Indrek Kiisler: miks neljapäeval Tartus juhtunu on tegelikult oluline?

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Indrek Kiisler Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kahjuks leidub Eestis avalikus aruteluruumis üha rohkem mustvalge maailmapildi esindajaid, kellele tundub diskussioon, ideede võitlus ja valimiskastid mineviku iganditena. See on aga ohtlik, leiab ERR-i ajakirjanik Indrek Kiisler.

Kohe algatuseks kinnitan, et minu arvates peavad saama samasoolised paarid, kõik  täiskasvanud inimesed elada mistahes kooselu vormides, nagu tahavad. Ja kui nad tahavad, vormistavad kooselu või ka abielluvad. Riigi hooleks on nende inimeste tahet austada ja neid vajadusel aidata.

Läänemaises ühiskonnas pole tõesti ei riigi ega kaaskodanike asi, kuidas üks inimene oma eraelu kujundada soovib. Kui keegi tahab sugu vahetada, siis ei tohi sellele mingeid riiklikke takistusi teha. Reegel võiks olla lihtne: katsume elada nii, et teistele haiget ei tee. 

Samas on vabas ühiskonnas elementaarne õigus koonduda kõikidel maailmavaate järgi erakondadesse või mistahes liikumistesse. Ja elementaarne on ka õigus meelt avaldada, muidugi tehes seda viisil, mis võimalikult vähe takistaks teiste tegemisi.  

Neljapäeval toimus Tartu Ülikooli raamatukogu ees EKRE kohaliku piirkonna korraldatud rahumeelne meeleavaldus. Protestiti Tartu keskparki planeeritava kultuurikeskuse vastu, teine meeleavalduse teema oli ülikoolilinna perepoliitika.

Milline on rahvuskonservatiivide arusaam perest ja abielust, seda teavad vist tõesti absoluutselt kõik Eestis elavad inimesed. Midagi uut ja üllatavat polnud ka välja toodud plakatites. Rõhutan igaks juhuks veelkord, et mulle nende arusaamad ei sobi. Aga ligi neljandikule valijatest sobib. Ja nende inimestega tuleb vaielda ja arutada, avalikuks diskussiooniks on Eestis piiramatuid võimalusi ja seda on võimalik teha ka laupkokkupõrkesse minemata.

Aga pea alati on EKRE üritustel kohal ka nende seisukohti hukkamõistvad inimesed, kes tulevad ilmselt lihtsalt isiklikku tähelepanu nautima. Või olgem ausad, mõnikord tulevad otseselt tüli norima. Neljapäevane etteastuja valmistus oma ettevõtmiseks põhjalikult. Uuris sotsiaalmeediast EKRE ürituse kohta lähemalt, pani vikerkaarelipu käekotti ja liikus siis platsile. Tekkis füüsiline vastasseis, mis lõppes naise käes olnud lipu jõuga ärarebimisega ühe EKRE aktivisti poolt. Vaidlematult käitus see EKRE aktivist lubamatult. Kokkuvõttes nõme intsident, mille vägivaldne aura võiks tasapisi ju sealt auväärselt platsilt mõne tunniga haihtuda. Polegi nagu millestki palju rääkida.

Aga midagi jäi kogu seda sündmuste ahelat ja sellele järgnenud reaktsioone vaadates kripeldama. Sest kehv muster on välja joonistumas.

Mulle toob mõne radikaalse EKRE-vastase inimese käitumine meelde minu lapsepõlve Tartu agulid. 1980-ndatel aastatel liikusid seal noortekambad ja otsisid endale ohvreid, keda mõnitada või lihtsalt peksta. Veel parem oli, kui sai valida vastaseks terve kamba. Toona oli säärase  nüri kambavaimu aluseks tavaliselt emakeel: eestlased kammisid tänavaid läbi, et leida venekeelseid ja vastupidi. Kaklustest saadi kinnitust, et aetakse ikka õiget asja. Peksame venelasi, siis nad teavad, et nad pole Eestis oodatud!

Ka neljapäeval kohale läinud rohelise erakonna liikme ja aktiivse seksuaalvähemuste eest seisja arusaam oli mõneti sarnane: õige ja hea asja ajamisel on vaja vastaspool üles otsida ja neile otse näkku öelda, et tegemist on pahade inimeste ja halbade ideedega. Ja tore oleks ka rüselus korraldada, et hiljem oma toetajatelt sadu laike saada. Saada kinnitust, et oleme õigel teel parema maailma poole.

Hea küll, äärmuslusse kalduvaid inimesi on nii EKRE-s kui ka nende vastaste seas. Ja inimeste sildistamisega minnakse tihtilugu hoogu. 

Aga murelikuks teeb, milliseid üleskutseid meil ikkagi vaba käega kirjutavad inimesed, kes  on Eesti ühiskonnas vaieldamatud autoriteedid. Kelle sõna maksab. Näiteks eelmine president Toomas Hendrik Ilves kinnitas Twitteris, et suuremas riigis oleks juba käivitatud avalik internetiotsing vikerkaarelipu rebija tuvastamiseks ja surve avaldamine, et mees ikka oma töökoha kaotaks.

Teine kurb näide, kunagine Eesti Ekspressi peatoimetaja ilkus Tartus vägivallatsenud EKRE liikme sandaalide ja sokkide teemal. Nagu oleks inimese väljanägemine antud juhul oluline. Aga mõnus on virutada, sest tegemist on ju ekreiidiga!

Ja see on ohtlik, kui üha enamatele tundub diskussioon, ideede võitlus ja valimiskastid mineviku iganditeks muutuvat. 

Vägivaldse intsidendi ülesfilmija ütles, et toimunu oli vanameeste viha, kes elavad  mustvalges maailmas. Kahjuks pean lisama, et mustvalge maailmapildi esindajaid leiab mitte ainult keskealiste Eesti meeste seast, vaid neid on näha kõikjal, soost, vanusest ja haridusest  hoolimata.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: