Olukord erihooldekodudes: kehvad töötingimused ja rutiinsed kallaletungid

Foto: ERR

Isegi enne koroonakriisi olid Eesti erihoolekodud, kus on kokku 2200 psüühikahäirega inimest, suhteliselt kinnine ja varjatud maailm. Seda tähelepanuväärsem on, kui rida hooldekodu töötajaid tuli välja ja rääkis oma nime ning näoga puudustest ja probleemidest.

Valkla kodu endised ja praegused töötajad kirjeldasid "Pealtnägijale" juba tavapäraseks muutunud kokkupõrkeid asukatega Eesti suurimas erihooldekodus.

Valkla kodu tegevusjuhendaja, ametiühingu usaldusisik Jaak Jalast ütles, et neil on tööl päris palju naisterahvaid ja vanemaid inimesi, kes tema hinnangul pole valmis füüsiliseks jõukatsumiseks hooldekodu asukatega.

Ehkki Valkla on üks kõige keerulisemate klientidega koht, siis sarnased probleemid on ka mitmes teises erihooldekodus. Ühine nimetaja on eeskätt personali nappus, mida on korduvalt esile tõstnud ka õiguskantsleri büroo oma kontrollkäikudel.

"On väga oluline, et oleks piisavalt hea väljaõppega tegevusjuhendajaid, need on need töötajad, kes sedalaadi hooldekodus inimese eest hoolitsevad," märkis õiguskantsleri kontrollkäikude osakonna juht Indrek-Ivar Määrits.

Kokku rohkem kui viitkümmet hooldekodu pidav AS Hoolekandeteenused keeldus teemat kommenteerimast, öeldes vaid, et neis väidetes pole midagi uut, kogu lugu on üksikute töötajate intriig ja nad ei näe asjas avalikku huvi.

Ööpäevaringset erihooldekodu teenust saab ligi 2200 psüühikahäire, raske või sügava puudega inimest kokku 52 tegevuskohas üle Eesti.

Üks enim avalikku tähelepanu on pälvinud juba 64 aastat Valklas tegutsenud kodu, kuhu viimased kümme aastat, saadetakse ühed kõige raskemad patsiendid ainult kohtuotsuse alusel. Tinglikult võib öelda, et ainult üks koht Eestis on veel karmim – Jämejala psühhiaatriahaigla kinnine osakond, kus tehakse ka sundravi.

"Valkla on omalaadne hooldekodu juba sellepärast, et seal viibivad inimesed, kes on ööpäevaringsel erihoolekande teenusel kohtumäärusega ehk nad on sunnitud olema. Ja nende käitumine seetõttu, et nad on kohtumäärusega määratud, on eelduslikult natukene äraarvamatum ja võib-olla tuleb mõnel juhul ohtlikum," lausus Määrits.

Jaak Jalast nentis, et asjaolu, et inimesed on sinna kohtu pool saadetud, ei loo just kodust atmosfääri.

Valklast on ajakirjanduses räägitud korduvalt, seahulgas "Pealtnägijas" – 2001. aastal esimest korda asutust külastades meenutas olme pigem vanglat kui kodu.

Viimased teadaolevad avalikud videomaterjalid on aastast 2013, kui "Pealtnägijal" lubati osakondadest kaameraga läbi kõndida, aga mitte peatuda. Toona valmistasid muret pidevalt putku pannud ja kohalikke terroriseerivad hoolealused.

Kõige ekstreemsem oli juhtum, kui üheksa korda plehku pannud patsient andis peksa kohalikule mehele, kes hiljem suri. Toimusid isegi suured rahvakoosolekud hooldekodu reformide vastu. Kuid kui keegi üldse kommentaare andis, siis juhatus. Personal hoidis ise tagaplaanile. Seetõttu oli tähelepanuväärne, et inimesed süsteemi seest võtsid novembri alguses "Pealtnägijaga" ühendust ning kaebasid korduvaid probleeme.

"Pigistab läbi nagu sidruni"

Vaieldamatult on olukord aastatega Valklas paranenud. Kui tippaegadel oli Valklas ligi 300 hoolealust, siis mullu ligi 85. Tehtud on ka remonti, paigutatud moodsaid abivahendeid. Töötajad aga rääkisid "Pealtnägijale" muredest ja puudustest, alates nigelatest töötingimustest, kuidas asutus ei lubata töötajatele 24 tunni vahetusi ja personali lubamatust jälgimisest valvekaameratega.

Vestlustest koorus välja, et majas toimuvad rutiinselt kallaletungid, märatsemised ja muud ekstsessid, mis seavad ohtu nii kliendid kui ka töötajad.

"Vaimselt ta pigistab läbi nagu sidruni, kunagi ei teadnud, millal sa võidki mõne kliendi käest kolakat saada," nentis Valkla kodu endine töötaja Kristin Mei.

33-aastane Mei alustas Valklas tööd eelmise aasta märtsis. Varem koolis, noortekeskuses ja projektikirjutajana töötanud Kristin oli sobiliku haridusega asuma autistide osakonna tegevusjuhendajaks. Ametikirjelduse järgi juhendab ja toetab see spetsialist psüühilise erivajadusega inimese igapäevatoiminguid, kuid reaalsuses koristas öösel alla teinud klientide väljaheiteid, valmistas hommikusööki ja maadles vajadusel agressiivseks muutunud hoolealustega.

"Kuna autistid on seal sügavalt rasked, siis mingil hetkel lihtsalt näed, et sa võid püüda midagi teha, aga nende vastuvõtuvõime on nagu mõne kuu vanusel inimesel. Keha poolest võivad nad täiskasvanud olla, aga nende arengutase on nii, et hea, kui on kuskil aastase lapse tase," rääkis Mei.

Kristini jaoks kulmineerus kõik läinud aasta lõpus, kui ühel novembri hommikul tundis naine reaalset ohtu oma elule. Öövahetust lõpetades, klientidele hommikusöögiks putru ja kohvi keetes hakkas üks osakonna keerulisemaid asukaid, 26-aastane mees, nõudma kohvi enne teisi. Et tegevusjuht seda talle kohe ei võimaldanud, muutus mees oma toas agressiivseks.

"Kui ka kliendil ei olnud piisavalt kiiresti seda kohvi, siis ta kukkus laamendama. Ja lõpp oligi see, et ma pidin oma peas tegema otsuse, kas ma nüüd lähen ja saan selle lauaga pihta või ma lasen tal ära laamendada," meenutas Mei.

Kui päeval on kümmekonna inimesega osakonna kohta kaks tegevusjuhendajat, siis öövalves üks ehk sel hetkel oli valves ainult Kristin. Rangelt võttes pidanuks ta minema vahele, kui kohvi nõudnud klient oma toa mööblist piltlikult pulbri tegi, kuid ei julgenud.

"Nad on ohtlikud iseendale ja teistele ka. See hetk, kui ta psühhoosist laua seal täiesti pilpaks peksis, siis mina seadsin oma elu esikohale – see on nagu esmaabi andes, et enne veendud selles, kas sina ise oled terve ja siis annad esmaabi või lähed ja paned enda elu ohtu ja oled siis pikali maas, kuni hommikul teiste tulekuni," rääkis Mei.

Kui mees rahunes vahetult enne Mei vahetuse lõppu, andis naine ennast vigastanud mehele esmaabi.

Ka Jaak Jalasti sõnul vägivald osakonnas pea igapäevane. "Hiljuti viisime klienti eraldusruumi, sest ta hakkas agressiivselt käituma, ründas teist klienti. Meil ei ole samad tingimused, mis on haiglates, me ei tohi kedagi fikseerida, ei tohi käsi raudu panna. Me peame ise uuesti välja minema, sel hetkel ta ründas meid uuesti. Ja seal läks suuremaks madinaks ja mul õnnestus oma jalg välja väänata," rääkis Jalast.

Töötajatel pole piisavat väljaõpet

Et ründed on kestnud pikaajaliselt ja ka karmimad kui jala väänamised, näitab kaks aastat tagasi avaldatud Eesti Ekspressi artikkel, kus mitmed töötajad anonüümselt kirjeldasid, kuidas said hoolealustelt rängalt peksa ning tõdeti, et hooldekodus töötamine on sisuliselt enesetapp. Tegevusjuhendajate kaitseks on tööle võetud küll turvamees, aga kogu maja peale ainult üks.

Ühest küljest – töötajatel on tarvis piisavat musklit, et vajadusel kliente füüsiliselt allutada, teisalt – mis on isegi olulisem – selleks on vaja teadmisi. Õiguskantsleri büroo, mis teeb muu hulgas järelevalvet ka erihoolekandele, on korduvalt täheldanud, et töötajatel puudub sageli vajalik kvalifikatsioon.

"Me oleme alati rõhutanud, et mida kvalifitseeritumad töötajad, seda paremini nad oskavad oma tööd teha ja paremini oma hoolealuste hoolitseda," ütles õiguskantsleri kontrollkäikude osakonna juht Indrek-Ivar Määrits.

Psühholoog Urve Kaur töötas Valklas kolm aastat tagasi kaks kuud, aga on toimuvaga tänini kursis. Tema sõnul on pingetel ja probleemidel mitu põhjust, aga olulisemaid probleeme on, et väikekohtades, kus on vähe töökohti, asuvate kodude töötajad ja juhtkond ignoreerivad sageli probleeme.

"Ükskõik kui viletsates oludes füüsiliselt me oleme, me saame kuidagi seda olustiku muuta hubasemaks, sõbralikumaks, soojemaks. Kui ma käin seal osakonnas ringi ja see osakond haiseb uriini järgi. Kui näiteks tegevusjuhendaja ja kogu süsteem ei suuda klientidele pakkuda rohkem tegevusi päeva jooksul kui laua katmine ja suitsetamine, siis mida see inimene selle aasta jooksul õpib seal – praktiliselt mitte midagi. Ja kui, kui erihoolekandesüsteemis töötatakse sellise metoodikaga, mis on üles ehitatud ähvardamisele, alandamisele, karistamisele, manipuleerimisele, siis kuidas selle inimese ellu tuua natuke värvi ja valgust, kes kohtumääruse alusel on niigi ühiskonnast ära lõigatud?" rääkis Kaur.

Kauril on tänaseni südamel juhtum, kus suitsiidikatse teinud noormehele keelduti psühhiaatriahaiglast abi kutsumast, kui psühholoog seda Valkla tegevusjuhendajal ja medõel teha palus.

"Sellele ma olin loomulikult vastu, sest esiteks meditsiinitöötaja ei olnud psühhiaatriaõde ja teiseks ei ole mitte mingisugust ülekuulamist vaja. Ja siis nad nõudsid kahekesi seda, et klient toodaks sinna ja et ta esitaks sisuliselt suitsiidi sooritamise vabakava. See mulle ei sobinud kohe üldse. Ütlesin, et meedikuna te võite küll selle kliendi üle vaadata, tema keha olukorra, aga mitte mingisugust küsitlust ja mitte ühegi kõrvalise isiku juuresolekul," meenutas Kaur.

Noormees jõudis lõpuks haiglaravile, aga Urve Kaur kirjutas juhtumi kohta kaebuse nii juhtkonnale, sotsiaalkindlustusametisse kui ka sotsiaalmininisteeriumisse. See sai hoopis talle endale saatuslikuks.

"Valkla kodu juht vastas mulle, et aitäh, Urve, me rääkisime eelmine päev sellest, aga sellised asjad tuleb lahendada oma kodu raames ja kindlasti me saame kokku ja räägime sellest. Mul oli muidugi hea meel, et asjad saavadki lahendatud. Aga kaks päeva hiljem sain sõnumi," rääkis Kaur.

Sõnumis oli kirjas: "Teatame teile, et oleme teiega töösuhte lõpetanud, kuna oma isikuomadustelt te ei sobi Valkla kodusse töötama ja teie teie allumisega on probleeme ja riskitaluvus".

Kaur andis asja isegi kohtusse, aga kuna ta oli formaalselt alles katseajal, jäi kaotajaks. Väga sarnane saatus tabas Kristin Meid.

Ehkki autistide osakonnas ei ole klientide märatsemised midagi haruldast, siis suur oli tema üllatus, kui tema tööleping juhtumi tõttu mõni päev hiljem lõpetati. Tööandja loetles hulga põhjuseid: alates hoolealusele kehavigastuste tekitamisest kuni puuduliku aruandluseni ja kliendi tuppa lukustamiseni. Mei sõnul on etteheited jaburad ja "Pealtnägija" loo tegemise päeval toimus sel teemal töövaidluskomisjoni arutelu.

Mei sõnul on vallandamise põhjused otsitud. "Põhimõtteliselt tehti mind päevapealt lahti just selle olukorra tõttu, et klient laamendama hakkas ja et väidetavalt, et ma pabereid ei täitnud kohe. Ma leian, et need põhjused on otsitud. Tihtilugu selles asutuses on ette tulnud olukordi, kus kui oled liiga tark, julged midagi välja öelda või julged arvata midagi, mis ei ole juhtkonna otsusega sina peal või ei lonka sama jalga, et siis olete vaenlane. Siis tuleb lahti saada, mõeldakse välja, kuidas," rääkis Mei.

Valkla hooldekodu sulgemine olukorda paremaks ei muuda

Valkla hooldekodu likvideeritakse aprillis ja kliendid jagatakse teiste asutuste vahel üle Eesti. Süsteemi sees ja sellega kursis inimeste sõnul on sarnased probleemid, mis tulenevad alamehitatusest, tegelikult ka paljudes teistes kodudes. Ehk teisisõnu – kliendid eksporditakse laiali, aga probleem sisuliselt ei muutu.

Näiteks kirjeldatakse tüüpilist stsenaariumi, kuidas hooldekodu kliendid käivad linnas märatsemas või mõni näiteks alasti kohalikus toidupoes. Ühelt poolt on tegu tavalise erihooldekoduga, kus ei tohigi tavatingimustes liikumist piirata, aga isegi kui seda saaks teha, ei jääks korraga 12 klienti valvaval tegevusjuhendajal selleks lihtsalt aega.

Indrek-Ivar Määrits märkis, et seaduse järgi peab hooldekodus olema kindel arv töötajaid kindla arvu hoolealuste kohta. "Ja seadus ütleb ka seda, et mida nende hoolealustega tuleb seal teha. Ja meie seisukoht on järjepidevalt olnud see, et isegi kui see seaduses toodud miinimum töötajate arv on tagatud ja täidetud, siis töötajaid peab olema ikkagi piisavalt selleks, et arvestades nende inimeste käitumist ja oskusi, arvestades maja ja olmet, peab olema võimalik kõiki neid asju tegevusjuhendajatel oma hoolealustega teha, mida nad peavad tegema," rääkis Määrits.

Seadus ütleb ühelt poolt, et 30 inimese kohta peab olema üks tegevusjuhendaja. Seega on olukorras, kus kümne inimese kohta on päeval kaks ja öösel üks töötaja nagu Valklas, kõik justkui korras. Teisalt öeldakse, et juhendajaid peaks olema piisavalt, et tagada teenuste osutamine. See on aga juba märksa subjektiivsem kui üks arv paberil.

"Me oleme korduvalt öelnud, et töötajaid võiks /---/ olla korraga kohal rohkem. Ja see on ka üks viis, kuidas olukorda lahendada, et on olemas piisav meeskond, kes kes saab vajadusel appi tulla, sekkuda ja selliseid olukordi lahendada ja ennetada," lausus Määrits.

Ja veel kord – hoolimata korduvatest ettepanekutest ei pidanud Hoolekandeteenused vajalikuks kommentaare anda, sedastades, et tegu on üksikute intriigipunumisega, mille eesmärk on pealegi mõjutada kollektiivläbirääkimisi.

Toimetaja: Marko Tooming

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: