Märt Läänemets: Aasia sajand III - kõrgtehnoloogia ja koonduslaagrid

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Märt Läänemets Autor/allikas: Erakogu

Lääs alahindas Hiina kommunistliku partei autokraatliku traditsiooni tugevust ja jäikust ning pimestatuna kasumiihast ja soovmõtlemisest ei osanud või ka ei tahtnud Hiina eesmärke läbi näha, kirjutab Märt Läänemets algselt Sirbis ilmunud kommentaaris.

Uue lootuse Hiina kiiremaks ja tõhusamaks lõimumiseks vaba maailmaga andis interneti ja digitehnoloogia levik.

Läänes usuti, et internet avab seni autokraatliku riigi kontrolli all olevatele hiinlastele ja teistele Hiina rahvastele akna maailma, vabastab nende mõtlemise ning riigil ja kommunistlikul parteil ei jää muud üle, kui liberaliseerimisega kaasa minna, et rahva vaba mõtlemine neid minema ei pühiks. Levinud kõnekäänu järgi olevat ju interneti kontrolli alla saamine sama lootusetu ettevõtmine kui püüda tarretist seina külge naelutada.

Hiinasse hakkasid voolama investeeringud IT-ettevõtete arendamiseks. Iroonilisel moel tegelesid 1990. aastatel investeerimise ja tootearendusega Hiinas peamiselt Taiwani firmad, kellele, hoolimata poliitilises läbikäimises raudse eesriide püsimisele mandri ja saare vahel, anti roheline tee Hiinasse tulekuks, sest pärast 1989. aasta Tiananmeni veresauna oli enamik lääneriike kehtestanud Hiinale tehnoloogiatarnete alased sanktsioonid.

Neid hakati aga vargsi lõdvendama ning üha enam maailma elektroonikafirmasid viis oma tootmise Lõuna-Hiina Shenzheni ja Pärlijõe delta arenduspiirkondadesse, mis nüüdseks on kujunenud maailma suurimaks superlinnastuks ja tehnoloogiate powerhouse'iks.

Nagu näha, toodi Hiinale taas kõik vajalik kandikul kätte, tal võimaldati välja töötada oma brändid, lahendused ja tootmine, luua digiteenuste infrastruktuurid ja tõusta maailma juhtivate digiriikide ja -ühiskondade sekka. Nüüdseks on ta juba ammu saanud vastuvõtjast andjaks, s.t oma tehnoloogiate ja teenuste eksportijaks.

Kõik võinukski olla kõige paremas korras ja Hiina edulugu ka maailma edulugu. Kissingeri visioon võinuks olla tõeks saanud ja Hiina igapidi hõlmatud tänapäeva maailma kui "aus mängija" ja võrdväärne partner. Digirevolutsioon võinuks olla viimaseks sammuks Hiina kaasamise protsessis.

Kuid … lääs tegi järjekordse valearvestuse, alahinnates Hiina kommunistliku partei autokraatliku traditsiooni tugevust ja jäikust ning tema juhtide võimekust protsesse ohjata. Lääne juhid omakorda, pimestatuna kasumiihast ja soovmõtlemisest lihtsalt ei osanud või ka ei tahtnud nende eesmärke läbi näha.

Olles omandanud tehnoloogilise võimekuse ning teinud interneti ja muud digiteenused hõlpsasti kättesaadavaks suurele osale rahvast, terendas juhtidele hiilgav võimalus hakata seda rakendama inimeste veelgi tõhusamaks kontrolliks ja jälgimiseks.

Suhteliselt primitiivsest internetipolitseist ja tulemüüridest teatud "tundlike" ja "hiina moraaliga kokkusobimatute" teemade blokeerimiseks on jõutud sinnamaani, et sõna otseses mõttes igaühe iga samm ongi jälgitav. Iga inimene tahab kasutada kõiki teenuseid, mida digitehnoloogia võimaldab, kuid teeb sellega ennast ka täiesti "läbinähtavaks". Nutitelefonide rakendused ja isikutuvastustehnikad on ühendatud jälgimiskaamerate süsteemiga jne.1

Põhiline on see, et igaüks teab, et teda pidevalt jälgitakse ja igale valesammule võib järgneda reageering. See on võimaldanud Hiinas sisse seada nn sotsiaalse punktisüsteemi, kus kodanikud saavad vastavalt käitumisele pluss- või miinuspunkte ning karistusi või boonuseid.2

Jälgimise ja hirmutamise pikk ajalugu

Hiinas on sellel, kuidas valitsus riigi terviklikkuse ja võimsuse huvides rahvast jälgib ja hirmu all hoiab, väga pikk ajalugu, mis ulatub kurikuulsa Esimese Keisri (Qin Shi Huangdi) valitsemisaega III saj e.m.a.

Ka sotsiaalse punktisüsteemi aluseks oleva karistuste ja autasude süsteemi juured ulatuvad tagasi tollesse aega. Kuid kõik senised riigi kohustuslikus korras kehtestatud ja rakendatud vastastikuse jälgimise, üksteise järel nuhkimise ja pealekaebamise viisid, ringkäendus, salapolitsei jne on ju lapsemäng selle kõrval, mis võimalused annab jälgimiseks ja manipuleerimiseks digitehnoloogia, kui seda haldab ilma igasuguste moraalsete ja legaalsete piiranguteta üks kõikvõimas süsteem.

Hiinas on see suuresti teoks tehtud ning 5G, tulevikus 6G ja veel võimsamad levisüsteemid annavad kõigele kordades võimsama mõõtme. Peagi olemegi kõik "pilves", kust süsteemi haldaja saab iga inimese kohta hetkega kätte kogu vajaliku info, mis teda iganes võib huvitada. Nii lihtne see ongi.

Kui Hiina tehnoloogiad, mille tootjad, tarnijad ja teenindajad on kõik partei- ja riigiaparaadiga seotud, levivad, on varsti nõnda jälgitav kogu inimkond. Seda ohtu on hakatud pikkamööda läbi nägema ja sellest tulenevad lääne valitsuste viimase aja meetmed piirata Hiina operaatorite turule tulekut.

Küsimus ei ole siin enam mingile teiste riikide salajasele infole ligipääsemises, vaid tõepoolest kogu planeedi elanikkonna totaalses jälgimises ühe – Hiina – võimu poolt.3 Kuna tehnoloogiate väljatöötamises on lääneriigid siiski Hiinast veel ees, hoogustab Hiina laialdast teadusspionaaži.

Totaalne, nii digitaalne kui ka tavaline, jälgimine on vaid nähtuse üks külg. Teine ja õõvastavam külg on kommunistliku Hiina eesmärk ja praktika panna kogu riigi elanikkond ühtemoodi mõtlema ja käituma ning ühe – Hiina kommunistliku partei – eesmärgi nimel tegutsema.

Ja siin jääb virtuaalsetest vahenditest väheks, sest iga inimest tuleb töödelda ja murda eraldi. Totaalne jälgimine ja kontroll on siin ühitatud füüsilise ja vaimse surve meetoditega – vabaduse võtmine, sunnitöö, ajupesu, piinamine –, mille võib kokku võtta kui võimude pideva sanktsioneeritud omavoli ja vägivalla teatud elanikkonna gruppide vastu.

Need elanikkonna grupid on eelkõige Hiina riiki (enamasti juba enne rahvavabariigi aega) inkorporeeritud mittehiina rahvad, samuti religioossed ühendused (budistid, kristlased, muslimid).

Mittehiina rahvad, keda juba ammu alavääristatakse mõiste "vähemusrahvad" kasutamisega (kokku on neid Hiina RV rahvastikust u kaheksa protsenti), on olnud represseerimise ja ümberrahvastamise (loe: hiinastamise) objektiks kommunistliku riigi algusest saadik. Eriti julmaks ja süstemaatiliseks on see läinud aga viimasel kümnendil.

Ja siin ei ole tegemist mingite sporaadiliste ega valikuliste karistusoperatsioonide, vaid süsteemse ja kindla eesmärgiga rahvuspoliitikaga. Eesmärk on sulatada kõik mittehiina rahvad suurde hiina (hani) rahvasse. Selleks tuleb aga elimineerida kõik rahvustunnused: keel, kultuur, rahvuslik mentaliteet ja mälu.

Hiinas räägitakse nn esimese ja teise põlvkonna rahvuspoliitikast: "Enne Xi'd viljeletud vähemustepoliitika saranes suuresti Nõukogude Liidu lagunemisele kaasa aidanud NSVLi kultuurautonoomiaga.

Teise põlvkonna vähemustepoliitika on seadnud eesmärgiks tugevdada riiklikku identiteeti rahvusliku identiteedi arvelt, lähtudes sulatusahju põhimõttest. Ühelt poolt tähendab see vähemustele antud eriõiguste (ülikooli sisseastumisel, pereplaneerimisel, keeleõppes) vähendamist ja teisalt riikliku identiteedi tugevdamist, rõhudes neljale ühtekuuluvusele: isamaa, hiina rahvas, hiina kultuur ja sotsialismi tee."

Lääne omakasupüüdlik leigus

Erilise, genotsiidini ulatuvate repressioonide alla on sattunud tugevama rahvustunde ja -kultuuri ning ajaloos ka iseseisva riigi kogemusega rahvad – tiibetlased, uiguurid ja mongolid. (Mitte et teiste rahvaste suhtes oldaks leebemad, aga väiksemad ja nõrgema vastupanuga väikerahvad on suuresti tasalülitatud ja ümberrahvastatud juba esimese põlvkonna rahvuspoliitika laines ega kujuta enam "progressile" erilist ohtu.)

Viimastel aastatel on löögi all just uiguurid ja teised Ida-Turkestani ehk Xinjiangi islamiusulised rahvad, keda Hiina võimud näevad iseäranis suure ohuallikana nii oma enesemääramistaotluste kui ka strateegilise asukoha tõttu nn uuel siiditeel ning nafta- ja gaasirikastes piirkondades.

Kõigi kolme rahva vastu toime pandav süsteemne vägivald on pideva rahvusvahelise jälgimise all ning ülevaateid ja raporteid ilmub pidevalt,5 kuid Hiina valitsusele on see nagu hane selga vesi, sest ollakse kindel – majandushuvide tõttu lääneriigid midagi kardinaalsemat niikuinii ette ei võta. Ja ei võtagi. Hiljutistele piiratud sanktsioonidele mõne Xinjiangi genotsiidi eest vastutava isiku suhtes vastas Hiina omapoolsete sanktsioonide ja süüdistustega. Nii et midagi ei muutu.

Xinjiangi genotsiidi on nimetatud juba ülemaailmseks inimõiguste kriisiks, kuna lääne leiguse tõttu ei ole Hiina poliitika suhtes midagi ette võetud. Mõne raporti kohaselt kuulub ligi 400 koonduslaagrisse suletud uiguuride sunnitööga toodetu enam kui 80 lääne firma tarneahelasse.6 Kas see ongi uus normaalsus?

Kui paarkümmend aastat tagasi peeti hoiatusi Hiina kohta mõistmatute inimeste piiratud vaateks, siis praegu ei ole liialdus öelda, et Hiina kui lääne demokraatia suurima ohu kohta ilmub uusi uurimusi ja raamatuid iga nädal. Peaaegu jumaliku nägemuse staatuses olnud Henry Kissingeri Hiina vaade pälvib üha sagedamini kriitikat ja seda nimetatakse koguni rumaluseks,7 kuigi 97-aastane vanahärra ikka veel ka ise Hiinaga heale läbisaamisele manitseb.

Mida siis teha? Alla anda ja kohaneda uue normaalsusega? Või üritada Hiinat korrale kutsuda? Üks varasemaid kriitilisi Hiina-analüütikuid Ross Terrill sõnastas probleemi juba 2000ndate algul: "Hiina autokraatia pole probleem mitte seepärast, et ta on "Hiina oma", vaid seepärast, et ta on autokraatlik."8

Siin peitubki võti: me ei pea võitlema Hiinaga, vaid sundima Hiina kommunistlikku parteid oma poliitikat muutma. Kuidas? Ühtse poliitikaga, mis peab tuginema loobumisele merkantilistlike kaalutluste ülimuslikkusest ja tõstma ka reaalpoliitikas esiplaanile humanismi, inimõigused, võrdsuse ja vabaduse.

Siinkohal on meil Hiina iidsest traditsioonist palju õppida, laskmata ennast praegusest kommunistliku konfutsianismi hübriidretoorikast eksiteele viia. Riigid, valitsused ja mõttekojad on ärkamas, seda tunnistavad mõningad märgid ka meil Eestis.9

Võib ju öelda, et maailmakorra muutused on paratamatud, nagu ka selles kirjatükis eespool mõtisklesin. Et ükski maailmakord ei kesta igavesti. Jah, ka inimkond ei kesta igavesti. Aga kas me selle teadmisega peame loobuma kättevõidetust ja loodust? Mõtlen isikuvabadusel ja universaalsetel inimõigustel põhinevat maailmakorda. Võib-olla on siit kuhugi veel edasi minna? Kas siis peame vabatahtlikult tagasi minema?


1 Vt: Charlie Campell, 'The Entire System Is Designed to Suppress Us.' What the Chinese Surveillance State Means for the Rest of the World, Time, 21. XI 2019. https://time.com/5735411/china-surveillance-privacy-issues/ (vaadatud 27.III 2021).
2 Vt näiteks: Steven Foster, China's new 'social credit system' is a dystopian nightmare, New York Post, 18. V 2019. https://nypost.com/2019/05/18/chinas-new-social-credit-system-turns-orwells-1984-into-reality/ (vaadatud 27. III 2021)
3 Põhjaliku analüüsi Hiina digiarengute ja nende ekspansiooniga kaasnevatest ohtudest annab David P. Goldmani raamat "You Will Be Assimilated: China's Plan to Sino-form the World, Post Hill Press", 2020; kokkuvõtet saab lugeda: https://www.nationalreview.com/2021/01/you-will-be-assimilated-chinas-plan-to-take-over-the-global-economy/ (vaadatud 26. III 2021)
4 Frank Jüris, Hiina teise põlvkonna vähemustepoliitika: massilisest jälitustegevusest sundsteriliseerimise ja genotsiidini. Diplomaatia, nr 204, veebruar 2021. https://diplomaatia.ee/hiina-teise-polvkonna-vahemustepoliitika-massilisest-jalitustegevusest-sundsteriliseerimise-ja-genotsiidini/ (vaadatud 27. III 2021)
5 Üks põhjalikumaid on hiljuti ilmunud Newlines Institute'i raport The Uyghur Genocide: An Examination of China's Breaches of the 1948 Genocide Convention. https://newlinesinstitute.org/uyghurs/the-uyghur-genocide-an-examination-of-chinas-breaches-of-the-1948-genocide-convention/ (vaadatud 27. III 2021). Vt ka Uiguuride ekspert: Xinjiang võib kujuneda Hiinale pikemaajaliseks probleemiks, Postimees, 8.IV.2021: https://www.postimees.ee/7219692/uiguuride-ekspert-xinjiang-voib-kujuneda-hiinale-pikemaajaliseks-probleemiks.
6 Frank Jüris, op. cit. (viide 17).
7 Vt näiteks: Bradley H. Trayer, Lianchao Han, Kissinger's folly: The threat to world order is China. The Hill, 19. IV 2020. https://thehill.com/opinion/international/491507-kissingers-folly-the-threat-to-world-order-is-china (vaadatud 27. III 2021).
8 Ross Terrill, Uus Hiina impeerium, Ilmamaa, 2006, lk 427.
9 Näiteks võib tuua selles kirjatöös palju viidatud Välispoliitika Instituudi ja ajakirja Diplomaatia kõrgtasemel analüüse. Vt ka Eesti Välisluureameti raport 2021 "Eesti rahvusvahelises julgeolekukeskkonnas", lk 69–79. https://www.valisluureamet.ee/pdf/raport/2021-EST.pdf (vaadatud 27. III 2021) ja Kaitseuuringute Keskuse direktori Indrek Kanniku kokkuvõtet "Traditsioonilised ohud ei ole maailmast kuhugi kadunud", kus ta Hiina kohta toonitab: "Hiina puhul peavad nii Lääs tervikuna kui ka Eesti arvestama sellega, et liiga tihe integreerumine majandusvaldkonnas võib muuta meid sõltuvaks ja haavatavaks. Tuleb arvestada, et pea kõik suured Hiina investeeringud on Hiina riigi ja kommunistliku partei kontrollitavad. Hiina erakapital ja ärimehed ei ole oma käitumises vabad." ERRi uudised, 23. III 2021. https://www.err.ee/1608152170/indrek-kannik-traditsioonilised-ohud-ei-ole-maailmast-kuhugi-kadunud (vaadatud 27. III 2021). 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: