Noore pere lugu: Inglismaalt Valgamaa lagunenud talumajja

Foto: Olev Kenk/ERR

Fredy Lumi ja tema abikaasa Helena tegid viis aastat tagasi julge otsuse – kolisid Inglismaalt suhteliselt hea palga pealt tagasi Eestisse, ostsid lagunenud talu Valgamaa külasse, mille nimegi nad polnud varem kuulnud, et tagada oma tulevastele põngerjatele ehedalt muretu Bullerby lapsepõlv. Nüüd leiab pere, et maale kolimine oli parim, mis nendega juhtuda sai.

31-aastased Fredy ja Helena elavad Valgamaal Kungi külas. Sinna viib kitsuke kruusatee, lähima naabrini on kaks kilomeetrit. Sellegipoolest võivad nende lapsed, nelja-aastane Maido Maru ja aastane Liisimari, olla tulevikus oma vanematele tänulikud õnneliku lapsepõlve eest talus, kus neil on vaba voli kanu ja parte kallistada või kassi paitada.

Fredy ja Helena kolisid Tõrva lähistele Inglismaalt, kus nad töötasid kolm aastat erinevates ametites, peamiselt sotsiaalhooldajana. Kindel plaan Eestisse naasta ja maale kolida tekkis enne esimese lapse sündi.

Helena sõnul leidsid nad selle talu täiesti juhuslikult. "Meil oli kindel soov minna Võrumaale, sest tuleb välja, et nii minu kui Fredy juured on Võrumaalt. Aga meil olid väga kindlad tingimused Inglismaalt tulles – meil oli väga vähe raha ja meil oli vaja kohe sisse kolida," rääkis ta.

Koha valikul sai määravaks, et kaubaga käis kaasas kuus hektarit metsa. Talu osteti pangalaenuta.

"Me lihtsalt hoidsime hästi tugevalt kokku. Meie eesmärk oligi see, et me saame maja raha kokku ja siis tuleme Eestisse. Et me ei peaks 30 aastat majalaenu maksma. Et pigem laenu maksmise asemel paneme kogu selle raha, mis üle jääb, ehituse alla," ütles Fredy.

Fredy sõnul olid äi ja ämm ja teisedki esimest korda külas käies natuke šokeeritud maja seisukorrast, aga pererahvas ei lasknud end heidutada. "Kui me veel tööl ei käinud, siis me ehitasime-lammutasime ja nüüd, viis aastat hiljem, ikka ehitame ja lammutame," lausus ta.

Õpitud ametis tööd leida polnud keeruline. Esialgu töötas Fredy kohalikus hooldekodus, praegu on ta kutsehariduskeskuses tervise valdkonna õpetaja. Ka Helena oli enne tütrega koju jäämist vanuritekodus hooldaja.

Fredy ja Helena on viie aastaga ära teinud uskumatult suure töö, sest nende uues kodus on  mugavused nagu linnas. Nüüd ootavad korrastamist maja fassaad, aga samuti laut ja suitsusaun.

Fredy: Parimad tingimused, milles mina kunagi elanud olen on juba täna. Ja aina paremaks saab minna.

"Nüüd on meil järelpõlv, kes aitab ja teeb kaasa või on seltsiks ehitamisel. Lastel on hea, endal on hea. Igasugune kära ja müra, mis linna- või muu eluga kaasa tuleb, või siis tänane riiklik või ülemaailmne olukord, see, kuna me elame maal, meid nii palju ei mõjuta," rääkis Fredy.

Helena tunnistab siiski, et maaeluga kohanemine võttis üksjagu aega. 

"Mina ei ole väga palju maal kasvanud ja toimetanud. Aiapidamine on minu jaoks täiesti uus. Ma lihtsalt tahtsin seda teha ja ma püüdsin nii hästi, kui ma saan. Ja eks puude tegemine on siin keeruline, kuna meil on hästi märg maa ja väga raske on puid metsast kätte saada. Noh, suvel ikka muru kasvab liiga kiiresti ja maad on liiga palju. Aga toredaid hetki on ikka väga palju. Kuidas esimesed tomatid punaseks lähevad ja kui liivakast tuli ja kui kiige püsti saime," rääkis Helena.

Toimetaja: Marko Tooming

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: