ilmus 2012. aasta maikuus Postimehes oli kindlasti lahkjoon Eesti poliitikas üldisemalt. Siis avanes paljudel võimalus rääkida asju, mida nad ei ole kohustatud tõendama.

Meenutame kilekotiraha-skandaali – Silver Meikar esitas erinevaid väiteid, neid kaaluti, need väited ei leidnud kinnitust. Oli sõna sõna vastu olukord, aga väited jäid tõendamata. Kuid neid kasutatakse tänini ja need on muutnud Eesti poliitikat.

Kuidas?

Kui vaatate praegust retoorikat Eesti poliitikas, peaaegu igal pühapäeval väidetakse midagi mingis raadiosaates ja siis on kolm päeva ärevust. Aga neid väiteid ei ole vaja kuidagi tõendada, nende pärast ei ole vaja vabandada... Siis ühiskond rahuneb ja järgmisel pühapäeval algab ring otsast peale.

Kas erakondade rahastamine muutus pärast kilekotiraha-skandaali?

Mina ei ole kindlasti inimene, kes peaks erakondade rahastamist hindama. Seda peate küsima erakondade peasekretäridelt.

Olete näinud Reformierakonna esimeestena Siim Kallast, Andrus Ansipit, Taavi Rõivast, Hanno Pevkurit, Kaja Kallast. Kes oli neist parim juht?

Vaieldamatult on tänaseni Eesti poliitika raskekahur Andrus Ansip. Tema viis Reformierakonna esimest korda riigikogu valimistel võiduni, oli kaks ametiaega peaminister, lahkus sellest ametist ja mõni kuu pärast seda kogus Euroopa Parlamendi valimistel kõige suurema toetuse. See on kõva sõna. Tehke järele, teised Eesti poliitikud!

Aga kui küsite erakonna esimeeste kohta, siis – kõik nad olid oma näoga. Mõnel plussid suuremad kui miinused.

Mõeldes Siim Kallasele kui mõtlejale, siis on ta kindlasti Eestis üks säravamaid. Aga ma meenutan, et Siim Kallase juhtimisel Reformierakond valimisi kunagi ei võitnud.

Taavi Rõivasele on õigustamatult ette heidetud, et ta tegeles ainult peenhäälestamisega. Taavi Rõivas oli tegelikult päris hea peaminister, häda oli ainult selles, et tal tuli astuda Andrus Ansipi kingadesse ja mingil hetkel hakkas keskenduma valedele asjadele – näiteks [2016. aasta] presidendivalimistele, kui Reformierakonnal oli kuni kolm kandidaati ja Reformierakond arvas, et tema valib, kes on Eesti president.

Kui Reformierakonna esimees keskendunuks presidendivalimistele, ei olnuks Reformierakonnal kahte kandidaati – Marina Kaljuranda ja Siim Kallast.

See on kindlasti huvitav väide. Meenutame siinkohal 2006. aasta presidendivalimisi, kui Reformierakond käis kandidaadina välja mitte enda liikme – [sotsiaaldemokraadi] Toomas Hendrik Ilvese.

Mõttemängu mängides, sest ka alanud aastal on tulemas presidendivalimised, siis miks ei võiks EKRE või Keskerakond käia presidendikandidaadina välja Andrus Ansipi? See oleks päris huvitav mõte.

Oleks küll huvitav, aga ilmselt jääbki huvitavaks mõtteks. On ka huvitav, et kui Siim Kallas tulnuks [2014. aastal] Ansipi järel Eesti peaministriks, mis oleks siis teisiti?

(Naerab) Kui täna ei oleks Tallinnas tänavad libedad, võiksime kõndida oluliselt julgemini.

Tahaksin vastust saada.

Täna elame selles reaalsuses, kus me oleme.

Mina küsiksin pigem nii – miks Siim Kallas lahkus ja loobus peaministri kohast?

Mina ei ole sellest aru saanud. See oli üllatus kogu Eestile ja Reformierakonnale.

Siim Kallas sattus ühe minevikulise looga väga tugeva ajakirjandusliku surve alla ja hiljem on öeldud, et seda õhutati tagant Reformierakonna seest.

Olen minagi neid lugusid kuulnud, aga mul puudub isiklik teadmine, et saaksin neid väiteid kinnitada.

Kas Siim Kallas suutnuks Reformierakonda tänini võimul hoida?

Minu meelest on Siim Kallase väärtus Eesti poliitikas see briljantne mõte, mida ta väljendab oma kirjutistes.

Miks valis Reformierakonna juhatus märtsis 2014 peaministriks Taavi Rõivase, mitte Hanno Pevkuri?

Sest kui Hanno Pevkur läks presidendiga kohtuma Kadriorgu, võttis samal ajal Taavi Rõivas telefoni ja helistas läbi Reformierakonna juhatuse liikmed, tegi [endale] valimiskampaaniat.

Toomas Sildami vestlus Peep Lillemäega Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

On teil vastus, miks Reformierakond novembris 2016 opositsiooni kukkus?

Härrased Tsahkna ja Ossinovski tegid ministeeriumi hoovis koos suitsu...

Nad ise väidavad, et ei teinud koos suitsu.

Aga müüt nende suitsetamisest elab. Suitsetamine on väga kahjulik. (Muigab)

Teine põhjendus on see, et Keskerakonna esimees ei olnud enam Edgar Savisaar ja nad olid muutunud parketikõlbulikuks.

Ja kolmas arvamus on see, et  Eestis oldi Reformierakonnast tõepoolest üsna tüdinenud.

Mis saanuks seda kukkumist väärata?

Oleme selle juba läbi käinud: kui Reformierakond võtnuks positsiooni, et presidendi koht ei pea kuuluma tingimata neile ja presidenti ei pea valima kahe nende kandidaadi vahel, olnuks novembris 2016 ehk teine olukord poliitikas.

Reformierakond ei oleks pidanud üritama ise presidenti teha?

Olen servapidi jälginud, kuidas toimub otsustamine EL-is. Väljapoole paistab, et räägitakse nii kaua, kuni asjad on kokkulepitud. Selle kokkuleppega ei ole tihti keegi rahul, aga see on kokkulepe. Kokkulepe ei sünni kindlasti nii, et siin on meie pakkumine, võtke või jätke.

Keda pidanuks Reformierakond toetama?

Võibolla oleks pidanud jälgima, millised mõtted on koalitsioonikaaslastel ja isegi laiemalt, kui olnuks soov president kohe riigikogus valida, mis on loomulikult keeruline.

Meenutan, et ka [sotsiaaldemokraat] Eiki Nestor kandideeris presidendiks. Võibolla on siin vastus küsimusele, mida te püüate küsida.

Et hiidlane saanuks vabariigi presidendiks?

Hiidlasi peaks olema üldse rohkem Eesti poliitikas.

Kui mõtlete end tagasi 2019. aasta märtsi esimestesse päevadesse, siis kuidas ennustasite parlamendivalimiste tulemust – kumb võidab, kas Kesk- või Reformierakond?

Minul ei olnud hetkekski kahtlust, et võidab Reformierakond.

Et Reformi- ja Keskerakonna parlamendikohtade vahe jäi nii suur, sellele aitas Keskerakond ise tublisti kaasa müttamisega Ida-Virumaal eesti kooli ümber, kaks nädalat enne valimisi.

Minu kindlus, et Reformierakond võidab, põhines ka sellel, et juba neljandat korda nägin suhteliselt lähedalt meie erakonna riigikogu valimiste kampaaniat. Reformierakond on kampaanias väga tugev.

Kui uskusite Reformierakonna võitu, siis millisena nägite uut koalitsiooni, et kes valitsuse moodustavad?

Olin üsna veendunud, et koalitsiooni moodustavad Reformi- ja Keskerakond. See olnuks igati loogiline.

Kas Kaja Kallasel üldse oli võimalus valitsust teha, kui Keskerakond, EKRE ja Isamaa või isegi EKRE ja Isamaa enne kokku leppisid?

Kas olid kokku leppinud? Nii väidetakse täna.

Et Reformierakond võidab valimised, selles ma ei kahelnud. Küll aga oli palju huvitavam küsimus, kas toonane koalitsioon – Keskerakond, sotsid ja Isamaa – saab kokku 51 kohta riigikogus. Kui selgus, et ei saa, siis tundus, et Kaja Kallase tee peaministriks on kindel. Nagu ka Postimehe esikaanelt võisime toona näha.

Olete meedias öelnud, et "Paraku ei ole keegi siiani suutnud mõistlikult seletada, miks erakond pärast kõigi aegade suurimat valimisvõitu opositsiooni jäi." On ju seletatud – Keskerakond ja Isamaa ei tahtnud Reformierakonnaga valitsust teha.

Nii on tõesti seletatud. Mind aga huvitaks Reformierakondade juhtide selgitus.

Valitsuse moodustamine on valijate kätes. 2019. aasta riigikogu valimistel oli kaks võitjat ja kolm kaotajat. Reformierakond ja EKRE said rohkem kohti kui neil oli varem, kolm erakonda – Keskerakond, Isamaa ja sotsiaaldemokraadid – said vähem.

Ütlesin 2015. aasta parlamendivalimiste õhtul Jürgen Ligile, kes oli suhteliselt šokeeritud, et EKRE pääses parlamenti, et see on Reformierakonna tegematajätmiste tulemus.

Mida Reformierakond jättis tegemata?

Tajus valesti ühiskonna ootusi. Kui meenutame ACTA-vastaseid meeleavaldusi, pagulaste vastast mässu – need on asjad, mis jäid tähelepanui alt välja.

Teid kuulates tekib mulje, et Reformierakond tegi vea, kui välistas valitsemise koos EKRE-ga.

Vaadates viimast varsti juba kahte aastat, siis praegu on seda raske veaks nimetada.

Aga vaadates tänast olukorda, siis – Reformierakond valimiste võitjana ja 34 kohaga riigikogus on opositsioonis, aga EKRE 19 kohaga on valitsuses ja dikteerib valitsuse agendat.

Teie näite arvavat, et Kaja Kallase jättis peaministri portfellita Kaja Kallas, mulle näib, et seda tegi Jüri Ratas...

Ärge pange mulle sõnu suhu. Mina ei ole väitnud, et Kaja Kallas jättis ennast peaministri portfellita.

Mina väidan seda, et tänane olukord meenutab meile seisu pärast triatloni võistlust, kus Jürgen Ligi võitis kulla, aga teise, kolmanda ja neljanda koha saanud sellid on talle põõsa taga kolki andnud, võtnud ära karika ja roninud ise pjedestaalile.

Mida see näitaks – et Jürgen Ligi on halb kakleja?

Me peame nüüd mõtlema, kas poliitika on kaklus või midagi muud.

Mis roll on poliitikas väärtustel ja põhimõtetel?

Väärtused ja põhimõtted on ainult siis midagi väärt, kui need suudetakse ellu viia. Poliitikas eriti.

Olen kuulnud väidet, et me naudime moraalset üleolekut tänasest valitsusest. Palju õnne! Mina seda küll ei naudi.

Eelistaksin, et valimised võitnud Reformierakond – mille liige ma olen olnud 25 aastat – juhiks Eestit, nagu juhtis 17 aastat.

Toomas Sildami vestlus Peep Lillemäega Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kui teilt oleks 3. märtsil 2019 nõu küsitud, et millise koalitsiooni poole peaks Reformierakond liikuma, mida te vastanuks?

3. märtsi õhtul saatsin ühe e-kirja, et vaadates valimistulemust on Reformierakonnal ja EKRE-l lootust moodustada parempoolne koalitsioon ning avaldasin lootust, et Siim Kallas võiks olla selle valitsuse välisminister. Kaks lauset oligi minu meilis. Aga ma jätan vastamata küsimusele, kellele selle saatsin.

Siis saanuks Kaja Kallas peaministrina soovitada mõned päevad tagasi: Mart ja Martin Helme vajavad enne oma pühapäevast raadiosaadet kiiret dopingukontrolli, et ega külalistel ole kaasas lõvišokolaadi ning stuudios oleks otstarbekas panna lauale ka gloobus. Nüüd ütles seda Jüri Ratas.

Kui Reformierakond oleks märtsis 2019 järginud valijate tahet – et Reformierakond moodustaks valitsuse – ja kutsunud valitsusläbirääkimistele ka EKRE, mis ei tähendanuks veel valitsuse moodustamist, siis me ei saa öelda, et elaksime samasuguses Eestis nagu täna.

Selles olen ma küll kindel, et Mart ja Martin Helme ei oleks saanud niimoodi poolteist aastat ülbitseda. Kuigi nende raadiosaade on Meelejahutaja sugemetega ja meenutab pigem Tarantino filmi – veri lendab, aga inimesed naeravad.

Ma teeksin ühe mõttelooga. EKRE toetuse trend kopeerib globaalseid trende. 2015 pääses EKRE riigikogusse, 2016 valisid britid Brexiti ja ameeriklased Trumpi. Need on kolm sarnast kirsikivi taldrikul. Selle trendi põhjustas pettumus, mis oli inimestele kogunenud hinge seoses globaalse finantskriisiga.

Kui kuulata Helir-Valdor Seederi meenutusi 2019. aasta valimiste ajast, siis näib, et talle oli kõige vastumeelsem minna ühte valitsusse sotsidega.

Sellega olen ma 100 protsenti nõus. Nii on ka täna väga keeruline kujutada ette, et valitsuse moodustavad Reformierakond, sotsiaaldemokraadid ja Isamaa.

Kui selline kombinatsioon oli laualt maas ja Keskerakond tahtis säilitada peaministri kohta, siis oligi ainult üks variant, mis jättis Reformierakonna saatuseks tühjad peod.

Mitu korda ma pean seda ütlema, et valija andis Reformierakonnale mandaadi moodustada valitsus? See mandaat jäi realiseerimata.

Kas me saame seda ette heita Reformierakonna juhtidele?

Tuleksin ikka selle näite juurde, kus esikoha võitnud Jürgen Ligi kaotas nurga taga karika ja medali teise, kolmanda ja nelja koha omanikele. Kellele me peame seda ette heitma?

Andrus Ansipil oli peaministrina väga keerulisi olukordi. 2011. aasta valimiste järel tahtis Mart Laar saada hirmsasti välisministriks, aga millegipärast Isamaa ei lahkunud [koalitsioonikõnelustelt] ja valitsus moodustati koos nendega. Poliitika on kompromisside kunst, seda on juba ammu öeldud.

Ka täna on Reformierakonnal mandaat ja kohustus moodustada valitsus, mitte pakkide viisi toota muudatusettepanekuid abielureferendumi otsuse kohta.

Millise pilguga praegust valitsust vaatate?

Siin on mitu kihti.

Mina vaatan Hiiumaalt ja sealt paistab valitsus üsna sümpaatne. Hiiumaal on palju kasu, et peaminister Jüri Ratas on suvehiidlane ja ta teab tegelikku olukorda saarel. 99 protsenti Eesti inimestest kuuleb Hiiumaast ainult siis, kui praamid jälle ei käi ja hiidlased ei taha midagi teada tuulegeneraatoritest.

Ent kui üks koalitsioonipoliitik tahab ehitada raudteed Rohukülani, siis mõnel ärimehel võib selle peale pea plahvatada, aga see on tegelik regionaalpoliitika.

Kuidas on Reformierakond opositsioonis vastu pidanud?

Esiteks on Reformierakonnast üksjagu inimesi lahkunud. Ja kui vaatame, kuidas erakond on kogunud annetajatelt toetusi, siis seal ei ole midagi ülearu rõõmustavat.

Aga seda, kuidas Reformierakond on opositsioonis vastu pidanud, saame hinnata pärast kohalikke valimisi oktoobris. Kui mõtleme, millistes omavalitsustes on Reformierakond praegu võimul, meenuvad esimesena Tartu ja Viljandi, kuid on ka teisi. Aga kohalikul tasandil on Reformierakonnaga liitunud palju inimesi, kes on harjunud, et nemad võivad ministeeriumites avada uksed siis, kui nad seda soovivad ja oma mõtteid seal rääkida. Kuidas need inimesed elavad üle, et enam neil seda võimalust ei ole, näeme 2021. aasta sügisel.

Kui kaua Reformierakond opositsioonis vastu peab?

Nüüd oleks vaja ennustajat...

Loodan, et vabariigi aastapäevaks on Reformierakond võimul ja moodustanud valitsuse. (Naerab) Aga reaalselt hinnates arvan, et seda ei juhtu. Need jõujooned, mis seovad tänast valitsust, tunduvad liiga tugevad.

Kas teis on mingi pettumus Reformierakonnas?

Kui sa näed, nagu jalgpallis, et lemmikmeeskond mängib eduseisu maha või väravate löömise asemel tiirutab palliga ümber keskjoone, siis... see teeb loomulikult pahuraks.

Minus on pahurus ka selles osas, et tegime Hiiumaal [parlamendivalimiste eel] üksjagu tööd, leppisime kokku tugeva kandidaadi, kes tooks kohapealt hääli – see oli Aivar Viidik, kes Hiiumaa volikogu esimehena liitus Reformierakonnaga pärast seda, kui aasta jooksul sai temaga peetud mitmeid maailmavaatelisi vestlusi. Erakonna sisevalimistel, mis panid paika valimisnimekirja, olid meie võimalused teda tutvustada piiratud. Neid väga selgelt piirati.

Erakonna peakontori poolt?

Jah.

Teiseks leppisime kokku neli Hiiumaale olulist põhimõtet, mis võiks olla erakonna valimisprogrammis, neist jõudis valimisprogrammi poolteist.

See on aga mullune lumi.

Minule on Reformierakond alati olnud mõttekaaslaste kogum ja heade kaaslaste, heade sõprade kogum. Kuna see seltskond on 25 aastat tundunud parim, siis eeldan, et selle parima rolli kannab ta välja ka poliitikas. See ei ole pettumuse jutt.

Tõite korduvalt näite, kuidas Jürgen Ligi võitis triatlonis esikoha, aga teiseks, kolmandaks ja neljandaks jäänud röövisid talt karika. Aga kevadel 2019 oligi ju teiste erakondade kambaks Reformierakonna vastu?

Pean nõusse jääma. Aga kui sulle tehakse kambakas, on sellel omad põhjused. Ka koolikiusamises on nii, et kui jääd kiusatavaks, pead natuke ka ise peeglisse vaatama.

On libe tee öelda, et kõik kiusatavad on ise selles süüdi.

(Vaikus)

Ja ikkagi, mida saanuks Reformierakond teistmoodi teha? Märtsis 2019...

Mõned asjad pidanuks tegema teisiti enne märtsi 2019. Minu arvates olnuks Kristen Michal Reformierakonnale väga hea esimees. Põhjuseid, miks temast ei saanud esimeest, me teame – rääkisime ju enne, kuidas ühel hetkel hakkasid Eesti poliitikat kujundama müüdid.

Minu arvates oli Kristen Michal selle müüdi ohver, pean silmas [kilekotiraha] süüdistust, mis tõsteti õhku, jäi tõendamata ja selle tõendamata süüdistuse esitamise eest ei ole keegi vastutanud. Loen seda Eesti poliitikas jooneks, kust algaski võimalus lahmida vastutuseta. Nagu täna lahmitakse, et kusagil on süvariik, Ameerikas on valimised võltsinud ja mis iganes.

Kristen Michal ja Kaja Kallas on selles loos erinevatel pooltel.

Nad on täiesti erinevad inimesed, absoluutselt erinevad inimesed.

Kui Kristen Michal olnuks märtsis 2019 Reformierakonna esimees, mis läinuks siis teisiti?

Arvan, et märts 2019 oleks Eesti poliitikas olnud üle-üldse teistsugune. Kas parem või halvem, me ei tea.

Kindlasti tahan ma öelda, et Andrus Ansip oli Eestile paganama kõva peaminister. Aga Reformierakonna edu alates 2007. aasta riigikogu valimistest ehitati üles meeskonnaga, kelle moodustasid Kristen Michal, Rain Rosimannus ja Kalev Lillo. See oli väga tugev meeskond.

Ega teil ole kavatsus Reformierakonnale selga pöörata?

Liitumisest mõne teise erakonnaga ei ole ma mõelnud. Reformierakonnast lahkumisele olen muidugi mõelnud. See mõte teeb mind kurvaks.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: