Parmas: süstemaatiline pisivargus ei tohiks olla kuritegu

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Varguse eest hoiatav silt. Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Riigi peaprokuröri Andres Parmase hinnangul võiks mitmed praegused kuriteod, näiteks süstemaatilised pisivargused või korduva lubadeta sõitmise väärteoks ümber nimetada. Maikuus hoo sisse saanud aruteluga on liitunud nii ministeeriumid kui riigikogu.

Mai keskel kogunes riigikogu õiguskomisjonis väärikas seltskond. Külalisi oli nii justiits- kui siseministeeriumist, politseist, advokatuurist ja Harju maakohtust. Ettepaneku korraldada arutelu dekriminaliseerimise teemal tegi riigi peaprokurör Andres Parmas.

"Liiga palju tegusid on kuriteona karistatavaks tunnistatud," ütles Parmas. "Ja on ka silmatorkavalt suur hulk inimesi, kes on kuriteo toimepanemise eest karistatud." Ta möönis, et ilmselt ongi palju neid, kes reeglitest lugu ei pea.

"Aga teiselt poolt on võimalik, et meil ei ole paigas see õige tasakaalupunkt, milliste reeglite rikkumine peaks olema karistatav kõige karmima mõõdupuu järgi ehk siis kuriteona," lisas Parmas.

Komisjonis tutvustas peaprokurör kolme kuritegu, mille võiks edaspidi väärteoks hinnata. Neist esimene on süstemaatiline vargus.

"Kui keegi varastab kolm pudelit õlut ja ta varastab need ühe korraga, siis on tegemist väärteoga. Kui ta varastab iga päev ühe pudeli õlut, siis on inimene kurjategija," märkis Parmas.

Õiguskomisjoni esimees Jaanus Karilaid tuletas meelde, et sarivarguse kriminaliseerimist toetas parlament 2008. aastal. Toona leiti, see aitaks karistamatuse tundest hoogu saavaid pisivargaid ohjeldada.

Parmase sõnul pole sellest seadusepunktist tegelikult kasu. Nii kriminaalmenetlus kui inimeste vanglas hoidmine on kallid, aga pärast vanglast vabanemist läheb süstemaatiline varas uuesti vargile.

Justiitsministeeriumi analüüsitalituse juhataja Mari-Liis Sööt tutvustas komisjonis politseilt pärit analüüsi, mis jagas vargad kolme suuremasse gruppi. Neist esimeses on professionaalid, kellele vargilkäimine on tulus elukutse. Teine suurem grupp on narkomaanid, kes varastavad kaubanduskeskustest kõike, mida nad vähegi kätte saavad. Kolmas grupp on alkohoolikud, kes varastavad endale joogipoolist.

"See, et riik on otsustanud, et me karistame neid inimesi nagu kurjategijaid, tähendab seda, et me tegeleme mitte probleemiga, vaid probleemi tagajärjega," ütles Parmas.

Parmas rõhutas, et karistus ei võta alkohoolikult või narkomaanilt ära põhjust, mis teda vargile ajab. "Need inimesed on ühiskonnaliikmetena sisuliselt maha kantud," on peaprokurör kriitiline. "Me ei püüa isegi mitte nägu teha, et me tahaksime, et neist inimestest saaks ühiskonda panustajad."

Siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna nõunik Liisa Abel teatas õiguskomisjonis, et siseministeerium toetab süstemaatiliste pisivarguste dekriminaliseerimist. Abel lisas, et karistamisest hoopis olulisem on sõltuvushäirete ennetamine. Sama meelt on Parmas. "Kuskilt on need alkohoolikud ja narkomaanid ju pärit, nad on kusagilt alustanud," ütles Parmas.

Kas kriminaalse varguse piir võiks tõusta 400 euroni?

Maikuise kohtumisega õiguskomisjonis ei piirdutud. Teist korda kohtuti sama seltskonnaga 7. juunil ning õiguskomisjoni esimehe Jaanus Karilaiu sõnul läheb arutelu sügisel edasi.

Lisaks süstemaatiliste varguste dekriminaliseerimisele arutati mõlemal kohtumisel ka selle üle, missugune peaks olema kriminaalse varguse hinnapiir. Praegu on see 200 eurot. Kui inimene varastab 190-eurose jalgratta, sooritab ta väärteo, kui uus sadul kergitab ratta hinna 230 euroni, avatakse kriminaalasi.

Mehhanism, kust see piir pärineb, on üdini bürokraatlik ja seotud miinimumpäevamääraga. Miinimumpäevamäär on summa, mille järgi arvutatakse vaesemate inimeste rahatrahve.

Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika asekantsler Markus Kärner tuletas meelde, et 2001. aastal, kui karistusseadustik vastu võeti, sai miinimumpäevamääraks 50 krooni ehk 1/32 toonasest miinimumpalgast. Kuriteoks nimetati vargus, mis ületas 20 miinimumpäevamäära ehk 1000 krooni.

Nii püsis see 2015. aastani. Siis arvutati miinimumpäevamäär läbi paar aastat varem kehtinud miinimumpalga ehk 320 euroga. Päevamääraks sai 10 eurot ning väär- ja kuriteo piir nihkus 200 euroni.

"Väärtegude arv tõusis ja kuritegude arv langes, mis on iseenesest loogiline, sest teod, mis enne oleks olnud kuriteod, olid nüüd väärteod," rääkis Kärner. "Aga varguste koguarv tegelikult natuke isegi langes. Ehk ei saa öelda, et oleks hakatud rohkem varastama."

Parmase sõnul oleks nüüd aeg väär- ja kuriteo piiri uuesti ülespoole nihutada. "Mingisuguse teo kuriteona karistamine näitab seda, et see on ühiskonnas kõige rängemini hukkamõistetav käitumisviis," märkis Parmas.

Alates 2015. aastast on inimeste ostujõud oluliselt kasvanud ja miinimumpalk on kerkinud pea 600 euroni, lisas Markus Kärner, kelle sõnul on see nüüd seadusandjale kaalumiskohaks.

"Need argumendid tõepoolest võivad viidata sellele, et see summa võiks ka olla suurem," ütles Kärner. "Kui nüüd vaadata asju tänapäevas ja samas proportsioonis, siis me saaksime praegu selle summa piiri kuskile 365 euro peale."

Komisjonis mindi veel kaugemale ja mõttemängud käisid ümmarguse 400 euroga.

Varast otsitakse väärteo- ja kriminaalmenetluses üsna ühtemoodi

Omaette küsimus on, kuidas hindaks väär- ja kuriteo vahelise piiri nihutamist kannatanu. Kui praegu varastatakse inimeselt 300-eurone jalgratas, algab selle otsimiseks kriminaalmenetlus. Vähemalt sõnas paistab see oluliselt tõhusam kui väärteomenetlus.

Parmase sõnul pole seal tegelikult suuremat vahet. Esiteks ütles riigikohus alles hiljuti, et teatud uurimismeetodeid tohib kasutada ainult raskete kuritegude puhul. "Sugugi iga vargust ei saaks lugeda raskeks kuriteoks. Kindlasti mitte seda, kui kelleltki on ära näpatud näiteks jalgratas," ütles Parmas.

Lisaks sellele märkis peaprokurör, et uurimisasutuste ressurssidel on piirid. Teisiti öeldes – isegi kui varastatud jalgratas maksaks 500 eurot, ei saaks sellest kriminaalasjast ühegi uurija prioriteeti.

"Täna tuleb öelda, et me valetame inimestele, kui me lubame neile seda, et varguse korral hakkame me suure hooga kõik kohe seda jalgratast otsima. Me ei hakka seda tegema, sest meil puuduvad selleks lihtsalt võimalused," tunnistas Parmas.

Läinud aastal registreeriti umbes 6800 niisugust vargust, mis praeguse seaduse järgi on kuriteod. Kui tõsta kuriteo hinnapiir 400 euroni, menetletaks enam kui tuhandet neist väärteona. Kui kustutada seadusest süstemaatilise varguse paragrahv, kahaneks kuriteostatistika veel 2800 varguse võrra.

Riigikogu õiguskomisjonis arutati ka selle üle, kas varguste hinnapiiri tõstmine ja sarivarguste dekriminaliseerimine aitaks raha säästa. Prokuratuuri töötunde kuluks tõesti vähem, samas väärteomenetlusi tuleks juurde ehk politsei peaks senisest rohkem pingutama.

"Ressursisääst oleks niisuguse dekriminaliseerimise korral kahtlemata märgatav ja see oleks üks kaasnev kasulik efekt," ütles Parmas, kelle sõnul pole raha kokkuhoidmine siiski peamine eesmärk. Ta tuletas meelde, et ka väiksema rikkumise eest määratud kriminaalkaristus võib inimese elu veel aastaid mõjutada. 

"Nii et see peab olema väga hoolega kaalutud, missuguste tegude eest me oleme valmis ühiskonnana maksma seda hinda, et me kaotame mingis osas normaalse ühiskonnaliikme teda niinoodi hukka mõistes," sõnas Parmas.

Riik taastoodab lubadeta sõidukijuhte

Õiguskomisjonis tõi Parmas välja veel ühe punkti, mille võiks karistusseadustikust kustutada. Nimelt, praegu saab kriminaalkorras karistada inimene, kes jääb mitu korda vahele ilma lubadeta sõitmisega.

"Ja see on üks tegu, mille puhul on võib-olla kõige silmatorkavamalt ebaõiglane kedagi süüdi tunnistada oma olemuselt formaalse pisirikkumise eest," ütles peaprokurör.

Parmas märkis, et kriminaalkaristust ei saa näiteks see, kes kolm korda punase fooritule alt läbi sõidab või mitu korda turvavöö unustab. "Need on oma olemuselt umbes sama kategooria teod," sõnas Parmas.

Läinud aastal karistati süstemaatilise lubadeta sõitmise eest 586 inimest. Vangis on selle paragrahvi pärast 20 inimest.

Siseministeerium korduva lubadeta sõitmise dekrimaliseerimist praegu ei toeta. Ministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna juhataja Henry Timberg märkis õiguskomisjonis, et kui inimene sõidab ilma lubadeta, siis üldjuhul tähendab see, et ta ei suuda eksameid läbida või on tal varasemast mõni karistus, mille pärast teda eksamile ei lubata.

Parmas ütles, et lubadeta autojuhtide sõiduoskusega reeglina probleeme pole. Lubadeta meelitab rooli ikkagi see, et kehtiva karistusega pole võimalik juhtimisõigust saada.

"Aga liikuda on ju inimestel tarvis," märkis Parmas. "Nii et mõnes mõttes riik on ise loonud väga rumala olukorra, kus toimepanija seisukohast ei jää väga midagi muud üle, kui rikkumistega jätkata."

Justiitsministeeriumi asekantsler Markus Kärner märkis, et lisaks dekriminaliseerimisele võib siin teisigi lahendusi otsida.

"Peaks kaaluma ka seda küsimust, et kas inimesed, kes on saanud lubadeta sõitmise eest karistada, võiksid saada praeguse seadusega võrreldes kergemini eksamile," pakkus Kärner.

Eelnõu võib vormuda juba sügisel

Ehkki riigikogu koguneb uuesti sügisel, lubas Markus Kärner, et justiitsministeerium töötab õiguskomisjonis kuulduga suve jooksul edasi. 

"Et kaardistada täpsemalt veel võimalikke mõjusid ja kaasata võib-olla rohkem osapooli, et sügiseks olla õiguskomisjoni ees juba täpsemate numbrite ja seisukohtadega," ütles asekantsler.

Õiguskomisjoni esimees Jaanus Karilaid märkis, et dekriminaliseerimisest võiks veel avatumalt rääkida, kui pelgalt mõne paragrahvi raames. Ta tõi näiteks läinudaastase arstide liidu pöördumise, kus kurdetakse palju segadust tekitava toimingupiirangu paragrahvi üle.

"Igal juhul on tervitatav, et prokuratuur võttis initsiatiivi," sõnas Karilaid. "Aga kas need ideed jõuavad ka eelnõuni ja kas see eelnõu, mis võiks tekkida kuskil oktoobri keskpaigas või novembris, läbib ka kolm lugemist parlamendis, seda on veel väga vara öelda."

Parmas ise avaldas lootust, et suve jooksul jõuab dekriminaliseerimise teemal aru pidada ka laiem avalikkus. Temagi on seda meelt, et arutelud ei peaks piirduma vaid nende mõtetega, mis kahel õiguskomisjoni istungil välja käidi.

"Üks, mis kindlasti on kaunikesti vastuoluline teema lauale tuua, on vägivallategu, mis võib oma olemuselt olla väga erinev," sõnas Parmas. Ta kinnitas, et näiteks lähisuhtevägivald peaks jääma kuriteoks.

"Aga samas on mul küsimus, kas iga tõuklemine, iga purjus inimeste kõrtsis omavahel toimuv kraaklemine või löömine peaks olema selline, et see toob kaasa kriminaalkorras süüditunnistamise," lisas Parmas. "Minu väide on, et ka siin me pingutame suurejooneliselt üle."

Parmas tõdes samas, et füüsilise vägivalla puhul on piiri väär- ja kuriteo vahele väga keeruline tõmmata. "Võib-olla on see ka üks põhjus, mispärast need arutelud ikka ja jälle vaibuvad. Aga siiski, ma arvan, et ühiskonna laiemate eesmärkideni mõeldes oleks kasulik see debatt ükskord lõpuni pidada ja see piir ikkagi vahele tõmmata."

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: