Louis Freeh' saaga on ilmselt lõppenud

Louis Freeh riigikogus
Louis Freeh riigikogus Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Enam kui pool aastat peetud kirjavahetus paljastab, kuidas Louis Freeh' advokaadibüroo ja rahandusministeeriumi vahel kõlasid meelitused, varjatud ähvardus ja nüri juriidiline nügimine – seda kõike umbes 200 000 euro ja hulga dokumentide pärast.

"See otsus, et ka need arved, mis veebruari keskpaiga seisuga esitatud on, tuleb tasuda, see otsus on valitsuskabinetis tehtud ja ma loodan, et sellele mitte kõige meeldivamale loole saab joone alla tõmmata."

Need sõnad ütleb rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus 216 päeva pärast seda, kui lõppes leping rahandusministeeriumi ja Washingtoni advokaadibüroo Freeh Sporkin & Sullivan vahel.

"Enne selle aasta jaanuari oli juba tasutud 581 000 eurot," räägib minister. "Täiendavalt jaanuari ja osa veebruari eest on arveid suurusjärguna 190 000 eurot," lisab ta ning märgib, et täpne summa sõltub dollari ja euro kursist.

Just selle viimase summa pärast saadeti üle ookeani terve hulk kirju, millest mõned olid sõbralikumad, teised jälle päris teravad. Peamiselt vaieldi selle üle, kas advokaadibüroo peab kõik materjalid, mida nad oma töö käigus kogusid, Eestile üle andma.

Aga samas ei tasu arvata, et kuiv juriidika kirjavahetuse igavaks muutis. Lugejale paljastuvad ähvardused, anonüümsust soovinud inimeste väidetav surmahirm ja kummaline viis, kuidas 21. sajandi ministeeriumis asju aeti.

Võib-olla lisas elevust tõik, et mängu on segatud Eesti ajaloo suurim rahapesuafäär. Eelmine rahandusminister Martin Helme palkas Louis Freeh' selleks, et tema büroo aitaks Skandinaavia pankade pahategusid paljastada, ja et Eesti ameeriklaste uurimisest rahalises plaanis kopsaka noosiga välja tuleks.

Aga võib-olla läksid advokaadibüroo ja Eesti riigi suusad juba aasta alguses nii põhjalikult risti, et lihtsat ärivaidlust ei saanudki kiiremini lõpetada.

Esimesed süüdistused

Oli koalitsioonikõneluste teine päev, 15. jaanuar, kui peaministriks pürgiv Kaja Kallas teatas soovist lõpetada leping Louis Freeh' advokaadibürooga.

"Kui kaasnevad lisakulud, siis peab hindama, kui suured need kulud on võrreldes tulemiga, mis sellest saab," rääkis Kallas.

See polnud üllatus, sest Reformierakond oli läinud aasta juunis sõlmitud lepingule algusest peale viltu vaadanud.

"Uurimisasutustel oli küsimusi, et kui suur lisandväärtus sellise raha eest ikkagi reaalselt Eestisse jõuab," selgitab Pentus-Rosimannus, miks leping lõpetati.

Reformierakonna aseesimees Jürgen Ligi oli 18. jaanuari sotsiaalmeediapostituses veel teravam: "Freeh on vaatamata juriidilisele manööverdamistele meie uurimise ajalgi sisuliselt esindanud teist poolt, rahapesijaid," väitis Ligi.

Tähtsad kirjad Washingtonist

Uus valitsus astus asus tööle ja 10. veebruaril potsatas rahandusminister Keit Pentus-Rosimannuse postkasti e-kiri, kus värvidega tagasi ei hoitud. Kõigepealt muidugi viisakusavaldused ja meenutus üheksakümnendatest, mil Freeh kohtus "meisterliku kunstniku" Lennart Meriga. Ja siis, otsekui tühja koha pealt kirjutas advokaat, kuidas USA uuel administratsioonil on niisama kiire, kui värskelt ametisse astunud valitsusel Eestis.

"Meie president, sõber ja naaber viimased 30 aastat, leidis sellegipoolest eelmisel pühapäeval aega, et külastada meie väikelinna missat," teatas Freeh Joe Bidenile viidates.

Freeh selgitas, et on teinud "suurepäraseid" edusamme ning loonud kõrgetasemelisi kontakte Eesti rahandusministeeriumi ja USA ametivõimude vahel. "Arvestades meie eelnevat koostööd nende ametitega (eriti justiitsministeeriumiga) ning meie head mainet ja usaldusväärsust, on asutused meie rolli tervitanud ning andnud meile ülesande jätkata koostööd finantsinspektsiooni ja Eesti prokuratuuriga, et esitada tõendeid, mis on hädavajalikud USA edukaks juurdluseks," kirjutas Freeh.

Siis kirja toon muutus. Freeh kinnitas, et pole Kremli agent ja hoiatas Eestit võimalike kahjude eest.

"Usun, et lepingu järsk lõpetamine saadab segaseid ja kahjulikke sõnumeid USA ametivõimudele," märkis Freeh ning avaldas lootust, et "seni väga produktiivne ettevõtmine" jätkub.

Kirja lõpus lubas tippadvokaat Eestisse lennata ja oma plaanidest lähemalt rääkida. Väikese präänikuna lisas Freeh, et võib teha rahandusministri tuttavaks tema ametikaaslastega Washingtonis.

See kiri jäi paraku vastuseta.

Viis päeva hiljem saatis Freeh uue kirja, seekord peaminister Kaja Kallasele. Taas meenutas ta külaskäiku postsovetlikusse Eestisse ja oma kolmekümneaastast sõprust president Joe Bideniga. 

Seekord läks Freeh aga kiiremini asja kallale ja soovitas Kallasel lepinguga jätkata.

"Ühtlasi," võttis Freeh nüüd karmima tooni. "Kõrgelt hinnatud advokaadina nõustute kindlasti tõsiasjaga, et olen olnud väga laimavate avalduste ja valeväidete sihtmärk, eriti ühe teie erakonna aseesimehe poolt, kes näib olevat pisut segaduses."

Keda Freeh mõtles, ta ei täpsustanud.

Advokaat ei puistanud aga niisama südant: "Oleme kõik need valed ja hoolimatud kommentaarid hoolikalt kokku kogunud ning need on hagitavad nii USA kui ka Euroopa Liidu kohtutes, eriti lepingu meelevaldse lõpetamise kontekstis." Ka see, kuidas reformierakondlase inetud sõnavõtud ja kolme miljoni eurose lepingu lõpetamine ühte lausesse sattusid, jäi kirjas selgitamata.

Ähvarduseks ei tõtta Keit Pentus-Rosimannus Freeh' toonast pöördumist nimetama. "Ma pigem käsitleks seda sellise tavapärase, küll mitte väga meeldiva taktikana, kus firma, kes aimab, et temaga soovitakse tema jaoks väga soodsat rahalist lepingut lõpetada, lihtsalt kasutab vahendeid, mis meile kindlasti on pisut üllatavad ja mitte kõige parema tavaga kooskõlas," ütleb Pentus-Rosimannus.

"Aga võib-olla on rahvusvaheliselt ka selliseid turge, kus taolise taktika kasutamine on varasemalt edu toonud. No Eestis see kindlasti nii ei ole," lisab minister.

Freeh märkis nimeliselt ära ka Kanal 2 reporteri, kes olevat teda paar päeva varem ilmunud  intervjuus Kremli ja koguni saatana advokaadiks nimetanud. "Te ei teinud midagi, et seda valet korrigeerida," heitis Freeh Kallasele ette ja avaldas lootust, et peaminister seda esimesel võimalusel ikkagi teeb.

Kolmanda kirja saatis Freeh valitsuse liikmetele juba järgmisel päeval, kui kuuldused lepingu võimalikust lõpetamisest olid jõudnud Bloombergi majandusväljaandeni. "Vältimaks seda, et meediakajastused USA ametivõimudes segadust tekitaks ja seeläbi takistaks Eestil osa saamast õiguspärasest tulust, palume teil avalikult kinnitada, et meie koostöö jääb täies ulatuses kehtima," kirjutas Freeh.

Sedagi soovi peaminister ei täitnud, nii nagu jäi ära ka Freeh külaskäik Eestisse. Viimases kirjas oli ta valmis tulema ükskõik mis päeval, kui see ainult eestlastele sobib.

Kes lõpetab lepingu esimesena?

Selle asemel, et Freeh' kirjadele vastata, kogunesid valitsusliikmed 18. veebruaril nõupidamisele ja otsustasid, et leping tuleb lõpetada. Samal päeval saadeti ettepanek advokaadibüroole, kusjuures Keit Pentus-Rosimannus lubas, et Eesti maksab ära ka 60 000 euro suuruse leppetrahvi.

"Loodame, et nõustute meie ettepanekuga lõpetada leping vastastikusel nõusolekul," kirjutas rahandusminister ning lisas, et joone võiks alla tõmmata hiljemalt kümne päeva jooksul.

Freeh nii kaua oodata ei mallanud ning sellega päästis ta Eesti leppetrahvi tasumisest. Mõni tund pärast Pentus-Rosimannuse läkitust saabus rahandusministeeriumisse vastuskiri, mille sissejuhatuses teatas advokaat, et seda hakati ette valmistama juba varem.

Freeh heitis Eestile ette kõike, mille üle oli ennegi kurtnud. Eestlased ei tee koostööd, valitsusjuht ütleb oma lepingupartneri kohta pahasti ja kirjad jäävad vastuseta.

"Neil ja ka allpool kirjeldatud põhjustel teavitatakse teid selles, et Freeh Sporkin & Sullivan loobub lepingust ja vabastab rahandusministeeriumi kliendi staatusest alates reedest, 19. veebruarist 2021," kirjutas endine FBI peadirektor.

Freeh tõdes, et peaminister Kaja Kallas "ei mõista tema töö olemust ja USA seadusi selle kohta, kuidas saaks Eesti inimestele korvata Skandinaavia pankade väärkäitumise".

Midagi head advokaat Eesti uuele valitsusele ei ennustanud. Ta leidis, et koostöö lõppedes ei jää Eesti inimestele suuremat võimalust USA rahapesu-uurimisest kasu lõigata. "Mõte kasutada selle tähtsa töö tegemiseks justiitsatašeed on nõrk ja ebaefektiivne," lisas Freeh.

Advokaat kordas, et tema töö on olnud produktiivne. Kätte on saadud seni avastamata jäänud tunnistajaid ja dokumente, Eesti ja USA vahel on avatud uusi suhtluskanaleid, pealekauba on see töö ära tehtud küllalt odavalt.

"Näib, et poliitikud kaitsevad Skandinaavia panku nende tegude tagajärgede ja karmide trahvide eest," märkis Freeh ning lisas: "Irooniline, et peaministripartei juhtis valitsust sellesama massilise rahapesu ajal, mida USA ametivõimud uurivad."

"Iroonilist on olnud selles protsessis palju," ütleb seepeale Pentus-Rosimannus. Tema sõnul ongi parem, kui Eesti ja USA asutused suhtlevad otse, ilma vahelülita.

Advokaadibüroo kiri aga jätkus: "Freeh Sporkin & Sullivan ei saa jätkata koostööd sellise koostöövõimetu ja pühendumata grupiga. Sestap me taandume ja esitame nõudmise tasuda oma töö eest ning maksta kinni märkimisväärsed kahjud, mille on põhjustanud teie valitsuse ja erakonna liikmete laimavad ja vastutustundetud avaldused."

Freeh büroo: leidsime 70 endist pangatöötajat

Mingeid kahjunõudeid advokaadibüroo siiski ei esitanud. Küll aga soovisid nad raha tehtud töö eest. Selleks ajaks, kui leping lõpetati, oli Freeh' büroole välja makstud 581 500 eurot. Läinud aastal esitas büroo arveid 1050 töötunni eest, lisaks mitmed lennupiletid ja hotelliarved.

Nüüd soovis ettevõte raha jaanuari ja veebruari eest, kokku pisut alla 200 000 euro. Eesti aga arvete tasumisega ei tõtanud. Esmalt taheti teada, mida büroo Eesti jaoks teinud on.

Selle ülevaate esitas advokaadibüroo tegelikult juba veebruari keskel. Seitsmel leheküljel selgitati rahandusministeeriumile, kui suurt kasu Eesti on saanud.

Nii näiteks olevat just advokaadibüroo USA võimudele selgitanud, et meie finantsinspektsioon on teinud pankade üle järelevalvet ja võib selle tulemusi ka ameeriklastega jagada.

Ühtlasi valmis büroos analüüs selle kohta, mida võtab USA arvesse, kui hakkab pankadelt kätte saadud raha ringi jagama. Selgus, et rahale võib pretendeerida see, kes on lisanud menetlusse "märkimisväärseid" ja "hädavajalikke" tõendeid ning astunud uurimise edendamiseks "uuenduslikke samme". 

Et seda kõike teha, hakkas advokaadibüroo Eestist tunnistajaid otsima. Veebruaris teatas Freeh, et tema büroo on juba rääkinud terve hulga inimestega, kellega meie uurimisorganid polnud ühendust võtnud.

"Me oleme identifitseerinud umbes 70 endist Skandinaavia pankade töötajat, kes olid vastutavates  või sisekontrolliga seotud ametites," kirjutas büroo ning lisas, et kohtutud on umbes kümne inimesega.

Tunnistajad kartvat kättemaksu

Vaatamata advokaadibüroo selgitustele, ei kiirustanud Eesti arvete tasumisega. 11. märtsil teatas rahandusministeerium, et soovib enda kätte saada kõik materjalid, mida büroo oma töö käigus on kogunud. Kirjaga oli kaasas ka pikk nimekiri soovitud dokumentidest.

Aprilli lõpuks saadi suurem osa advokaadibüroo tulemustest kätte, kuid arved jäid ikkagi maksmata.

Nimelt polnud veebikeskkonnas, kuhu eestlased ühekordse parooliga ligi lasti, ühtegi tunnistajatega tehtud intervjuud.

5. mail sai Eesti kirja Freeh Sporkin & Sullivani partnerilt Benito Romanolt, kes teatas, et paljud inimesed, kellega büroo rääkis, muretsesid Eesti valitsuse ja teiste institutsioonide kättemaksu pärast. "Tunnistajad osundasid sageli küsimustele, nagu endise pangajuhi salapärane surm, mida pole neile siiani piisavalt selgitatud," viitas Romano kaks aastat tagasi surnud Aivar Rehele. Tema sõnul palusid tunnistajad, et nende isikud saladuses hoitaks.

Ühtlasi märkis Romano, et varem oli rahandusministeerium tunnistajate salajashoidmist aktsepteerinud. "Ministeeriumi arvates oli see õige lahendus, et vältida isegi vihjet mingile sobimatule mõjutamisele," kirjutas Romano.

Niisiis teatas advokaadibüroo, et ei plaanigi Eestile intervjueeritute nimesid anda, kusjuures allikatele olla seda ka lubatud.

"Kokkuvõttes, Freeh Sporkin & Sullivan ootab rahandusministeeriumilt nädala jooksul ülekannet, kuna maksetähtaeg on juba ületatud ja me oleme täitnud kõik teie taotlused," lõpetas Romano.

Seda, et ministeerium ei pidanudki kogu infole ligi saama, kinnitas aprillis ka endine rahandusminister Martin Helme.

"Meie ülesanne oli luua raamistik, mis võimaldab neil uurimistel ja rahapesuvastasel võitlusel toimida. Ja me pidime olema vahemehed, kes viivad kokku erinevaid asutusi," selgitas Helme ministeeriumi rolli.

Helmelt ministritooli üle võtnud Pentus-Rosimannus sellega ei leppinud. "Oleks olnud väga kummaline, kui sellele, kellele esitatakse arveid, öeldakse, et me tööd tegime, aga me ei ütle, mis tööd," räägib minister. Päev enne jaanipühi saatis ta advokaadibüroole kirja ning nõudis uuesti intervjueeritute nimesid. 

"Teie viide väidetavale kokkuleppele endise rahandusministriga ei muuda kohustusi, mis tulevad lepingust ja Eesti võlaõigusseadusest," teatas minister.

Ei tea, kas asi oli Eesti võlaõigusseaduse vägevuses, aga kümme päeva hiljem oli advokaadibüroo meelt muutnud. Eestile lubati saata nii allikate nimed kui ka jutuajamiste käigus tehtud märkmed. 

Sellele järgnes veel ligi kaks kuud kirjavahetust, mille käigus prooviti selgusele jõuda, kas enne peaks teele minema eestlaste raha või ameeriklaste kogutud dokumendid ning augusti lõpuks saime me kõik küsitu kätte.

"Nii intervjueeritavate nimekiri kui lühike lakooniline kokkuvõte sellest, mida intervjuu käigus räägiti, see meile väljastati, aga sealt mingit uut teadmist meile ei lisandunud," ütleb Pentus-Rosimannus.

Leping oli nii üldsõnaline, et töö tulemust ei saa hinnata

Rahandusministeeriumi siseauditi osakond tõdeb, et suuremat kasu polnud ka nendest materjalidest, mille Eesti kevadel kätte sai.

"Üleantud materjalides on näiteks ülevaade USA kokkuleppepraktikast, Danske ja Swedbanki rahapesu tõkestamise meetmete analüüse, ajakirjanduse väljavõtteid, üks USA kongressi raport Vene mõjude kohta USA poliitikas ning Danske Bank Eesti filiaali ja Swedbanki siseseid ettekandeid ja protseduurireegleid," loetles siseauditi osakonna juhataja Gert Schultz maikuus valminud memos. Ta lisas, et valdavalt on tegu avalikult kättesaadavate materjalidega.

"Pankade sisedokumendid pole küll avalikud, kuid kindlasti on nad kättesaadavad Eesti uurimisorganitele," märkis Schultz.

Rahandusministeeriumi asekantsler Märten Ross oli Schultzile öelnud, et ka loodud kontaktidest polnud meie uurimisorganitele suurt kasu. "Need kontaktid olid juba varasemalt olemas, ning uusi lisandus ainult üks või kaks," vahendati memos.

Poole aasta jooksul rahandusministeerumisse saabunud arveid analüüsides märkis Schultz, et hulk raha oli küsitud juristide omavahelistele arutelude eest. "Kuigi omavahelised arutelud ja üksteise briifimine on igati loomulik tööprotsess, siis jääb ikkagi mulje, et palju tööaega kulus lihtsalt meeskonna enda ülalpidamisele," kirjeldas Schultz.

Siiski ei jõudnud auditiosakond järeldusele, otsekui oleks Freeh' büroo ebaõiglaselt rikastunud. "Kuigi tehtud töö ei paku Eesti-sisesele uurimisele erilist lisandväärtust ja pole praeguseks hetkeks toonud olulisi uusi teadmisi ja kontakte, on ikkagi väga raske väita, et see töö pole olnud kooskõlas ootuste ja lepinguga, kuna nende formuleering on samuti üsna laialivalguv ja vähekonkreetne," tõdes Schultz.

Kogu info koondus kolme inimese kätte

Töö tagantjärele hindamise teeb raskemaks ka see, et inimesed, kes Freeh' bürooga kokku puutusid, enam rahandusministeeriumis ei tööta.

"Järelevalvet lepingu sisulise täitmise üle tegid rahandusministri nõunikud Kristel Menning ja Kersti Kracht, kogu info lepingu täitmise kulust oli koondatud nende ja rahandusministri kätte," nentis Schultz ning lisas, et rahandusministeeriumi ametnikke infovahetusse ei kaasatud.

Menning ja Kracht olid ka need, kes suurema osa advokaadibüroo esitatud arvetest kinnitasid. Memost selgub, et mitme arve juures polnud lahti kirjutatud Louis Freeh' tööaega. See tähendab, et töötunnid olid küll kirjas, kuid mida nende jooksul tehti, jääb mõistatuseks.

Probleeme oli ka kulude kompenseerimisega. Näiteks oktoobris küsis Freeh üle 5000 dollari muude kulude eest. Ilmselt soovis ta raha lennupiletite jaoks, kuid pileteid arve juures polnud.

Detsembris esitati 250-eurone arve tõlkekulude eest, kuid taas ei selgunud, mida ja kes tõlkis. "Pole infot, kas muude kulude tegemine kooskõlastati eelnevalt nõunikega, nagu nõudis leping," märkis Schultz.

Kummaline lugu juhtus ka siis, kui Freeh läinud aasta juulis Tallinnas käis. Lepingu järgi maksis Eesti lennupiletid kinni ainult juhul, kui need osteti turismiklassi kohtadele. Washingtoni advokaat lendas peenemal istmel ning sestap sai ta arvele lisada ligi 17 000 eurot maksnud äriklassi piletid.

"Esitatud arvel on küll summat korrigeeritud (6185 eurot), kuid jääb selgusetuks, millest korrigeerimisel lähtuti. Esitamata on dokumentaalsed tõestused, näiteks võrreldavad pakkumised economy class piletile," täheldas Schultz.

Juba väljamakstud raha advokaadibüroolt siiski tagasi nõudma ei hakata.

Keit Pentus-Rosimannuse sõnul tuleb arvestada sellega, et riik on neid arveid korra juba aktsepteerinud, mis sest, et seda tehti eelmise valitsuse ajal.

"Ma loodaks, et mõlemal poolel on soov see ebameeldivalt pikaks veninud epopöa ära lõpetada ja joon alla tõmmata," ütleb minister.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: