Professor: itaallased peavad taastama pandeemia järel omavahelise usalduse

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Vittorio Parsi. Autor/allikas: Raido Laht/ERR

Itaallased peavad kõigepealt taastama omavahelise usalduse, ütleb Milano katoliikliku ülikooli politoloogia professor Vittorio Parsi. Euroopa Liidu taasterahastu puhul ei pruugi eesmärgiks seatud rohe- ja digiinvesteeringud tema sõnul piisavalt toetada töökohtade loomist ja säilitamist.

Kui kõvasti pandeemia on Itaaliat teie hinnangul räsinud?

Üsna kõvasti. On kehtinud teatud piirangud, mis suvel maha võetakse töökohtade kaitsmiseks. See toob kaasa pinged. Meil on valitsus, millel on suur enamus. Meil oli vasaktsentristlik valitsus, nüüd on meil rahvusliku ühtsuse valitsus, mis tegelikkuses ajab pigem parempoolset poliitikat. Salvini on enamusliige valitsuses, isegi kui ta seal isiklikult sees ei ole.

Aga kui kõvasti pandeemia on Itaaliat räsinud, kuidas te arvate, milliseid sektoreid ja milliseid inimesi?

Kõigepealt muidugi turismisektor, kultuur ja reisimine ja nii edasi. Teiseks on siin palju musta tööturgu. Kujutage ette, kõik need inimesed, kellel ei ole lepingut, neil puudub ka igasugune kaitse. Ei olnud toimivaid kaitsemeetmeid inimestele, kel polnud tööd. Aga raskeim osa seisab alles ees, sest järgnevatel kuudel isegi need inimesed, kes töötasid kontorites või firmades ei ole enam kaitstud.

Kui tõhusaks te peate taastepakette?

See on suur küsimärk. Euroopa Liit on pannud suure rõhu rohelisele majandusele ja digitaliseerumisele, mis on kena. Probleem on aga selles, et sellega ei muutu töötajad kohe digivaldkonna töötajateks. See ei muuda halli majandust roheliseks ja mis saab inimestest. See üleminek võtab ilmselt aega aastakümneid. Inimesed on päeva lõpuks surnud. Nii et ma arvan, et see on üsna komplitseeritud. Ma arvan, et tõhusam on ameeriklaste plaan, mis on keskendunud üksnes töökohtadele, nende säilitamisele ja loomisele, mitte maailma muutmisele.

Te peate silmas, et inimesed, kes kaotavad oma töö, ei muutu päevapealt it-poisteks?

Mitte automaatselt. See on üsna raske ja komplitseeritud. Suurt tähelepanu pööratakse noorele põlvkonnale, see on õige. Samas on Itaalia üks vanima elanikkonnaga riike maailmas ja poliitilised parteid ei kuula niivõrd noori inimesi, vaid järgivad valijaid ehk eakamaid inimesi.

Millised meeleolud valitsevad Itaalia poliitikas pandeemia tõttu?

On suured pinged enamuses. Koroonameetmed vastavad eelkõige ettevõtjate huvidele. Seetõttu valitsevad pinged, vasaktsentristlikud parteid kaotavad toetajaid. Nad ei suuda defineerida oma platvormi. Nad tegelevad oluliste asjadega nagu kodanikuõigused ja sooline võrdõiguslikkus, mina isiklikult toetan seda, aga nad on täiesti ära unustanud klassisuhted. Jah, muidugi on vaene naine halvem olla kui vaene mees, aga nad mõlemad on siiski vaesed ja tuleks kergendada nende olukorda.

Teil on praegu peaminister Mario Draghi. Ta näib nagu päästja, tal on laialdane toetus ja ta on ametis majanduse taaskäivitamiseks. Kui kaua aega Itaalia poliitikud talle annavad?

Mario Draghi viib majanduse taaskäivitamise plaani ellu üsna individuaalselt, parteid ei sea talle ülemäära palju tingimusi. Samas on seda plaani raske ellu viia, järgides detailides kõiki Euroopa Komisjoni nõudeid. Nii et ma arvan, et see on üsna keeruline. Härra Draghi on väga tuntud ja tark inimene, ta oli suurepärane keskpankur ja ta päästis euro pärast Kreeka kriisi. Aga poliitilise liidrina on ta suur küsimärk. Kui lähed poliitikasse, siis tuleb käituda poliitikuna, poliitikas ei ole tehnikuid, kõik tehnilised küsimused on poliitikas tegelikult poliitilised.

Euroopa Liit ootab ka reforme, need nõuded on taastefondiga seotud. Võib-olla saab murdepunktiks see moment, kui härra Draghi hakkab ellu viima reforme?

Härra Draghi suutis numbrid kokku panna, aga reformidega edasi liikumine on juba palju keerukam. Selles küsimuses on Euroopa Liidul minu arvates õigus. Panna Itaalia haldussüsteem efektiivsemalt tööle ei ole küsimus üksnes ressursside raiskamisest, vaid ka riigi paremaks tegemisest. Aga see on väga keeruline. Ja justiitssüsteemi reformimine, Euroopa Liit veab seda ühes suunas, aga siin on ka oma Itaalia eripärad. Näiteks on meil palju korruptsiooni, mis ei ole kaugel kunagisest Nõukogude Liidust, ja on vajadused, mida Euroopa Liidus hästi ei mõisteta. Samas on paremtsentristlikud ja parempoolsed parteid, mis tahavad rünnata justiitsvõimu ehk kasutada justiitsreformi selleks, et kaotada kohtuvõimu iseseisvus. Ja see on samas üks vähestest asjadest, mis Itaalias tegelikult toimib. Kõik ei ole muidugi pühakud ja on skandaale ja korruptsiooni, aga kohtuvõimu iseseisvus on see, mis muutis 30 aastat tagasi võimalikuks poliitilise süsteemi ja poliitilise klassi muutmise, mis oli äärmiselt korrumpeerunud.

Härra Salvini on suurepärane selles, et olla justkui samaaegselt valitsuses ja justkui ka opositsioonis, vähemalt retoorikas. Praegu näib see samamoodi olevat või siiski mitte?

Ta mängib oma mängu. Ta kaotab osaliselt toetust, aga see läheb veel parempoolsemale Giorgia Meloni parteile, mis on midagi proua le Peni laadset Itaalia moodi. See on veider. Salvinit ja Melonit toetavad sama tüüpi inimesed, üldiselt ei ole need jõukad inimesed ja neil on probleeme tööga ja muu sellisega, aga Salvini ja Meloni poliitika ei toeta vaesemaid.

Nii et Itaalia Vennad võtavad üle Salvini toetajaid, võib-olla on nemad varsti kõige populaarsem partei?

Esiteks on nad peamine opositsioonijõud. On olemas ka vasakpoolne opositsioon, aga see on väga väike partei. Alati on olemas olnud konservatiivne partei. Siin sündis fašism, mitte kuskil mujal. Ja inimesed saavad vanemaks. Kui kõik need asjad kokku panna ja mõelda sellele, et viimase kümne aasta jooksul on olnud kõige vastuolulisem küsimus immigratsioon kui invasioon või see, et eurooplased tahavad meie üle võimu võtta. Loosungid, et me tahame taas oma kodus peremeesteks saada. Selline retoorika töötab riigis, kus keskmine vanus on 50 ringis.

Mis saab teisest suurest parteist, Viie Tähe Liikumisest, kas nad jäävad püsima või mitte?

See on üsna raske. Raske on muuta liikumist parteiks. Nad tõusid väga kiiresti ja kasvasid nagu mull. Aga lõpuks panid nad kokku vasakpoolse hinge ja parempoolse hinge ja populistliku agenda. Nad said olla koos Salviniga esimeses valitsuses ja koos Nicola Zingaretti vasaktsentristliku parteiga parlamendis. Sama partei. Ja härra Draghi pöörab praegu ümber nende varasemat poliitikat. Ja siis on veel nende asutaja poeg sattunud skandaali, olles seotud vägistamisjuhtumiga. Seda kõike on liiga palju.

Kas itaallased on pandeemia ajal tundnud Euroopa solidaarsust või mitte?

Kindlasti. Eriti esimeses faasis. Itaalia suutis tõsta agendasse arusaama, et pandeemia on katastroof, mis puudutab kõiki eurooplasi. Selles mõttes andis peaminister Giuseppe Conte endast parima. Ta lõi palli edasi Hispaaniale, Hispaania Prantsusmaale ja Prantsusmaa Saksamaale. Kui Saksamaa selle omaks võttis, siis ei olnud seda enam võimalik peatada, et me peame astuma välja tasakaalunõuetest rääkimisest ja rääkima hoopis sellest, mida on vaja ja mida me saame teha solidaarsuse võtmes. See oli väga oluline. See on taasterahastu ja see oli suurepärane. Küsimus on selles, kuidas muuta need põhimõtted alalisteks.

Ja teiseks, kuidas saaksid need riigid edasi liikuda, kes tahavad koostööd teha. Küsimus ei ole kellegi väljaviskamises, aga kui sa tahad jääda perroonile ning mitte astuda vedurisse, siis see on sinu valik, aga meie liigume edasi. Me ei saa jääda blokeerituks Ungari või Poola poolt selliste valitsustega. Need riigid ei pea kinni acquis communautaire'ist. Kui nad tahaksid praegu astuda Euroopa Liitu, siis neid ei võetaks vastu.

Mida te arvate, mida pandeemia on Itaalia hingele teinud?

Ma arvan, et see sõltub sellest, mis edasi saab. On olnud palju solidaarsust ja lootust, nüüd on palju viha. Poliitikutel on suur ülesanne panna inimesi nägema tulevikku ja näidata, et me peame minema sinna, järgnege mulle. Need nägemused võivad olla konkureerivad, need ongi parteid ja see on demokraatia, selles pole midagi halba. Teisalt on poliitika alati võimuvõitlus, kui sa ei ole võimul, siis ei ole võimalik midagi teha, kui oled võimul, siis saad oma tulevikunägemust teostada.

Inimestel on seda pidevat edasi-tagasi liikumist vahel raske mõista. Poliitikud on vahel rõhunud vastandustele ehk näiteks inimeste vahel, kes töötavad riigisektoris ja mitte, kes on seadusega kaitstud ja kes ei ole, nooremate ja vanemate vahel, see kõik on toitnud usaldamatust. Me peame kõigepealt taastama usalduse, et koos püsida ja edasi liikuda, see on meie ainus võimalus.

Toimetaja: Epp Ehand, Merili Nael

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: