Indrek Kiisler: Eesti vajab realistlikumat vaadet Põhjamaadele

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Indrek Kiisler Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Eestil ei ole Soome ja Rootsiga erisuhet, nendib Vikerraadio päevakommentaaris Indrek Kiisler ja soovitab selleteemalise enesepettuse asemel pöörata pilgu Läti ja Leedu poole, kes on tema hinnangul meie ainsad kindlad partnerid.

Soome otsus venitada võimalikult kaua töörände taastamisega mõjus Eesti avalikkusele kevadsuvel külma dušina. Järgmise sammu astus Rootsi, kes avas oma piirid täiesti vabaks liikumiseks ainult Põhjamaade kodanikele. Teised euroliidust tulijad, kel vaktsineerimispassi ei ole, peavad enne kuningriiki sisenemist tegema testi. Sealhulgas ka eestlased. Eesti välisministeeriumil polnud muud teha kui nõutult laiutada käsi. Välisministeeriumi asekantsler Märt Volmer tunnistas, et me oleme ülehinnanud Eesti tähtsust Rootsi maailmapildis. Kõrgelt diplomaadilt oli see harvanähtavalt aus ülestunnistus.

Kergitatud enesehinnang on eestlastel vist ainuke asi, mille puudumise üle me kurta ei saa. Ja ilmselt oleme ka natuke uinutatud juttudest, et kohe-kohe kasvame üheks Põhjamaaks nagu ülemere naabrid. Ja  põhjamaised naabrid on meist sama huvitatud kui meie neist.

Tegelikult ei pea ei Soome ega Rootsi Eestit mingis mõttes erilise sõbrasuhte vääriliseks.  Kindlasti väga heaks naabriks, aga mitte selliseks, kelle nimel ollakse valmis väiksemaidki riske võtma. Me oleme hädavajalik julgeolekupuhver Venemaa ja Põhjala vahel, samas liiga  tillukesed, vaesed ja pärineme teistsugusest ajaloolisest keskkonnast. Eesti on üks paljudest Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest. Eesti valitsus hakkab nii Soome kui esmakordselt ka Rootsiga kohe-kohe kokku kirjutama riikidevahelist koostööraportit. Loodetavasti ei kõla raportis ainult edulood, vaid vaadatakse asjadele realistlikult.

Kõigepealt Rootsist.

Kahe riigi suhete vastuoluline ajalugu ulatab tegelikult juba Eesti Vabariigi tekkeaegadesse.  Suhete esimese mõra tekitasid julmad avapaugud hoopis 1919. aastal Irboskas, kus lasti ilma igasuguse kohtuotsuseta maha mitu Eesti ametiühingujuhti ja sotsiaaldemokraatliku liikumise tegelast. Kokku 25 inimest. Nende mõrvamine toimus ajal, kui Rootsis olid sotsid ja ametiühingud enesestmõistetav osa Rootsi demokraatiast. See julm veretöö pani Stockholmi kahtlustavalt oma uusi ülemerenaabreid vaatama. Eestlased ei tundunud ikka päris eurooplased.  

Nõukogude okupatsioon Eestis muidugi paiskas kaks riiki teineteisest suisa valgusaastate kaugusele. Eestlased olid pärast 1944. aasta suurpõgenemist Rootsis üsna märgatav ühiskonnagrupp, kuid sisserändajate paradiisiks nimetatud Rootsi on juba ammu  paljurahvuseline riik, kus eestlased ei kuulu isegi 25 suurema vähemusrahvuse sekka. Ja siinsetest rannarootslastest on alles vaid käputäis entusiaste.

Siis tuli 1994. aasta Estonia katastroof koos valusa tõdemusega, et Eesti poleks üksi kuidagi hakkama saanud. Eestil oli puudus absoluutselt kõigest, nii reageerimisoskustest kui ka  pääste- ja uurimisvahenditest. Ja Rootsi valitsuse iseteadev käitumine küll laevavraki kiire katmissooviga, küll hämamine relvaveoga ainult peegeldas seda, et Eesti poolt ei peetud võrdseks partneriks.

Nüüd oleme ühiselt Euroopa Liidus. Meil on mitmeid toimivaid koostööformaate. Näiteks kohtuvad enne EL-i Ülemkogu alati Põhja- ja Baltimaade peaministrid. Tihe läbikäimine on  majanduses, kultuuris, teaduses ja loomulikult tavaliste inimeste vahel. Kuid varjamatult on endiselt Rootsis elus arusaam, et Läänemere idakaldal elavad pole need päris "omasugused".  Hea näide on Skandinaavia pankade meeletu rahapesu läbi siinsete filiaalide. Tuimalt lükati kogu süü Eesti ametivõimude ja siinsete panga otsustajate kaela. Ühte potti visati Vene maffia, must raha ja Balti riigid. Puhtad valgekraelised skandinaavlased ometigi nii räpaste asjadega ei tegele! Muidugi toidavad säärast maailmapilti igapäevased uudised baltlaste kuritegevusest, alates purjus peaga autodega sõitmisest lõpetades prostitutsiooni ja uimastite vahendamisega.

Nüüd veidi ka Soomest.

Siim Kallas ütles ERR-ile sel nädala antud intervjuus, et Soome-Eesti suhetes valitseb paradoks. Kui soomlased rahvana on meid meeletult aidanud, siis valitsused ei ole soovinud Eesti suhtes kunagi mingeid riske võtta. Ta loetles üles ka mõned etteheited ajaloost: Soome ei olnud ametlikul tasandil kunagi Eesti taasiseseisvuse aktiivne pooldaja, oldi vastu meie rahareformile, venitati nii palju kui võimalik viisavabaduse sisseseadmisega. Ja nüüd siis kevadine piiri kinni hoidmine töörändeks. Kindlasti ei tehtud pendelrände keelustamist ja sel nädalal uute sisenemiskriteeriumite mitmekordset karmistamist selleks, et Eestit kiusata.   Soome valitsusele ei lähe me lihtsalt  niipalju korda, et meie peale eraldi mõelda. Eestiga erisuhte loomine ja selle reklaamimine pole ametlikul tasandil vajalik. Selle taustaks on muidugi ka meie kuulumine NATO-sse ja Eesti lõppematu kanakitkumine Venemaaga.

Lisaks on koroonakriis laiemalt tõstnud riikide iseotsustamise võimet, sest euroliit pole suutnud kriisile reageerimisega kaasas käia. Tagasilööki euroliidu mainele ei aita pehmendada ka Euroopa Komisjoni ohjeldamatu rahalaenamine, osa seni ühiselt või konsulteerides tehtavaid otsuseid langetatakse nüüd liikmesriikide pealinnades ja tundub, et vähemalt koroonakriisi lõpuni nii jääbki.  

Kas me peaksime olema kurvad, et meid Põhjamaade klubi vääriliseks ei peeta? Ma arvan, et tõde on ikka alati parem kui enesepettus. Koroonakriis rebis avalikkuse ette tõsiasjad, mida on lihtsalt kasulik aeg-ajalt teadvustada. Rõhutan, et meie suhetes pole vaenulikkuse varjugi, me lihtsalt oleme tihedasti seotud naaberriigid, kes teevad koostööd lugematutes asjades. Ja loodetavasti iga aastaga rohkem.  

Ja loota saab, et vaikselt meie jõukuse kasvu ja idaeuroopaliku mentaliteedi sulamisega meie peadest võetakse meid ikka enam ja enam omaks. Eesti inimene elab praegu umbes sama jõukalt kui soomlane 2010, kuid rikkuse kogunemine ei varja tõsiasja, et meie ühiskonnas valitsevad tihti samasugused arusaamad ja käitumismallid kui kehtisid 1980. aasta Moskva olümpiamängude purjetamisregati päevil. 

Ajaloolane ja ekspeaminister Mart Laar  ütles otse välja, et koroonakriis näitas, et Soomele  me toetuda ei saa. Ja hoolimata krigisevast koostööst on meie ainsateks kindlateks partneriteks Läti ja Leedu. Meil on eluline vajadus üksteise järele. 

Kolmepoolse Balti koostöö esimene päris ehtne kriisülesanne on tegelikult juba lahendamisel. Nimelt Valgevenest saabuvate põgenike tulva ohjamine. Kui põgenike arv kasvab Leedu pinnal kümnetesse tuhandetesse, siis pole meil valikut: osa neist inimestest tuleb meile üle tuua. Ja meil pole aega targutada teemal, et mingu tagasi sinna, kust nad tulema hakkasid. Leedu üksijätmine poleks lihtsalt külm dušš, mille meile korraldasid  Soome ja Rootsi valitsused. See oleks jäämäe lükkamine keset Balti riike. Ja seda on meil kõige vähem vaja.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: