Kadai piirangutest: inimeste õues viibimist peaks rohkem soodustama
Andmeid välitingimustes koroonasse nakatumise kohta on vähe. Terviseameti endine kõrge ametnik Martin Kadai leiab, et riigi eesmärk peaks olema soodustada õues viibimist, mitte kontrollida, kas üksikisikud järgivad 2+2 reeglit.
Terviseametil on alates tänavu veebruarist kohustus dokumenteerida nakatumispaigad vastavalt valitsuse ette antud loendile. See annab parema ülevaate nakkuse levikust.
Terviseameti regionaalsed inspektorid on kolme kuu jooksul ehk alates veebruarist tuvastanud välitingimustes nakatumisi koroonaviirusega 43 juhul. Põhja regiooni nakatumisjuhte siia arvestatud ei ole, sest inspektorid ei jõudnud ülekoormuse tõttu nakatumiskohtade andmeid koguda.
Enim on dokumenteeritud nakatumisjuhte välitingimustes sportimisel, huvitegevusel ja noorsootööl - 26 juhul.
Spordivõistlustel ja liikumisüritustel on nakatumisi olnud 14 juhul.
Välikoosolekutel, -üritustel, -etendustel jms on tuvastatud kaks nakkusjuhtu.
Ühel juhul nakatus inimene õues peetud jumalateenistusel.
Terviseamet rõhutab, et kahekuulises vahemikus oli teadmata nakatumiskohti 10 890, mis tähendab, et sealhulgas võib olla, aga ei pruugi, ka välitingimustes nakatunuid. Kas selle teadmata nakatunute hulka on ka Põhja regiooni nakatunud arvatud, terviseameti ülevaatest ei selgu.
Aprilli lõpuni kehtis õues liikudes 2+2 reegel, esimesed leevendused õues sportimisele tulid 26. aprillist. See tähendab, et ka väikesed rühmatrennid olid seni õues keelatud.
Statistika on subjektiivne
Koroonapiiranguid võib seaduse järgi kehtestada juhul, kui need on proportsioonis nakkuse leviku ohuga. Kas välitingimustes dokumenteeritud nakatumiste hulk on kehtestatud piirangutega (sel ajal kehtis 2+2 reegel) kooskõlas? Või tuleks välitingimuste piirangud ebaproportsionaalsuse tõttu kaotada?
Terviseameti endine erakorralise meditsiini osakonna juhataja Martin Kadai ütleb, et see statistika pole absoluutne, mistõttu on raske sellele ka hinnangut anda.
"Statistika, millel terviseamet põhineb: inimese küsitlusel. See on inimese hinnang ja arvamus, kust ta selle nakkuse sai. Alati jääb teatav subjektiivsus ja teadmatus, see ei ole kunagi absoluutne. Ma suhtuks neisse andmetesse tugeva reservatsiooniga. See, mida inimene ütleb terviseamet inspektorile, on inimese enda hinnang. Osad ei taha öelda, kust nad nakkuse said, osad ei teagi jne. Kui inimene arvab, et sai selle õues, kui viibis seal kellegagi koos, siis see pole fakt, vaid arvamus, hinnang. Sellel ka meie nakatumiskohtade statistika ju põhineb," selgitab Kadai, lisades, et ega midagi paremat aluseks võtta ole ka.
Siiski on sise- ja välitingimustes nakatumist uuritud ka teadusmeetoditega. Samas on ka need hinnangulised, sest inimkatseid teha oleks ebaeetiline. Tulemus on siiski loogiline ja võrreldav nii Eesti kui ka muu maailma statistikaga: sisetingimustes nakatumine on palju kordi tõenäolisem kui välitingimustes.
Seetõttu võivad reeglid välitingimustes ka leebemad olla, leiab Kadai: "Suvel peaksid inimesed rohkem välitingimustes viibima, seesolek hakkab, vastupidi, juba halvasti mõjuma. Peaks soodustama inimeste õues viibimist, olema seal natuke leebem."
Eesmärk on silmist lastud
2+2 reegli järgimise nõudmist ja selle riiklikku kontrollimist välitingimustes peab Kadai ülereguleerimiseks.
"2+2 ei peaks kuuluma mitte riikliku reegli, vaid inimeste üldise tervisekäitumise alla, nagu pese käsi ja hoia distantsi. Mul isiklikult on raske seda piiranguteks vormistamist aktsepteerida, mingi osa peab jääma inimese enda vastutusele ka. Piirangud-regulatsioonid peaksid olema kohaldatud seal, kus räägime mingitest teenustest, üldrahvalikest kogunemistest," leiab Kadai. "Ei kujuta ette, et politseipatrull peaks jälgima seda, et kuskil on koos kolm inimest ja küsima, kas inimesed on ikka ühest perest. Mis selle eesmärk on? See pole mõistlik ressursikasutus."
Kadai hinnangul peaks riik igati inimeste õues viibimist soosima - nii vaimse kui ka füüsilise tervise huvides. Muidu on koroona juba väiksem probleem kui häired, mis passiivselt tuppa surutusest tekivad.
"Küsimus on, kus on see mõistlik piir. Kui inimesed mängivad välitingimustes külg külje kõrval meeskondlikke spordimänge, on nakatumise risk arusaadavalt olemas. Kui aga inimene individuaalselt või sõbraga käib sporti harrastamas, peab see igal juhul olema soosistud, et nad jätkuvalt füüsilise aktiivsusega tegeleks. Ei tohiks mõttesse võttagi, et peaks olema tubasemad ja passiivsed," leiab Kadai.
Bürokraatlik joonevedamine
Kadai hinnangul peaks riik sektoritega rohkem suhtlema ja nende väljapakutud lahendusi aktsepteerima, mitte kõigile ühe mõõdupuuga keelde mõõtma. Teisisõnu, lähenemine peaks olema paindlik ja isiklikum - kes suudab tagada hajutatuse nõuded ja nakkusriski maandamise, peaks saama ka üritusi korraldada.
"Kui inimesed paigutatakse 1,5-2-meetriste vahedega istuma, mitte pole külg külje kõrval kõlarite ees tantsimine, siis on nakkusrisk minimaalne. Eesmärk on nakkusriskide maandamine," toonitab Kadai.
"Kui võtaks eesmärgiks, et enne ei juhtu midagi, kui nakkus ära kaob, siis on eesmärgiga mööda pandud, sest seda ei juhtugi. Eesmärk peab olema mõistlik nakkusriskide maandamine. Peaks rohkem kuulama sektorit, kes veab spordi- ja kultuuriüritusi, mis nende võimalused on. Näiteks poed on täna ülitublid, isegi häirivalt tublid, nad on selleks väga motiveeritud."
Praegust lähenemist peab Kadai bürokraatlikuks.
"Mingi number, mingi korraldus on ette antud, see ei ole proportsionaalne ega täida oma eesmärki. Tuleb olla kriitiline: asjad peavad olema eesmärgipärased ehk tuleb vähendada nakkusriski, mitte et inimesed ei tohiks tegelda huvitegevusega, olla kultuursed, sportlikud. Kui see on eesmärk, on millestki väga valesti aru saadud. Kui on tagatud nakkusohutus, ei tohiks takistusi absoluutselt teha," ütleb Kadai.
Lisaks peaks piirangute puhul arvesse võtma vaktsineeritute ja läbipõdenute üha kasvavat hulka, lisab Kadai.
Toimetaja: Merilin Pärli