Puuoksal põõnav rebane - just sellist rahulikku und soovivad SOS Lasteküla vaikse kodu töötajad ka ülejärgmisel nädalal sinna kolivatele esimestele teismelistele. Keilas asuv maja mahutab kuus noort vanuses 14-18.

"Meie vaikses kodus hakkavad elama vanemliku hoolitsuseta lapsed, ehk siis me pakume asendushooldust vanemliku hoolitsuseta lastele ehk kes on eraldatud oma bioloogilisest perest mingisuguste põhjuste tõttu, nagu väärkohtlemine, hooletusse jätmine," selgitas SOS Lasteküla perepõhise hoolduse nõunik Pille Teder.

Lapsepõlvetraumadest tingituna on neil noortel tekkinud käitumisraskused, mistõttu on mõned neist varem olnud kohtu poolt määratud ka kinnistesse lasteasutustesse või viitab nende käitumine sellele, et varem või hiljem võidakse nad sellisesse kohta määrata. Vaikne kodu üritab teha nii, et seda ei juhtuks.

"On vaja kohta, kus nendega tegeldakse traumapedagoogika alusel nii, et need noored inimesed tunnetaksid ära selle, et nende käitumismustrid hakkavad muutuma ühel hetkel ja nad saavad täiesti tavalisse keskonda," selgitas SOS Lasteküla tegevdirektor Margus Oro.

Vaikses kodus elavad noored tavapärast elu, nad käivad koolis ja teevad argitoimetusi. See ei ole kinnine asutus. Üks suur erinevus tavapärase perekoduga on see, et vaikses kodus on töötajaid rohkem kui lapsi, ka öösel on majas mitu töötajat. Seda kõike selleks, et tagada võimalikult palju tähelepanu igale noorele eraldi.

"Selles majas on igal lapsel oma tuba; ja päris suur tuba, ja samuti on oma tuba töötajatel. Meil on muudetud see maja suhteliselt helikindlaks, et, justnimelt, kui räägitakse lastest ja noortest ja räägib temaga sotsiaalpedagoog või usaldusisik, siis see jääks nende vahele," ütles Oro.

Kõigi uste juures on andurid, nii et kui uksed käivad, siis sotsiaalpedagoog teab, kus liikumine toimub.

"Meil on päevakava, millest me hästi palju kinni peame ja selline oma rütm, ja läbi selle rütmi ja päevakava ja reeglite me püüame neid suunata, et nad saaksid elus hakkama uuesti," ütles Pille Teder.

Eestis tegutsevad veel mõned sarnased ravikodud, kus kasutatakse miljööteraapilist lähenemist, nii vanemliku hoolitseta lastele kui ka neile, kellel on bioloogilised vanemad ja kodu muidu olemas. SOS Lasteküla vaikses kodus, kus kasutatakse traumapedagoogilist lähenemist, hakkavad valdavalt elama SOS Lasteküla oma perekodude noored, kuid huvi tuntakse ka mujalt ja palju.

"Kohalikud omavalitsused pöörduvad. Pöörduvad Harjumaalt, Tallinnast, Tartumaalt, Jõgevamaalt ja pöördumisi on palju-palju-palju. Meie selge otsus on see, et need peavad olema asenduskodu või järelhoolduse noored inimesed, kellel ei ole taga bioloogilisi vanemaid," ütles Oro, lisades, et vajadus on Eestis selliste kodude järele suur. "See on nagu silla ehitamine tavalise perekodu ja asenduskodu ja kinnise lasteasutuse teenuse vahel."

Tallinna lastekodu juhataja Meelis Kukk, kes on ise lapse ja probleemse noorena lastekodus kasvanud, nõustub, et sellist laadi raviteenus peaks olema käitusmisraskustega vanemliku hoolitsuseta noortele kättesaadavam.

"Probleem on selles, et Eestis on need lapsed väga hilja kodust eraldatud, nad on elanud väga kaootilist elu, neil on mitmeid traumasid. Vahel on väga keeruline panna see käitumisprobleemiga noor sinna asenduskodu perre, kus on juba neli-viis last ees, see lööb kogu pere elu sassi," põhjendas Kukk.

Tallinna lastekodu ise on aga läinud veidi teist teed. Kuke sõnul suunavad nemad aina rohkem ressurssi sinna, et kõik nende lastekodud oleksid miljööteraapilised ja vajadusel saaks käitumisraskustega noor abi sealsamas.

"Et see laps saaks abi ja tuge justnimelt selles asenduskodu peres, ja selles jääb meil vahel vajaka. Meie Tallinna Lastekodus oleme võtnud selle suuna, et toetada neid lapsi perekeskkonnas ja me oleme võtnud peretoetajad sinna pere juurde, et täiendavalt ressurssi suunata," ütles Kukk.

Ta lisab, et loomulikult ei ole see alati võimalik ja kinnine lasteasutus on noore jaoks vahel vältimatu. Ka kinnises lasteasutustes kasutatakse tänapäeval mitmeid teraapiad, et noori õigele teele suunata. Tuntuim neist on ehk Maarjamaa hariduskolleegium, kuhu on liidetud endised Kaagvere ja Tapa erikoolid.

"Nad teevad väga head tööd. Ei ole kahtlustki, nemad on ju kinnine asutus, see laps läheb sinna, teda stabiliseeritakse, tal on kindel päevakord, selleks, et tema aju saaks areneda, ja vahel on seda vaja," leiab Kukk.

"Kui nad tulevad kinnisest lasteasutusest, siis nad on saanud seal igasugust vajalikku - neil on haridusega tegeletud, neil on erinevad teraapiad," kinnitas Pille Teder.

Samas ongi probleem selles, et kinnisesse asutusse satuvad lapsed, kes oma loomult võiksid pigem olla vaikse kodu laadses ehk väiksemas ja veelgi individuaalsema lähenemisega kohas.

Kukk ei välista, et ka Tallinna lastekodu avab kunagi oma teraapiakodu, kuid see nõuab kolme keeruliselt leitavat asja - head pinda, häid töötajaid ja raha. SOS Lasteküla vaikse kodu teenus maksab 4000 eurot kuus.

"See on väga suur summa," tõdeb Margus Oro. "Aga mis on ühe noore inimese hind...."