"Insight": Tallinna kummituste lood on seotud suurte rahadega

Foto: Siim Lõvi /ERR

ETV+ uuriv saade "Insight" tutvus Tallinna kummitustega, mis on ennast viimase viiekümne aasta jooksul linnaelanikele "ilmutanud". Selgub, et suur raha on sünnitanud palju saladusi ja tragöödiaid.

Viimase poole sajandi kõige meeldejäävam lugu on ilmselt lugu Vene saatkonna kummitusest. Kultuuriajaloolane Mihhail Petrov töötas noorena miilitsas ja mäletab, kuidas tekkisid kuulujutud Pikk tänav 19 maja kohta. "Selles hoones asus siseministeeriumi valitsus, mille kolmandal korrusel töötasid eksperdid. Nad kuulsid öösiti sageli samme, mida polnud võimalik terve mõistusega seletada," meenutab Petrov.

Ajaloolane jutustab, et ekspertidega suhtlesid paljud inimesed, kes omakorda jutte levitasid. "Nad sõitsid kuhugi sündmuskohale ja jutustasid tee peal, et olid eelmisel õhtul jälle kuulnud, kuidas keegi koridoris kõnnib," jutustab ajaloolane. Tema sõnul toimus 1960. aastatel selle kummalise nähtuse pärast suur skandaal.

"Seal, kus praegu on Venemaa saatkonna peasissepääs, oli miilitsa valvepost. Öösel istus seal valveseersant. Ühel ööl kuulis korrapidajaohvitser valves olnud miilitsa karjeid," räägib Petrov. "Korrapidajaohvitser tuli kohale ja nad mõlemad kuulsid, et uksele koputatakse seestpoolt. Aga sees polnud ju öösel kedagi! See koputamine liikus seina ja treppi mööda ülespoole, ohvitser jooksis sellele järele ja avas koridoris tule. Sellist erakorralist sündmust polnud võimalik varjata!"

Pärast asja uurimist ratsionaalselt selgitust kopsimisele ja tulistamisele ei leitudki. Juhtunu kanti alkoholi arvele ja miilits lasti lahti. "Tal jäi pensionile minekuni ainult natuke aega," meenutab Petrov. "Venemaa saadik teab seda lugu ilma minutagi. Oleme seda arutanud. Loomulikult on see naljakas. Nii et on tõesti üks tuvastamata olend, kes seal ringi jalutab."

Kummitus valvab briljante

Legend pajatab, et Pika tänava majas hulgub ringi Issidor Gukovski vaim, kes valvab oma briljante. Gukovski tuli Eestisse 1920. aastal Venemaa esimese alalise esindajana. Kui bolševistlik Venemaa hakkas tsaariperekonna ja aadlike vara välismaale müüma, sai Tallinnast nende peamine transiidipunkt.

"Ta oli päris ebameeldiv mees. Süfiliitik, lühikeste kõverate jalgade, vesiste silmade ja tilkuva ninaga," selgitab Petrov. "Kui ta sai alaliseks esindajaks, aga ta oli ka kaubandusesindaja, hakkasid läbi kaubandusesinduse liikuma suured rahad ja "briljandid proletariaadi diktatuurile," millest hiljem kirjutas Julian Semjonov."

Saatkonnatöötajate memuaaridest on teada, et Gukovski polnud arvestuse ja aruandluse küsimustes eriti pedantne. Ta ei viitsinud välja selgitada isegi vahetatavate valuutade kursse.

"Tema kaastöötajate mälestustes on kirjeldatud metsikuid orgiaid," jutustab koduloouurija Josef Kats. "Algas prassimine ja jooming, ilmusid naised... Prassimine läks üle orgiaks... Eriti lõbusaks läks asi muidugi asutustes, kus esines Gukovski armuke... Gukovski, kaupmehed ja kaastöötajad tõid talle lilli ja kingitusi... Kõiki kostitati, šampanja voolas jõgedena... Rahva raha sulas." Nii on Katsi sõnul kirjeldatud Gukovski tegevust raamatus "Punaste juhtide keskel".

"Issidor Gukovski lauasahtlid olid täis hinnalisi asju: paremal pool olid vääriskivid, vasakul raha. Kui teda kontrollima tuldi, siis selgus, et finantsidega töötav inimene ei oska nendega eriti töötada," jutustab giid Julia Kornejeva. "Lauasahtlid polnud isegi lukus. Gukovskil polnud ei dokumentatsiooni ega raamatupidamist, ta ei kirjutanud midagi üles. Ta vahetas valuutat, kuid ei kirjutanud midagi üles ja pole teada, millise kursiga ta seda tegi."

Pika tänava legendi järgi hulgub Issidor Gukovski endiselt majas ringi ja kontrollib oma briljante, mis ta sinna ära peitis. Faktid seda versiooni aga ei kinnita. "Isegi kui ta briljandid kuhugi peitis, siis ilmselgelt mitte saatkonda, sest hoonet on korduvalt restaureeritud ja peidikuid sealt leitud ei ole," sõnab Josef Kats.

Issidori needus tappis kõik järgmised esinduse töötajad

Gukovski suri 1921. aastal kopsupõletikku. Sel ajal ei olnud Vene NFSV esindus Pikal tänaval, vaid Rataskaevu ja Dunkri tänava nurgal asunud hotellis Sankt Peterburg. Miks hulgub siis kummitus mööda Pika tänava maja, kus ta ei töötanudki? Legend pajatab, et Venemaa esimene esindaja needis Nõukogude Venemaa saatkonna ära.

"Kummalisel kombel lõpetas 90 protsenti selles majas töötanud saadikuid halvasti," märgib Petrov. Kui analüüsida järgmiste Venemaa esindajate elulugusid, siis leiab see kurb statistika kinnitust. Leonid Stark, Nikolai Klõško ja Aleksandr Gambarov lasti maha, Mihhail Kobetski suri ühtedel andmetel Moskva haiglas, teistel andmetel lasti maha. Aleksei Ustinov suri Tallinnas ootamatult, surma põhjus on teadmata. Vladimir Botškarjov hukkus Tallinnast evakueerimisel - ta kukkus üle parda merre. Adolf Petrovski kohta räägivad ametlikud allikad ainult vahistamisest, tema surma kohta andmed puuduvad. Mihhail Petrovi sõnul on olemas andmed tema kadumise kohta ebaselgetel asjaoludel.

Josef Kats ei nõustu legendiga. "Räägiti, et Gukovski needis ära oma töökoha ja kõik, kes seal pärast teda töötasid... Muidugi mitte! Olen materialist ega usu sellesse. See on üldine tendents: need, kes revolutsiooni teevad, muutuvad vastumeelseks revolutsioonile ja neile, kes tulevad pärast neid. Mõni "likvideeriti" suure terrori aastatel, mõni jõudis läände põgeneda, kuid hüppas seejärel aknast välja.

Saladusloor katab näiteks Fjodor Raskolnikovi surma. Raskolnikov sõitis Prantsusmaale ja kuulis 1939. aastal Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimisest. Seda kuuldes tabas meest tugev šokk ja ta sai reaktiivse psühhoosi. Abikaasa kutsus arsti ja mees pandi psühhiaatriakliinikusse. Ühe versiooni järgi hüppas Raskolnikov viienda korruse aknast välja, ehkki dokumendid seda ei kinnita. Teise versiooni järgi hukkus ta NKVD agendi käe läbi. Küsimus jääb ilmselt vastuseta, kuid Venemaa saadikute kurb saatus soodustab igati kuulujutte, et Pika tänava majaga pole kõik korras.

Halb kaart nagu must märk

Veel üks jube sündmus, mis pani aluse kummitusloo tekkele, juhtus pärast sõda ärkliga majas Vene ja Viru tänava nurgal, mida praegu tunneme kui Demini kaubamaja. 1881. aastal ostis selle maja vene kaupmees Vassili Djomin, kes avas siin Tallinna esimese kaubamaja. 30. aastate lõpus muutus kaubamaja restoraniks Kuning, hiljem aga sööklaks Viru. Mihhail Petrovi sõnul ei kutsutud sööklat rahva seas Viruks, vaid Lakaks. 40-ndate lõpul juhtus Lakas sünge lugu, mida Petrov kuulis oma emalt ja tema kolleegidelt.

Laka tagatubades tegutses mängupõrgu, kus mängiti suurte summade peale kaarte. Ükskord tuli mängima nõukogude ohvitser, vist intendant, kel oli kaasas suurem summa riigi raha. Ohvitser tehti pihuks ja põrmuks ning ta mängis talle usaldatud raha maha. "Tollal oldi sellistes asjades konkreetsed," räägib Petrov. "Riigi raha? Tribunali ja seina äärde! Et olukorda päästa, pani ta mängu oma elu."

Ohvitseril ei vedanud. Ta võttis ühe kaardi ülearu ja kaotas elu. Ta tõusis kaardilauast püsti, läks söögisaali, tellis klaasitäie konjakit sidruniga ja istus ärklilauda. Joonud konjaki ära ja hauganud sidrunit peale, lasi ta endale kuuli pähe. Kuul purustas klaasi ja lendas koos pealuukillukesega sõiduteele.

Sellest ajast peale oli ärklilauake alati tühi, ükskõik kui palju külastajaid sööklas ka polnud. Petrov räägib, et laual oli alati sildike "Direktor" või midagi muud sellelaadset. Õhtuti aga võis ärkliaknas näha kuju, mis vaatab alla tänavale, justkui otsiks midagi - võib-olla maha kukkunud pealuukildu.

Inimesed armastavad muinasjutte

Linnalegendid kummitustest on alati populaarsed olnud. Need on jubedad lood, ent inimesed armastavad kõike, mis pakub närvikõdi. Mihhail Petrov selgitab seda nii: "Inimesed, kes "näevad kummitusi", kalduvad omalt poolt üht-teist juurde panema. Kirjanduses on klassikaline näide Hamleti isa vaim, ajaloos aga Jeanne D'Arc, kes kuulis hääli."

"Inimesed vaikivad sellised asjad tihti maha. Kui midagi sellist juhtub, püütakse seda naabrite ja sõprade eest varjata, sest muidu võidakse teie vaimne tervis kahtluse alla seada," räägib Petrov.

Siiski on need väljamõeldised osa meie linnakultuurist ja folkloorist, mis annavad linnale erilise võlu ja väärivad seetõttu säilitamist. "Legende armastavad kõik - lapsed ja täiskasvanud, turistid ja kohalikud," on Kornejeva veendunud. "Linna ajalugu tasub inimestele tutvustada läbi põnevate lugude, siis jääb see palju paremini meelde."

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: