Pühapäev. Väikese Šveitsi linnakese lennujaamas valmistuvad reisijad minema eralennuki pardale, et lennata Saint Tropez'sse. Pärast pardale minekut kuulevad nad tavapäraseid lennueelseid juhtnööre, ainult seekord loeb need stjuardessi asemel ette üks pilootidest. Ta näitab, kus asuvad päästevestid ja minibaar.

Varem juhtisid Raphael Deleze ja Guy-Antoine Regamey lennukompanii Air-Glaciers' lennukeid, nüüd aga asutasid oma väikese lennufirma. Nendega saab lennata Korsikale, Itaaliasse ja Prantsusmaale ning nende teenused on tohutult populaarsed. Üks õnnelik paar maksis lennu eest Sionist Saint-Tropez'sse 540 eurot. Bussipiletist kallim, kuid palju kiirem ja mugavam.

Šveitsi linnakese Sioni linnapea on õnnelik. Tema linna väike lennujaam teenindab päevas 40 reisi. Suurem osa lende tuleb Prantsusmaalt, kuid on ka üks lend Venemaalt. Üks lennuk lendas Inglismaale.

Lennujaama angaarides seisavad lennukid, mis kuuluvad väga rikastele inimestele: prantsuse telekommunikatsioonimagnaadile Patrick Drahile ja ühele tšehhi miljardärile. Kuid linnapead sellised kliendid ei huvita. Ta tahab vallutada lihtinimeste südameid ja on selle nimel valmis isegi oma konkurente veidi taga rääkima.

"Suured lennujaamad ei pea oma reisijavooge suurendama. Kui lendate Zürichist, hoitakse teid spetsiaalselt terminalis kinni, et te läheksite Duty Free kauplustesse poodlema või kohvikusse sööma – see on üks osa teie lennust. Lennujaamad teenivad sellelt rohkem kui lendudelt endilt. Meil teevad lennukid oma tõelist tööd. Ja see on tõhus," räägib Sioni linnapea Christian Bitschnau.

Kõigel on oma hind

Kui lennud eralennukitega muutuvad üha populaarsemaks, kas enamik reisijaid lendab siis tulevikus nendega? Vaevalt küll. Selliste lendude ökoloogiline hind on väga kõrge. Kui kõrge täpselt, saab teada aruandest, mille koostas üks Belgia mittetulundusühing. "Neli tundi lendamist eralennukiga võrdub ühe eurooplase terve aasta jooksul eritatava süsihappegaasiga! Veel kord: nelja tunniga paisatakse õhku sama palju süsihappegaasi, kui üks inimene eritab kogu aasta jooksul!" hüüatab üks dokumendi autoreid Matteo Mirolo.

Mirolo võrdlus muudab eriti ettevaatlikuks, kui paljastub peamine saladus, millest lennundusringkondades rääkida ei armastata: eralennukid teevad iga teise lennu ilma reisijateta.

"See tähendab, et pardal on ainult meeskond. Mitte ühtegi reisijat. Lennuk lihtsalt suundub teisele lennuväljale. Selliseid reisijateta lende on ligi 50 protsenti ja see katastroof on otseselt seotud eralennukite kasutamisega. Et kliendid ühest Euroopa otsast peale võtta, tuleb kõigepealt sinna lennata. Tuleb välja, et eralennukite kasutamine on tühjade lendudega lahutamatult seotud," selgitab Mirolo.

Organisatsiooni andmetel on Šveits lähte- või sihtpunktiks neljale kümnest Euroopa looduskeskkonda kõige enam kahjustavast lennuliinist. Seepärast murravad entusiastid pead selle üle, kuidas tühje lende ratsionaalsemalt kasutada.

Lennufirma WIJET koosneb just sellistest entusiastidest. Nad pakuvad kõigest mõnesaja frangi eest lende Deauville'i, Saint-Tropez'sse või Bergeraci. "Tahame, et lennuk oleks nii täis kui võimalik. Ja et see oleks ka tagasi lennates võimalikult täis. Kui me suudame tõsta lennuki kasutamise efektiivsust, siis saame langetada piletihindu," räägib üks firma asutajaid Bertrand Joab-Cornu.

Järgmise kolme aasta jooksul kavatsevad nad kasutusele võtta 5–20 reisijat mahutavad lennukid, mis kahjustavad keskkonda oluliselt vähem. See tähendab, et lennundusel on piisavalt arenguvõimalusi. Prantsusmaal aga tehakse juba praegu iga kümnes lend eralennukiga.