Martin Sildos: surematus huligaansuste läbi

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Martin Sildos Autor/allikas: Elis Vesik

President peaks olema ühiskonnas siduja, parandaja ja lepitaja, kuid toetades kaitseväe orkestri tegevuse lõpetamist, hoopis lõhestab president ühiskonda, leiab dirigent Martin Sildos.

Mõned aastad tagasi väitis tol hetkel üks juhtivaid poliitikuid, et iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Ta tegi seda peale Mari-Liis Lille meeldejäävat ning mõtlemapanevat kõnet "Mis on pildil valesti". Kahjuks ei turgatanud mulle tol korral koheselt pähe, et selline liistude juurde suunamise väide on ikka üdini mäda ja demokraatiat lõhkuv. Eesti Vabariik on meie kõikide teha. Me kõik oleme selle loojateks ja hoidjateks. Meil kõigil lasub vastutus eesti keele ja kultuuri säilimise eest. Riik on kui elujõuline mets, kus iga liik, nii nähtav kui ka esmasel vaatlusel varju jääv, on oluline ning omavahel tihedas sümbioosis. Kui hakkad esmapilgul vähetähtsaid organisme hävitama, viib see pikas plaanis täieliku närbumiseni ja järele jääb vaid viljatu kõrb.

16. juunil pidas meie president kõne Kaitseväe Akadeemia lõpetajate tseremoonial. Selles jõudis ta peale ca ühte kuud mõtiskelu selgusele ning arusaamisele, et kaitseväe ülemjuhatajana jagab ta kindralite Heremi ja Palmi arusaama: kaitseväe orkester on täiesti mittevajalik kulu ning toetab selle lõpetamist. Eraldi toob ta välja, et orkester on nii-öelda sümbolväärtus ehk teisisõnu mitte päris. Iroonilist värvingut on siin raske mitte tähele panna. Tõeliseks sümboliks on väljaõpetatud, hästi varustatud ja võitlusvõimeline reservväelane. Paremini poleks saanud öelda isegi kindral Palm ise. Üks kaitsevägi, üks sümbol. Esmapilgul võib selline mõtteselgus tunduda vägagi positiivne ning uuemeelne, aga…

Siinkohal on vajalik välja tuua fakt, et seda kõike pidid kuulama kaitseväe orkestri muusikud ilma igasuguse ettehoiatuseta kõigi saalisviibijate ees kohapeal. Nad olid sellele pidulikule üritusele kutsutud kvintetina mängima! Kas see on nüüd uus standard? Malbel toonil näitame nõrgemale osapoolele teiste ees koha kätte?!

Traditsioonid ja sümbolid on Eesti riigi lahutamatu osa

Seda ilukõnet oma ajukurdude vahelt läbi lastes leidsin end mõttelt, et mida arvaks näiteks Jakob Hurt? Kas see ongi see vaimult suureks saamine, mida ta pidas meie riigi ja rahva tulevikku silmas pidades vägagi oluliseks? Või mida arvaks direktor Wikman, kes läbi Jaan Krossi sule raamatus "Wikmani poisid" ütles nii: "Meid, eestlasi on niivõrd vähe, et iga eestlase siht peab olema surematus! Aga mitte surematus huligaansuse läbi, vaid surematus tänu loovatele kultuurilistele tegudele". Just selle viimase idee puudujääk tolles kõnes ja mõttelaadis teeb meele mõruks küll ning paneb tõsiselt muretsema, sest kas pole selline karm käitumine mitte üks suuremat sorti huligaansus? Esmapilgul vaid väikest kildkonda ühiskonnast puudutav otsus võib varem või hiljem viia negatiivsete arengute tekkele meie riigis tervikuna. Olen siiani ikka aru saanud, et traditsioonid ja sümbolid on Eesti riigi lahutamatu osa. Neid on vaja kasvõi selleks, et tajuda meie omariikluse ajalist mõõdet. Nad näitavad kuhu me sobitume teiste riikide ja rahvaste kõrval. Nad meenutavad meile ikka ja jälle eestlaseks olemise rõõmsamaid külgi ning ei lase iial unustada ebaõiglust, mida on meie esivanemate kallal ajaloo vältel kordi ja kordi sooritatud.

Keegi ei sea kahtluse alla Heremi ja Palmi teadmisi sõjalise riigikaitse kohta. Nende terav pilk on fokuseeritud ning ei lase nii-öelda tühjal-tähjal end segada. Selleks fookuseks on sõjaline riigikaitse. Punkt. Laiemalt Eesti elu arendamisega ei tegele. Punkt. Jutt pehmetest väärtustest on pigem häirivaks õrritajaks. Punkt. Diskussiooniks ruumi pole. Punkt. Sümbioos teiste sektoritega on ebavajalik. Punkt. Side ühiskonnaga tuleb ainult reservväelastest. Punkt. Kõik on sirgjooneliselt selge ja arusaadav. Vahemärkusena tooksin siiski välja, et eksisteerib reaalne võimalus, et mingi aja pärast saab kaitseväe ülemaks mõni ohvitser, kelle pilk  kindraliks saades haarab vahest elu ja ühiskonda laiemalt ning kes arvab, et traditsioone, riiklikke sümboleid ning pidepunkte teiste valdkondadega on rohkem kui üks ning need teenivad elutervet ühiskonda ning seeläbi aitavad tublisti kaasa eesti keele ja kultuuri säilimisele läbi aegade. Temal oleks aga  kaitseväe orkestri taasloomine juba pea võimatu. Ressurss, mida selleks vaja, oleks juba liialt suur. Seda on üliselgelt tõestanud Estraadiorkestri ja Eesti Raadio Segakoori tegevuse lõpetamine 1990-ndatel.  

Väga nörritav on selle kõige juures, et  inimene, kes võiks siinkohal tuua veidigi laiemat kaart, pikemat plaani ning olla pigem siduja, parandaja ning lepitaja, ei ole seda teps mitte. Ma väidan, et selline poolte valimine meie presidendi poolt ning just säärasel viisil on äärmiselt üheülbaline, pikemas plaanis pigem kahjulik. See lõhestab ühiskonda. Saadab täiesti vussis signaale. 21. sajandi Eestis oleme me jõudnud kohta, kus reaalselt pannaksegi kaalukausile sümbioos riigi kahe suure sektori vahel, riigikaitse ning kultuur, ja keskendutakse ainult materiaalsele ehk kuulid ja pauk. Kui toetad sümbioosi ja seeläbi rohkem sidusat riiki, siis oled koheselt tembeldatud põhimõtteliselt riigivaenlaseks, sest traditsioonide ja sümbolväärtustega juba lahingut ei võida. Milline üliterav vastandamine!

Jah, Eesti Vabariik ei lakka eksisteerimast, kui pannakse kinni PPA ja kaitseväe orkestrid, aga tasahilju, vargsi-vargsi lahustab see meie riiki küll. See oleks kui karikakra õielt kroonlehtede ükshaaval noppimine. Lõpuks jääb meile pihku vaid roots ja elutervest õiest ei ole enam midagi järel. Aga siis on juba hilja taga nutta. Selliste likvideerimisotsuste tegemine peab olema ikka vägagi kaalutletud ja kõiki võimalikke variante arvestav.

Minnakse nõrgemate kallale

Hetkel tekitab erilist piinlikkust see, et kaitseväe orkestri likvideerimise põhjusena tuuakse riigieelarve tasakaalu viimist läbi kärpeplaani. Kindralid tunnistavad ka ise, et kaitseväe orkestri näol on tegemist igati professionaalse ja pädeva üksusega, aga raha lihtsalt pole, sõjas pole muusikutest ja traditsioonidest kasu. Järelikult paneme kinni! Kas me oleme hetkel siis sõjas? Kas nii vähe ongi meie riigi sümbolid väärt? Poola eriti terav reaktsioon sellistele ootamatute lõpetamiste plaanidele, kus nagu muuhulgas taheti likvideerida Eesti Vabariigi sõjaväeatašee ametikoht nende juures näitas, et tegemist on täiesti arusaamatu käiguga, mis just arvestades sõjalist riigikaitset, kus meil läheb tublisti vaja ka liitlasi, oleks vägagi kahjulik. Selline adekvaatne reaktsioon poolakate poolt, mille tulemusel ka esialgne plaan ümber pöörati, ei suurenda meie otsustajate usaldusväärsust just kõige paremini. Vastupidi!

Praegused kärpeplaanid ning nende läbiviimse viis on väga selgelt esile toonud selle kurva fakti, et hetkelise majandusliku olukorra näilise parandamise nimel ollakse lihtsalt nõus minema nõrgemate kallale. Praegu on nendeks orkestrid, kes on järgmised? Sellisel momendil ei saa olla passiivne kodanik. Tuleb häält teha! Tuleb märgata ja purustada see illusioon, et taoline käitumine on aktsepteeritav!

Kahjuks ei ole ma piisavalt pädev diskuteerima majanduslikes nüanssides, aga katsun kuulata endast targemaid. Näiteks Ignar Fjuki arvamus Kuku raadio saates "Keskpäevatund", tõi välja, et üks reaalne võimalus riigi halduskuludelt lausa viiendiku võrra kokku hoida, oleks vähendada  suurt nõunikute armeed meie ministeeriumites. Kas see poleks mõtlemise koht? Hetkel on aga vähemalt laiemale üldsusele tehtud selgeks, et parim lahendus on labidaga kõigile võrdselt lajatamine. No muidugi! See on vist poliitikuile väga mõnus. Lükkad vastutuse allasutuste juhtidele ning kui midagi viltu läheb, siis on väga lihtne ise distantseeruda ning vastutuse võtmist vältida. Eriti irooniline on siinkohal see, et koroonapiirangute ajal räägiti meile pidevalt - ekspertkomisjonile ehk spetsialistidele ei saa kogu vastutust anda, sest neil ei ole riigi toimimisest tervikpilti. Praegu sunnitakse aga neid just seda tegema. Kas neil kõigil jagub ka vaimuerksust tunnetada riiki suure üksteist toetava kooslusena? Kas see on üldse kooskõlas nende valdkonna juhtimisega seotud spetsiifikaga? Mida saakski üks kaitseväe juht teha, kui teda sunnitakse tegema selliseid valikuid?

Pehmeid väärtusi ei peeta enam millekski

Taoline riigihaldamine ei ole kindlasti jätkusuutlik. See ei lahenda tegelikke valukohti, vaid loob koheselt uusi. Täna paneme kinni kaitseväe orkestri, sest see seisab väidetavalt reaalselt ees meie sõjalisel võimekusel. Homme hakkame reformima kultuurisektorit laiemalt, sest see seisab jalus plaanil jõuda universumi viie rikkama riigi hulka!? Paneme ühiskonna lihtsalt fakti ette, et arstide, õdede, päästjate ja õpetajate palkade suurendamiseks väärika tasuni raha ei ole. Ainus variant on panna kinni riiklikud teatrid, raamatukogud, kontserdisaalid? Seda kõike saab ka teha projektipõhiselt ning kuuludes mõne muuseumi alla? Kui vaja läheb, siis korraldame riikliku hanke ja kõige madalamate kuludega projekt võidab? Just selline loogika kumab hetkel läbi praeguste kaitseväe ja PPA orkestrite sulgemisel.

Kuidas me ometi oleme jõudnud selleni, et pehmeid väärtusi ei peeta enam millekski? Miks saab jõhker lammutustöö nõrgemate kallal sujuda nii vähese üldsuse reageeringuga? Või ongi see meie uus normaalsus?

Ei, ei ja veelkord ei! Sellega ei saa lihtsalt nõustuda! Tuleb selgitada, teha häält ning mõista anda, et Eesti vaim ei ole kustunud veel! Hetkel on pildil väga palju valesti! Visiooni meie riigi kauakestvusest varjutavad praegu sellised lühinägelikud sammud. Ma olen täiesti kindel, et Eesti Vabariik on enamat kui ainult hetkelised materiaalsed väärtused. Hävitada on alati lihtsam kui luua, lõhestada on alati lihtsam kui kokku tuua, aga kui me soovime, et meie riik säiliks veel kaua ja oleks eluterve, siis peame kasutama oma vaimujõudu loomiseks, sidumiseks ning riigi tajumiseks kogu tema terviklikkuses!

P.S.

Meie president viis oma kõnes lõpuni ka kindral Palmi mõtte "koledast kaitseväest". Orkester, tseremooniad ja paraadid on ebavajalikud, kuna ei aita kaasa meie kaitsevõimele. Jääb ainult loota, et me ei leia ennast ühel hetkel selle idee laiendusest nimega "kole-Eesti". 

Toimetaja: Urmet Kook

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: