Läinud nädalal hoiatas Põhja prefektuuri kriminaalbüroo juht Urmet Tambre, et Eestis võib levida eriti ohtlik, tõenäoliselt mürgiste lisaainetega MDMA. Võimalik, et selle tõttu on surnud juba kaks noort inimest.

Seda näidet tuletas meelde ka sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna nõunik Anna-Liisa Uisk. Tema sõnul on Eestis küll mitmeid kahjude vähendamise teenuseid, kuid kõiki narkosurmasid me veel ära hoida ei suuda.

"Narkootikumide tarvitamise eelne testimine on üks teenus, mida väga soovitakse rakendada tõenduspõhiselt. Sinna me oleme seepärast suuna võtnud," ütles Uisk.

Mõnes Lääne-Euroopa riigis, näiteks Saksamaal ja Hollandis pakutakse niisugust teenust juba alates üheksakümnendatest. Inimesed saavad kontrollida, ega neile pole ühe aine pähe midagi muud müüdud ja ega see ei sisalda ohtlikumaid lisaaineid.

"See kasu on olnud silmnähtav. See aitab kaasa nii üledooside kui üledoosidest põhjustatud surmade vähenemisele," märkis Uisk ning lisas, et testimist kiidab nii Euroopa uimastiseirekeskus kui uus Euroopa uimastistrateegia.

Läinud nädalal toimus Berliinis ööeluteemaline konverents. Tallinna linnavalitsust ööelu arendamises nõustav sotsiaaldemokraat Natalie Mets rääkis, et ka seal pakkus narkootikumide testimine palju kõneainet.

"Arutati, kuidas tagada, et inimesed oleks teadlikumad, kui nad on otsustanud tarvitada. Ja kuidas vältida traagilisi surmasid," ütles Mets.

Kiirtestid või laboris testimine?

Tervise Arengu Instituudi (TAI) narkomaania ja nakkushaiguste ennetamise keskuse juhi Aljona Kurbatova sõnul on Eesti niisuguse teenuse arendamisega veel üsna algusjärgus.

"Me peame vaatama, kas meie kehtiv seadusandlus üldse võimaldaks seda teenust pakkuda. Kui ei, siis missuguseid seadusi me muutma peame," selgitas Kurbatova ja lisas, et välja tuleb valida Eestile jõukohane ja sobilik süsteem. "Ja siis peame juba hakkama konkreetselt mudeldama, missugused asutused hakkavad selle eest vastutama."

Võimaluste palett on iseenesest kirju, kuid teiste riikide näitel saab variandid laias laastus kaheks jagada. Üks lahendus oleks arendada nii-öelda kiirtestimise teenus. Turul on erinevaid testereid, mis annavad lühikese ajaga teada näiteks seda, kas diileri lubatud amfetamiin on ikka amfetamiin. Taolisi teste saaks pakkuda muusikafestivalidel aga ka näiteks ööklubides.

"Kiirtestide kasuks räägib see, et neid on kiire ja lihtne kasutada, aga see on ka kõige ebatäpsem meetod," märkis Kurbatova. Ta selgitas, et kiirtestide puhul peavad inimesed selgelt aduma ka testi piiratust. "Ta ei näita, kui kange see on, kui puhas see on ja ta ei näita tegelikult, mis lisaained seal on."

Hollandis on ennast tõestanud keerulisemad laboriseadmeid nõudvad testid. Ka neid on erinevaid, näiteks aeg-ajalt kasutatakse mobiilseid aparaate. Ehkki vastuse saamine võtab rohkem aega ja eeldab inimeselt ka suuremat usaldust, on niisugune lähenemine hulga täpsem.

"Kuidas see teenus võiks Eestis toimima hakata, vajab veel analüüsimist," ütles ka Anna-Liisa Uisk.

Kurbatova sõnul annab testimine oluliselt rohkem kasu siis, kui lahendus on terviklik ehk lisaks teadmisele, mis on värskelt soetatud kotikeses, saab inimene ka nõu, kuidas riske vältida ja näiteks üledoosi ära tunda.

Testimine aitaks luua riiklikku hoiatussüsteemi

Aljona Kurbatova sõnul on oluline mõelda ka sellele, kuidas testimisega laiemat ühiskondlikku kasu tuua. "Ehk et info uute ja ohtlike ainete kohta ei lähe ainult konkreetsele tarvitajale, kes selle aine on testimisele toonud, vaid see läheb ka üldisesse riiklikusse süsteemi," selgitas Kurbatova. "Kui tuvastatakse midagi uut ja ohtlikku, siis see info ka kiiresti levib, et hoiatada teisi tarvitajaid selle aine eest."

Ka hoiatussüsteeme on maailmas erinevaid. Kurbatova sõnul tuleb sõnumid hoolega läbi mõelda ja kaaluda, kui detailset infot välja anda.

"Kui tegemist ongi konkreetselt väga spetsiifilise partiiga, näiteks roosa, lilla või sinine tablett kindla markeeringuga, siis hoiatatakse selle eest," selgitas Kurbatova, kuid lisas, et niimoodi tuleb vältida muljet, otsekui oleks kõik teised tabletid ohutud. "Või kirjeldatakse üldisemalt, et ohtlik aine võib esineda erinevates tablettides ja et teatud perioodil tasub olla ettevaatlikum näiteks MDMA nime all müüdavate ainete suhtes."

Mure, et inimesed tegelikult ei tea, mida neile müüakse, puudutab kogu narkootikumide spektrit. "Eestis, kui meil algas fentanüüliepideemia, siis fentanüüli lisati toona veel kättesaadavale heroiinile," tõi Kurbatova näite veel ühest võimalikust hoiatusest.

Ja fentanüülgi ei pruugi olla kõige ohtlikum aine, mis tänaval levib. Natalie Mets usub, et testimise teenus aitaks piirata ka narkootikumide kasutamist. "Kui inimene saab teada, mis selles aines tegelikult on, mida ta plaanis tarvitama hakata ja kui sealt tõesti tuleb välja, et tegu on millegagi, mida ükski inimene ei peaks manustama, siis on ka väga suur tõenäosus, et ta otsustab selle üldse tegemata jätta," rääkis Mets.

300 miljoni eurosest narkoturust tõkestab politsei 10 protsenti

Eestis pole narkootikumide tarvitamise eelsest testimisest eriti räägitud. Läinud aasta detsembris teatasid sotsiaaldemokraadid, et töötavad välja Tallinna ööelustrateegiat ning mõned päevad hiljem mainis Raimond Kaljulaid, et narkootikumide testimise teenust pakutakse Londonis.

Sellele järgnes pahameeletorm. "Me peame seisma selle eest, et võõrandada inimesi narkootikumidest, mitte et nüüd hakkame leidma mingisuguseid kohtasid, kus saab seda asja hakata reguleerima," teatas toonane peaminister Jüri Ratas valitsuse pressikonverentsil.

"Olles ise ka Tallinna linnaelanik, Eesti elanik, olles olnud ka Tallinna linnapea, ma täielikult selle idee, selle mõtte laidan maha," jätkas Ratas.

Ratast toetas ka isamaalane Urmas Reinsalu, kes tol ajal veel välisministrina töötas. Reinsalu mõistis narkootikumide testimise mõtte "jäigalt hukka". Ta tuletas meelde, et narkootikumide vahendamine on kuritegu, mille tõkestamisega tegelevad meie politseinikud öösel ja päeval.

"Nendel kaupmeestel tuleb, vastupidi, natist kinni saada ja nad tuleb oma tegude eest vastutama panna. Mitte ei tohi tekitada olukorda, kus meil on mingisugused punkrid või urkad Tallinna linnas, nagu oli ettepanek või mõttekäik, kus antakse kontrollitud narkootikume," leidis Reinsalu.

"Ma kaldun arvama, et mõtteviisi muutmine on natuke rohkem aega ja selgitust vajav, kui reaalselt teenuse metoodika paikapanemine," tõdes Anna-Liisa Uisk.

Ta märkis, et tarvitajaid leidub kõikjal, olenemata sellest, kui karmid on erinevates riikides narkootikumidega seotud reeglid. "Me ei saa seda eitada ja selle ees oma pead teki alla pista. Mis me teha saame, on see, et narkootikume tarvitatakse võimalikult ohutult."

Politsei edusamme narkootikumide vastases võitluses ei tasu alahinnata. Fentanüüliepideemia lõppes siis, kui mitu jõuguliidrit pokri pisteti. Samas, kui fentanüül kõrvale jätta, tarvitatakse meil erinevaid aineid üha rohkem.

Aprillis ütles PPA peadirektor Elmar Vaher riigikogu õiguskomisjonis, et Eesti narkokuritegevuses ringleb 300 miljonit eurot aastas. "Politsei võimekus on takistada aine turule jõudmisest ja müüki paiskamisest kümmet protsenti," tõdes Vaher.

Aljona Kurbatova ütles, et esialgu on negatiivset tagasisidet kohanud kõik kahjude vähendamise teenused. "Nendes on nähtud tarvitamise normaliseerimist ja propageerimist. Aga nende lähtekohaks on see, et me aitame inimestel, kes niikuinii juba tarvitavad, teha seda viisil, mis säästab nende endi ja ühiskonna tervist."

Kurbatova kinnitas, et kui kasutada tõenduspõhiseid teenuseid, siis sellest ei hakata narkootikume rohkem tarvitama. "Me peame mõistma, et see aitab meil inimesi elus hoida," sõnas Kurbatova.