Praegu on Leedu jaoks raske aeg. Kuidas valitsus teie arvates hakkama saab, kas teie teeksite midagi teisiti?

See ei ole ainus kriis. Lisaks põgenikekriisile on meil tervisekriis ja palju teisi probleeme sellega seoses. Loomulikult on see valitsusele üsna suur väljakutse. Ma ei ole väga rahul valitsuse tegevusega, eeskätt reaktsiooniga toimunule. Minu arvates oleks reaktsioon piiril toimuvale pidanud olema kiirem. Leedu võttis väga karmi positsiooni Valgevenest rääkides. Kuigi peaaegu kõik poliitikud toetavad demokraatlikke protsesse Valgevenes.

Aga kui sa narrid ebaadekvaatset inimest, siis sa pead olema valmistunud. Ma tõin Leedu ajakirjanikuga rääkides võrdluseks purjus inimese öisel tänaval. Nendest mööda minnes ei oodata neilt tavaliselt adekvaatset reaktsiooni. Tavaliselt käitutakse ettevaatlikult ja targalt, et ellu jääda. Me ei saa naabreid valida ja kui meil on piir režiimiga, mida juhib ebaadekvaatne inimene nagu Valgevenes, siis tuleb olla tark ja ettevaatlik. Kui rääkida karmi juttu, siis see on okei, aga siis tuleb ka vastuseks valmis olla. Meie ei olnud. Me nägime seda, kui põgenikud tulid riiki.

Mul on hea meel, et valitsus on reageerinud mõnele ettepanekule, algne idee oli jagada põgenikud riigi peale laiali. Te kujutate ette, mida see tähendab, kui nende hulgas on ettevalmistatud inimesi, kes organiseerivad provokatsioone. Seda on juba ette tulnud. Nüüd on neid vähe ja politsei ja teised ametkonnad saavad selle eest hoolt kanda. Kui nad oleksid 20 kuni 30 kohas laiali, siis oleks see ohuks riigi julgeolekule. Nii et ma ei ole rahul sellega, kuidas alguses reageeriti.

Nii et te heidate praegusele valitsusele ette liiga terava kriitika tegemist Aleksandr Lukašenko aadressil? Ma mäletan, et teie valitsuse ajal oli Linas Linkevičius samuti üsna otsekohene.

Sõltub, kuidas seda mõõta. Ma toetan demokraatlikke protsesse Valgevenes. Aga taas kord, Leedu on Euroopa Liidu liige. Euroopa Liit räägib tavaliselt ühel häälel. Kui sul on naaber, kelle käitumist ei ole võimalik isegi ette ennustada, siis tuleb olla ettevaatlik ja valmistuda selleks, mis võib sinuga juhtuda ja siis võib rääkida.

Praegu, kui me näeme, mis toimub Afganistanis, siis see on hea meenutus, et mitte keegi peale selle maa inimeste eneste ei saa demokraatlikke protsesse ellu viia. Ainult valgevenelased ise saavad Valgevene demokraatlikuks muuta, nii nagu see on juhtunud Leedus, Lätis ja Eestis. Keegi väljastpoolt ei saa seda teha, nii et me peame toetama demokraatlikke protsesse, aga me peame mõtlema ka sellele, mis pärast meie maal juhtub. Leedu poliitikud on valitud kõige pealt hoolt kandma leedulaste eest ja alles pärast seda teiste eest.

Kriisi ajal on ühiskonna ühtsus tähtis. Milline on teie partei strateegia, kas te püüate valitsuse vastu olla tavaliselt kenam või lõigata kasu nende eksimustest?

Opositsiooni olemus on otsida vigu ja kritiseerida. Muidugi me teeme seda, see on meie töö. Valitsuspartei tegutseb teistmoodi, aga nii demokraatia töötabki. Me püüame mitte kritiseerida kritiseerimise pärast, vaid pakume välja väga konkreetsed sammud, mida tuleks teha. Mina ise olen vabatahtliku kaitseorganisatsiooni (Riflemen´s Union) liige, ma käin vabatahtlikuna piiril, me kõik rahvana peame olema mitte üksnes ühtsed, vaid võtma toimuvat väga tõsiselt, sest provokatsioonid on võimalikud.

Me peame olema valmis piiril, seal elavad rahvusvähemused, venekeelsed ja valgevenekeelsed inimesed. Eriti kui nad ei vaata Leedu televisiooni, on nad sageli sihtgrupp valeinfole, mis tuleb Valgevenest.

Me tahame, et meie inimesed oleksid valmis. Samas peame me valitsust kritiseerima. Väga konkreetne näide. Leedu sõdurid tulid piirile appi liiga hilja, selleks kulus kaks nädalat. Miks nii aeglaselt? Selle ajaga tulid tuhanded inimesed üle piiri. Piirivalve jäeti üksi. Vabatahtlikud läksid appi, aga seda oli vähe.

Parteide populaarsusküsitluste järgi valitsuse populaarsus langeb ja opositsiooni oma tõuseb. Võib-olla olete te varsti valitsuses.

Ma ei arva seda. Kriisi ajal, eriti kui korraga on mitu kriisi, on raske olla võimu tipus ja samal ajal nautida suurt toetust. Üks asi, mis mulle praeguse valitsuse juures ei meeldi, on see, et nad lubasid suurelt inimestega rääkida ja olla väga avatud ning mitte oma asju jõuga läbi suruda, ükskõik, millest me räägime, kas põgenikest või koroonast. Juhtunud on aga vastupidine. Ja inimesed tunnevad seda. Puudub dialoog ühiskonnaga.

Praegu me näeme, kuidas valitsus surub peale vaktsineerimist ja ma näen isegi märke segregatsioonist, kui vaktsineeritud ja mittevaktsineeritud eristatakse väga rangelt. Ma olen ise elukutselt meedik ja toetan väga vaktsineerimist, aga ma leian, et strateegia peaks olema teistsugune. Tuleb inimestega rääkida, eriti nüüd, kus nad on väsinud kõigist neist karantiinidest, ühiskonna vaimne seisund on väga halb. Me ei peaks inimesi narrima ja neid liigselt survestama, me näeme, et selle tagajärjeks on protestid.

Kriminaalid püüavad mingit rolli mängida pärast igati seaduspäraseid proteste, lõpuks püüavad juba tumedad jõud mängu asuda. Lõpuks ei ole see enam demokraatlik protsess. See muutub ettemääramatuks, mida me ei soovi, me tahame elada rahulikku elu, mitte tänavaproteste.