Tais on üha rohkem hooldekeskusi Euroopa ja USA vanuritele

Foto: ERR

Tais on avatud üha enam hooldekeskusi Euroopa ja USA vanuritele ning dementsetele.

Kuna eakate hooldus on arenenud riikides napp ja kallis, siis on tõusev trend, et armastatud lähedane paigutatakse soojemasse ja soodsamasse riiki maailma teises otsas. Inimesed, kes sellise tee valisid, räägivad "Pealtnägija" loos, miks nad seda tegid.

Walter Gloor nägi oma naist Mayat viimati aasta tagasi. Šveitsi restoranipidaja lendas tütre Tanyaga 13 tundi temaga kohtuma. Aga jällenägemine on mõru, sest 59-aastane naine pole kindel, kes külalised on.

Abikaasad pidasid Michelini tärniga restorani, kui naisel diagnoositi 50-aatasena Alzheimeri tõbi.

"Ta teadis, mis tuleb ja nuttis igal hommikul. Ühel hommikul ütlesin Mayale, et ühte ma talle tõotan - teen alati seda, mis talle parim," meenutas Walter.

Šveitslanna kodu on nüüd Chiang Mais asuv Baan Kamlangchay hoolduskeskus, kuhu pere tõi ta kaks aastat tagasi, kui sai selgeks, et ta vajab ööpäevaringset hooldust.

"See jätkub juba kümme aastat ja viib mind pikkamööda temast eemale. See on nagu aegluubis hüvastijätt. See ongi kõige raskem osa. Haigus on meie jaoks
muutunud hullemaks. Alguses oli see hull tema jaoks. Väga hull. Sest ta sai ise aru, mis toimub. Aga nüüd on see hullem meie jaoks. Väga raske," rääkis Walter.

Ka inglanna Mary Inman kannatab dementsuse all. Pere tõi ta Tai hooldekodusse kolm aastat tagasi.

"Olime gaasi pärast mures. Pidime andma naabritele võtmed, kui ta tuppa ei saa. Seda ka juhtus. /.../ Paar korda läks ta õhtul öösärgis jalutama. Õnneks naabrid nägid teda ja tõid koju tagasi," meenutas poeg Michael Inman.

Michael ja tema abikaasa Emily uurisid Suurbritannia hooldekodusid, aga kõik tundusid kasinad, kõledad ja kallid, meenutades rohkem kinnimaja. Põhja-Tais asuvas hoolduskuurordis on aga pensionil raamatupidaja villa kõrval bassein ja neli hooldajat, kes valves ööpäevaringselt.

"Hooldajad on erakordsed. Nad on talle nagu tütred. Tal on mugavam ja rõõmsam nende, mitte meie juures. Meie ajaks teda närvi," ütles Michael.

Dusko Doder oli kunagi Washington Posti staarkorrespondent, kes töötas Moskvas ajal, kui Nõukogude Liit lagunes. Keset murrangulisi sündmusi kohtus ta tulevase abikaasa Louise'iga, kes oli samuti ajakirjanik.

Kaks aastat tagasi tabas aga Washingtonis elavat kirjanikku ja kolumnisti raske infarkt ning ajuverejooks, mis tähendas, et ta vajab abi enesega toime tulekuks, mis hakkas naisele üle jõu käima. Selmet panna Dusko USA-s hooldekodusse, otsustas Louise sõita teisele poole maakera. Kusjuures naine jäi mehe kõrvale.

"Me tõime oma koera siia. Pikkamööda hakkan siin sõpru leidma. Näen, et see võiks olla elu, kui saan temaga palju koos olla. Töötan praegu raamatu kallal,
päevad mööduvad kirjutades. Aga kui ta tuleb lõunale või õhtusöögile, saan temaga liituda. Arvan, et minu jaoks on see õige kompromiss. Jah, minu elus on
siinoleku tõttu piirangud, aga mul on palju vabadust, et minna välja ja midagi teha, uusi sõpru leida, olla inimene, olla taas abikaasa," rääkis Louise.

Välismaalased rajasid hooldekodu tulenevalt pere vajadustest

Nii Maya kui ka Mary hooldekodud asutasid välismaalased, tõukudes isiklikust vajadusest. Šveitslane Martin Woodtli avas oma keskuse 2003. aastal, kui ta isa oli teinud enesetapu, sest ei suutnud toime tulla oma naise dementsusega. Poeg tõi ema Chiang Maisse, leidis talle ööpäevaringsed hooldajad ja mõistis ajapikku, et saab aidata ka saatusekaaslasi.

"See on eksperiment. Midagi uut. /.../ Aga nii peamegi võib-olla leidma uued hoolduse mudelid, sest praegune vanurite hooldamise süsteem enam ei toimi. Ja sellest tuleb suur probleem," selgitas Woodtli.

Tema lahendus meenutab rohkem kommuuni, kus külaskäigu hetkel 14 hoolealust, kes elavad kümnes villas. Elanikud kohtuvad söögikordadel ja – kes kaasa teha suudab – väljasõitudel või üritustel.

Briti hotelliettevõtja Peter Brown ostis 11 aastat tagasi Chiang Mais luksuskuurordi ja ehitas selle ümber dementsete keskuseks pärast seda, kui tema enda ema Inglismaa hooldekodus mehe sõnul peaaegu hooletusse suri.

"Ma ei ründa seda konkreetset hooldekodu. Igal pool on sama mõttemall. Hoolduspersonali ei jätku. Õhtul pärast kuut hooldajaid pole. Oled oma hädadega üksi. /.../ Usun kirglikult, et hooldus aitab inimestel elada paremat elu. Küsimus pole eluea pikkuses, vaid kuidas elu lõpuaastaid nautida. Kui sind tabab dementsus, elad veel vähemalt kaheksa aastat. On oluline, et need kaheksa aastat oleks nauditavad. Mitte et oled luku taga ja sind koheldakse nagu last," rääkis Brown.

Otsus tõi ka kriitikat

Üks asi on käia palmi all puhkamas, teine saata sinna lõplikult armas lähedane. Nii Walter kui ka Michael tunnistavad, et said üksjagu kriitikat.

"Sain kirju isegi oma abikaasa koolikaaslastelt, kes ütlesid, et olen idioot, kui ta siia toon ja siia jätan. /.../ See pole ilusasti öeldud, aga need inimesed ei tea midagi. Nad pole poolt tundigi uurinud internetist, mis tegelikult toimub Alzheimerit põdevatega. /.../ Muidugi räägivad paljud, et "jah, ta veab naise Taisse", "üritab temast lahti saada...". Põhiline oli ju hoopis, kus on Maya jaoks parim koht. Nõustusime kõik koos, et sellest kohast paremat ei leia me kusagilt," rääkis Walter.

"Arvan, et kõik inimesed on sama probleemiga hädas. Me pole kindlasti esimesed ega viimased, kes püüavad siin lahendust leida. See on igaühe isiklik teekond. Tuleb mõelda, mis on inimese jaoks kõige parem. Ema jaoks oli see õige," ütles Michael.

Hooldekodupidaja: Tai inimesed suhtuvad eakatesse lugupidavalt

Hooldekodupidajad toovad mõistagi esile sooja kliima, madalad kulud, aga ka Tai kultuurile omase lugupidamise eakate suhtes.

"Nad suhtuvad kaastundlikult dementsetesse. Armastavad neid. Austavad neid. See on Tais imeline, see nende suhtumine. On vanainimestega lähedased, aga ometi suhtuvad lugupidavalt," selgitas Martin Woodtli.

Üks Maya täiskohaga hooldaja on Lar Yodkham, kelle sõnul on šveitslanna nagu pereliige.

"Kui Maya ühel päeval läinud on, hakkab mul raske, sest oleme lähedased. Veedame palju aega koos. /.../ Maya on hooldekodu noorim elanik. Vahel hakkab mul temast kahju. Ta on liiga noor, et siin olla. Tal on kolm last, kes teda endiselt vajavad. Kahjuks ei saa ta oma lastega koos olla," rääkis hooldaja.

Endine hooldustöötaja: võõral maal võib olla ka probleeme

"Ma ei imesta, et inimesed otsivad hooldekodusid välismaal. Küll aga leian, et see on tõsine süüdistus riigi hooldesüsteemi vastu," märkis endine hooldustöötaja Eileen Chubb.

Chubb juhib Briti mittetulundusühingut, mis uurib hooldekodudes toime pandud rikkumisi. Aastakümnete jooksul on nad varjatud kaamerate ja muude võtetega jäädvustanud hulgaliselt probleeme ja rikkumisi nii Briti riiklikes kui ka erahooldekodudes.

"Inimestel olid luuni mädanenud lamatised. Osakonda sisenedes oli tunda surnud liha lehka. Inimesed karjusid agoonias. Inimesi tõugati, löödi, peksti. Nende abielusõrmuseid varastati," kirjeldas ta.

Chubb möönab, et Tai võib pakkuda paremat olmet, aga näeb ka võimalikke probleeme võõral maal.

"Esiteks hooldaja kutseoskused. Sa pead oskama suhelda. Ja kui see puudub,
siis sa võid ju olla kaastundlik, aga sa ei oska seda tõlgendada teistele, neis turvatunnet tekitada. Uskuge mind, see on parim töö maailmas! Andke andeks,
aga kui sa inimesega suhelda ei oska, siis sa ei saa teda hooldada," rääkis Eileen.

Toimetaja: Merili Nael

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: