Metsaminekuga on alati nii, et kunagi ei tea, kas seal on seeni või ei, aastad ei ole vennad.

Juulikuine põud on Pärnumaale oma väikese jälje jätnud ning esmapilgul tundus metsaalune üsna nukker. Aga juba õige pea andsid esimesed seenekübarad märku, tavariisikad. Eelmine aasta oli siin üsna korralikult kuuseriisikaid, küll natuke hiljem, kuu keskel.

Ja siis tulid kivipuravikud. Tundus, et selles metsas on sel aastal kõige rohkem kivipuravikke, neid märkas igal pool, kuhu silm sattus. Ja kõik sellised paraja suurusega, ilusad ja rõõsad.

Aga jah, laetud telefon peab alati kaasas olema, pane see suletavasse taskusse või nööriga kaela, kust see kaduma ei lähe.

Aga metsaalust hinnates võib julgelt öelda, et see tõeline seeneaeg on vähemalt siin alles ees.