Koroonapuhangu alguses leppisid kaupmehed kokku, et avalikud istumisalad kaubanduskeskustes pannakse kinni, et vältida noorte kogunemisi. See otsus aga tekitas probleeme teistele ostjatele, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"Puhkealade sulgemine ja kaubanduskeskustest pinkide ära viimine tabas kõige valusamalt just eakamaid, aga ka liikumisraskustega inimesi ning noori lastega peresid. /.../ Ka kõige raskematel koroonaaegadel ei tohiks ükski inimene tunda ennast kõrvale jäetuna, eemale tõugatuna," rääkis tartlane Reet Vääri.

Tallinnas Kristiine keskuses korjati koroonaaja alguses istepingid kokku, kuid vanemaealiste klientide pahameel oli nii suur, et need toodi tagasi.

"Põhiline põhjus on ikkagi, et sooviks vahepeal jalga puhata ja kuhugi kotti toetada poest tulles, sest keskused on ju suured ja vahemaad on siin päris pikad," selgitas Kristiine keskuse juht Kristjan Maaroos.

Pinkide vähesus ei ole probleem ainult kaubanduskeskustes, vaid ka mujal avalikus ruumis.

"Siiani, kui oleme rohkem vankriga liikunud, siis on vanemale vaja, aga mida rohkem poisid käima hakkavad, seda rohkem on poistele vaja," ütles kaksikute isa Leo Lilloveer.

Kui äsja kodu lähedal valminud kergliiklustee ääres on Lilloveeri sõnul pinke üksjagu, siis kümmekond aastat tagasi tehtud kergliikusteede ääres neid napib.

Arhitekt Andro Männi sõnul on pinkide vähesus probleem lõviosas Eesti omavalitsustes.

"Nii see paraku on, et ühiskonna suhtumine linnaruumi lähtub samadest põhimõtetest, mis olid nõukogude perioodil ehk linn on kujundatud inimestele, kes on noored ja terved," kommenteeris arhitektide liidu juht.

Männi sõnul on hea näide Mustamäe, kuhu nõukogude ajal kolinud noored on vanaks saanud. Neile võib ka kodulähedasse poodi või polikliinikusse minek osutuda üle jõu käivaks.

"Me võtame pinki kui vahendit puhkamiseks," sõnas Mänd ja kirjeldas olukorda ühel Tallinna tänaval. "See koht, kus me oleme, on ilmekas. Siin on kaks pinki. Ma ei hakka rääkima sellest disainilahendusest, see kakofoonia, mis siin on tehtud, aga need pingid on kõik pandud mänguväljaku juurde ehk eeldatakse, et inimene tahab istuda ainult siis, kui lastega tuleb mänguväljakule. Aga kui me vaatame, siit läheb pikk-pikk sirge ja seal ei ole mitte ühtegi pinki," rääkis ta.

"Pingikultuur lisab linnale väärikust ja väljendab hoolivat suhtumist nii omadesse kui ka külalistesse," sõnas Reet Vääri.

Tartu pingikultuur on Vääri sõnul viimasel ajal tublisti paranenud, seda eriti Emajõe kaldal, kuhu on juurde tulnud uusi ja hästi läbimõeldud istumisvõimalusi. Linnasüdamest kaugemal on aga veel arenguruumi.