Riigisekretär Peterkop koroonakriisist: käisime kuristiku serval ära

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Toomas Sildami intervjuu Taimar Peterkopiga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Varsti on valitsusel kasutada ülikaasaegne kriiside juhtimise ja lahendamise keskus, Eesti ilmselt üks salajasemaid maju. Riigisekretär Taimar Peterkop ei räägi, mis seal majas hakkab täpselt asuma, aga räägib üllatuslikult kriisiks valmisoleku kultuurist.

Kas teie olete nüüd Eesti kõige tähtsam kriisiregulaator, sest hädaolukorra seaduse muudatused juuni alguses viisid kriisireguleerimise koordineerimise siseministeeriumist riigikantseleisse?

Eesti on detsentraliseeritud riik, siin ei ole kõige tähtsamat. (Naeratab) Sõltuvalt kriisist peab reageerima erinev asutus ja nemad ongi siis kõige tähtsamad. Poliitilisel tasandil on kõige tähtsam tavaliselt peaminister, aga näiteks ID-kaardi kriisis oli selleks RIA või PPA peadirektor.

Ütlesite ühes pressiteates, et "kriisideks valmistumise ja nende juhtimise riigikantseleisse toomine peab kasvatama kriisideks valmisoleku kultuuri". Meil on siis kriisikultuur ja kriisiks valmisoleku kultuur?

Alustan kaugemalt… Maailm on muutunud ja muutumas veel üha ebastabiilsemaks. Ootamatuid olukordi, milles me end leiame, tuleb järjest sagedamini.

Kriisideks valmisoleku kultuur tähendab, et meie juhtidena panustame oma aega ja vahendeid, et olla ootamatusteks valmis. Et kui mingi jama juhtub, ei puhke paanika, vaid on enesekindlus, mis tuleb tavaliselt läbi kogemuste, läbi planeerimise, läbi õppuste ning kiirelt ja enesekindlalt saab hakata tegema kohe otsuseid, mis lahendavad kriisi.

Valitsuse kriisikomisjon moodustati 1993. aastal, alguses juhtis seda peaministri nõunik, siis riigisekretär ja viimased 20 aastat juhtis kriisikomisjoni siseminister. Tundub loogiline.

20 aastat tagasi see tundus nii. Teineteisest olid eraldatud sõjalisteks kriisideks valmistumine kui puhtalt kaitseministeeriumi asi ja tsiviilkriisideks valmistumise maailm – ma ei tea, miks see riigikantseleist ära viidi – siseministeeriumis.

Neid kahte maailma ei ole mõttekas kunstlikult lahus hoida, seepärast on need taas liidetud riigikantselei juurde. Kõikideks kriisideks – olgu need sõjalised, laiemalt julgeolekulised või tsiviilkriisid – valmistume sarnaselt. Ja juhtimine võiks toimuda sarnaselt. See on ka üks COVID-i õppetund.

Need tunduvad erinevad kriisid. Näiteks COVID ja olukord, kus Venemaa retoorika muutub jõuliselt Eesti vastaseks, samal ajal tuuakse Venemaa piirilähedastesse väeosadesse täiendavaid üksusi, ründepommitajaid ja -koptereid, meie sõjaväeluure teatab seal lahinguvalmiduse tõstmisest.

Jah, aga kui hakkame neid pulkadeks lahti võtma, siis mõlemad kriisid mõjutavad tervet ühiskonda. Teisel juhul peame mobilisatsioonil põhineva rahvaarmee jalule tõstma, mis puudutab kogu ühiskonda, pidurdab meist paljude elu. Nagu ka COVID-i puhul.

Teiseks, mõlemal juhul toimub poliitiline juhtimine peaministri tasandil.

Kolmandaks, need asjad võivad juhtuda samal ajal. Peame olema valmis, et ühe kriisi varjus võidakse eskaleerida teisi stsenaariume.

Ei saa nii, et ametkonnad oma silotornides tegelevad sellises olukorras igaüks oma kriisiga. Seega on mõistlik, et koordinatsioon toimuks ametkondade üleselt, mille tagab riigikantselei, et peaminister saaks kriisi lahendamist juhtida.

Lõpuks on kõik kriisid sarnased. Mõned on sisepoliitilised kriisid… Õppetund, mille sain ID-kaardi kriisist, ongi see, et kriis, milleks sa valmis oled, ei ole kriis. Kui sul on plaanid selleks, mis juhtub, on vahendid, et reageerida, siis sa saad hakkama ja see ei ole ootamatu.

Kaks ja pool viimast aastat, mil olen riigisekretär, ongi suurem osa ajast olnud mingit moodi kriis. Poliitikud oskavad sellest paremini rääkida, nende elus on palju kriise…

Nad oskavad kriise ka tekitada.

Jah, kindlasti…

COVID-i raames oleme juurde õppinud, kuidas tuleb kiiresti ja paindlikult reageerida.

Ega see mingi raketiteadus ole. Kõige olulisem ongi planeerida, valmistuda, pidada seda oluliseks, kulutada oma aega ja organisatsiooni vahendeid, et mõelda läbi võimalikud stsenaariumid ja valmistuda nendeks. Formaalsed plaanid ei ole olulised, tähtis on see kultuur, et planeerime ja oleme valmis ootamatuteks olukordadeks. See annab enesekindluse, et kui jamad juhtuvad, hakkame kohe kiiresti toimetama, aitame poliitikutel luua olukorrapildi ja teha vajalikud otsused.

Toomas Sildami intervjuu Taimar Peterkopiga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kriisiks ei saa lõplikult valmis olla, midagi on ikkagi teadmata sellest, mis ja kuidas juhtuma hakkab.

See algab üksikisikust, sinust ja minust. Kas teil on kodus patarei, toidu- ja veevaru? Olete te mõelnud, et kui elekter ära läheb, kuidas te järgmised kolm päeva süüa-juua saate, kõik oma toimingud tehtud, kust infot saate?

Juba üksikisikul peab olema valmisoleku kultuur, et mõtleme läbi, kuidas saada keerulistes olukordades hakkama.

Järgmine tasand on minu kui asutuse juhi tasand. Millised on meie valdkonda puudutavad kõige tõenäolisemad [kriisi] stsenaariumid ja kuidas saaks asutus kriisis oma ülesannetega hakkama. Seda peab tegema iga asutus.

Meil on e-valitsus, digitaalne, paberivaba, aga kui elektrit ei ole, kuidas paberivaba valitsus otsustab? See tuleb läbi mõelda ja valmis olla. Meil on digivärk, kaabel tuleb majja, aga kui kaabel katki läheb, kuidas valitsus töötab?

Lõpuks riigi tasand. Nüüd tuleb riigikantselei mängu, kes võtab info altpoolt ja sõelub välja, millisteks stsenaariumiteks üleriigiliselt valmistuda.

Meid ootab ees selle maailma loomine, kuidas tõsta riigi tippametnike teadmisi ja oskusi ning kuidas teadvustada poliitikutele, et tõenäoliselt on sellised asjad meid ees ootamas.

Kas olete valitsuse istungil küsinud, et lugupeetavad ministrid, kui paljudel teil on kodus taskulambi patareid, laetud akupangad mobiilidele, veepudelid?

Ei ole küsinud, sest siiani ei ole see olnud ka minu ülesanne. Aga tulevikus küsin ka valitsuse liikmetelt nii, nagu küsisin teilt.

Mina ütlen ausalt, meie kodus sellist kolme päeva tagavara ei ole.

Aga on oluline, et ka rahvusringhäälingu inimesed eeskuju näitavad. Luban, et mõne kuu pärast küsin teilt uuesti.

See tasub läbi mõelda, meenutage Võru tormi kaks aastat tagasi, kui seal alajaam läks… Igaühel võiks olla algteadmine, kuidas elektrita mõnda aega hakkama saaks.

Kui mobiililevi kaob, puhkeb paanika, inimesed ei saa lähedastega ühendust, ei saa riigiga ühendust, riik ei saa omavahel ühendust.

Siin peaksidki inimesed teadma: neil on kodus patareid ja raadio või autos kütust ja autoraadio. ERR-il on ülesanne raadio töös hoida ja edastada informatsiooni.

Et paanikat ei tekiks, ongi oluline kasvatada valmisoleku kultuuri.

See on küll pikk tee minna.

See on väga pikk tee minna, aga iga pikk teekond algab esimesest sammust, oli üks reklaam. (Naeratab)

Kas hädaolukorra seaduse muutmine laiendab riigikantseleid?

Meil on ju struktuur (julgeoleku ja riigikaitse koordinatsioonibüroo, toim), mis pärast Vene-Ukraina sõja algust tõi siia majja julgeolekukriisideks valmistumise. Nüüdse kriisireguleerimise ülesandega tuleb siseministeeriumist meile veel viis töökohta, need on inimesed, kes sellega ennegi tegelesid.

Vene-Gruusia sõda, Venemaa sissetung Ukrainasse, koroonakriis – need kujundavadki Eesti kriisipoliitikat?

See on paratamatu. Kaitsevaldkonnas öeldakse, et kindralid valmistuvad alati eelmiseks sõjaks. Aga see on inimloomusele omane, et möödunud kriisist õpitu rakendad ellu.

Paratamatus on ka poliitiliste otsuste tegemise loogika, et kui poliitikud on ise kriisi läbi elanud, on nad valmis sellesse valdkonda rohkem vahendeid panema.

Järgmine kriis on see, mida me ette ei näinud. Kui oleksime ette näinud, siis tõenäoliselt kriisi poleks. Seepärast peamegi edendama valmisoleku kultuuri, et oleme valmis ootamatusteks ja suudame neile reageerida.

See on väga keeruline: valmis tuleb olla kriisideks, mida ei oska veel sõnastada ega oodata.

Nii on.

Toomas Sildami intervjuu Taimar Peterkopiga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Millist koroonalainet oli kergem hallata – esimest või teist?

Esimene oli lihtsam. Ei oska öelda, kui palju mängis rolli eriolukord, kuid teise laine eel arvasime, et oleme midagi õppinud, aga tegelikult me ei olnud piisavalt õppinud. Juhtimiskorraldus oli segane, valitsus vahetus…

Segadust oli rohkem ja kriis tabas meid teise laine ajal tugevamalt. Kui esimese laine ajal oli hirmu rohkem, siis reaalset pihtasaamist oli rohkem teise laine ajal.

Teise laine künnisel vahetus ka valitsus, Jüri Ratas läks ja Kaja Kallas tuli.

On ju kuldreegel, et ära kriisi eskaleerumise ülemises faasis juhtimise korraldust muuda. Aga poliitika on poliitika, selle vastu ei saa.

Loomulikult see mõjutab [kriisi lahendamist]. Eelmine valitsus ja ametnikkond olid harjunud ühte rütmi käima, inimesed teadsid üksteist, mida kelleltki oodata. See rütm tuli uue valitsusega uuesti tekitada.

Minu vaade on, ütlen otse ja ei hakka poliitkorrektselt rääkima… Annan endale aru, et palju inimesi sai hukka, minu kaastunne kõigile, kes kaotasid lähedasi. Pikas plaanis oli aga hea, et me käisime kuristiku serval ära, tervishoiusüsteemile oli see väga raske, aga meie tervishoiusüsteem ei kukkunud kokku, nägime, mis on meie päris võimekus.

Tõenäoliselt peame selle viirusega elama veel aastaid ja see aitab meil valmis olla järgmiseks korraks. Näiteks teame nüüd, et meil võib olla haiglates palju voodikohti, isegi arstid võime leida, aga kui õdesid ei ole, siis oleme käpuli.

Kui selles koroonakriisis midagi head näha, siis iga kriis valmistab sind ette järgmiseks. Seekord saime hakkama, käisime kuristikule märksa lähemal kui möödunud aasta kevadel, esimese laine ajal, aga loodan, et järgmine kord ei pea me enam nii kaugele minema, sest õppetunnid õpitakse selgeks.

Kes tegelikult juhivad kriiside lahendamist – poliitikud eesotsas peaministriga või riigikantselei kriisiregulaatorid?

Riiki juhivad poliitikud. Ametnike ülesanne on neid toetada.

Kriisiregulaatorid peavad olema valmis, et nad võivad teha enda arvates aruka ja ainuvõimaliku ettepaneku, kuid poliitikud lükkavad selle kõrvale, otsustavad teistmoodi.

Jah, selleks tuleb olla valmis, sest vastutust kannavad suures osas poliitikud. Ametnikud samuti, kuid ikkagi – riiki juhivad poliitikud. Eesti pole haldusriik.

Mündil on siiski ka teine külg. Kui sa sõidad [poliitikuna] pidevalt ja põhjendamatult üle inimestest, kes sinu heaks töötavad, siis varsti sealt enam häid lahendusi ei tule, sest kaob initsiatiiv, proaktiivsus.

Toomas Sildami intervjuu Taimar Peterkopiga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Situatsioonikeskusesse te fotograafe ja kaameramehi ilmselt ei luba?

(Paus) See on mõeldud julgeolekukriiside lahendamiseks. Selle [hoone] kajastamine on keeruline, et mitte anda meie vastasele juhtnööre, mida ja kuidas rünnata.

Aga mida me seal näeksime – mobiiltelefonid tuleb jätta ukse taga kapikestesse, varjestatud pealtkuulamiskindel punker, seinatäis ekraane, kümned töölauad arvutitega, konditsioneeri sumin, inimeste sagin…

Kriisi lahendamine algab sellest, et saadakse aru, millega on tegu. Situatsioonikeskuse esmane ülesanne on luua olukorra teadlikkus, et mis toimub, millise kriisiga on tegemist, mis on probleem, mida asume lahendama, kas on kellegi tahtlik tegevus või on see loodusõnnetus, millised on lühemad ja pikemad mõjud.

Situatsioonikeskus võtab erinevatelt ametkondadest selle teadmise, paneb infojuppidest kokku ühtse ja arusaadava ülevaate või hinnangu ja kommunikeerib selle poliitikutele ehk otsustajatele. Sama materjali saab ka ametnikkond, et kõik oleksid ühtses infoväljas, saaksid olukorrast ühtemoodi aru.

Koroonakriisi ajal töötas situatsioonikeskus 24/7 ja need, kes selle infot kasutasid, ütlevad, et keskus tuli suurepäraselt toime nii Eesti-sisese kui ka välismaise info kogumise ja töötlemisega.

Mul on hea meel seda kuulda. See keskus töötas ja töötab praegu 24/7 ning nende töö on koroonakriisi üks positiivne kogemus.

On teil koroonaajal olnud ka tunne, et pagan, nüüd läheb olukord käest ära?

Selle aasta veebruaris, kui meie – mõtlen siin ametnikkonda – magasime maha Briti tüve tuleku. Arvasime, et teame, kuidas viirus käitub – aasta lõpus keerasime piiranguid Harjus ja Ida-Virus juurde, viirus tuli alla.

Veebruaris ei saanud me Briti tüve tulekuga aru, et see on meie ühiskonnas nii laialt levinud. Vaatamata sellele, et panime piiranguid peale, läks see [nakatumine] ikka nagu rakett üles. Siis tekkis küll hirm, et meil ei ole enam häid tööriistu, mida kasutada.

Tagantjärele on kõik seletatav, et oligi nakkavam tüvi Eesti üle võtnud ja tuli kehtestada karmimad meetmed, et see alla suruda. Tol hetkel tundus viiruse käitumine aga anomaalne.

Kui riigikantseleis saab valmis üks salajane maja, valitsuse kriisijuhtimiskeskus, siis kui palju on Eesti kriisideks paremini valmis?

Kohe ei juhtu midagi. Majad on olulised, inimesed on veel olulisemad. Muutused suurtes süsteemides, kui räägime valmisoleku kultuuri juurutamisest – need võtavad aega. Aga igal järgmisel aastal oleme natuke paremini valmis.

Kas teie eesmärk on, et kui uued ministrid tulevad ametisse, siis küsiksid nad kantslerilt ja osakonnajuhatajatelt: millisteks kriisideks me peame valmis olema?

Oleks ideaalne, kui ministrid hakkavad selle kohta aru pärima ja vastuseid nõudma. Selline maailm oleks väga hea.

Toomas Sildami intervjuu Taimar Peterkopiga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: