1990. aasta 8. mail võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu seaduse iseseisva Eesti Vabariigi põhiseaduse kehtivuse taastamisest. Ametlik Moskva ja kommunistlik partei üritasid Eesti lahkulöömist takistada ja isegi korraldasid 15. mail Interrinde tormijooksu riigikogu hoonele, kuid protsessi polnud enam võimalik peatada. 20. augustil 1991 kuulutas Eesti välja iseseisvuse ja algas uus elu.

Esimene läbimurre riigikogus

"1992. aastal võeti vastu kodakondsusseadus, mis tõrjus venelased poliitikast välja. Peaaegu kõik jäid kodakondsuseta," jutustab Sergei Ivanov, kes alustas oma poliitikukarjääri 90-ndate algul. "Aastatel 1992-1995 ei olnud parlamendis ühtegi venelaste huve esindavat inimest."

Kuid peagi hakkas vene elanikkonna huve kaitsvaid erakondi tekkima nagu seeni pärast vihma. 1993. aastal asutati Vene Erakond Eestis, 1994. aastal Eestimaa Ühendatud Rahvapartei (EÜRP), uustulnukaid oli teisigi. Erakondi oli palju, kuid kvantiteet ei kasvanud üle kvaliteediks ning enamik vene erakondi lahkus peagi poliitiliselt areenilt.

1995. aastal jõudis riigikokku kuus vene erakondade esindajat, kes asutasid üheskoos vene fraktsiooni. Need kuus saadikut olid Sergei Ivanov, Viktor Andrejev, Sergei Issakov, Nikolai Maspanov, Valentin Strukov ja Igor Sedašev. "Keegi ei uskunud, et me saame need 5 protsenti häältest kokku!" meenutab Viktor Andrejev. "See oli läbimurre!"

Kuid 90-ndatel tegutsenud ajakirjanik Mihhail Petrov mäletab ka selle läbimurde teist poolt: "Pärast vene fraktsiooni loomist riigikogus hakati sellele kohe kaikaid kodaratesse loopima. Eestimaa Ühendatud Rahvapartei hakkas Vene Erakonna vastu intriige sepitsema."

Andrejev ei eita, et EÜRP-l olid probleemid Nikolai Maspanovi Vene Erakonnaga. "Tuleb tunnistada, et me polnud kogenud poliitikud. Võib-olla mängis oma osa kadedus, et EÜRP-l oli valijate silmis kõrgem staatus. See läks neile hinge," üritab Andrei leida lahkhelide põhjust. "Ja nad ei tahtnud ühineda."

Tõsi, 1999. aastal jäi vene fraktsioon veel riigikogusse, kuid 2003. aastal ei pääsenud parlamenti ükski vene erakond. Petrovi arvates oli põhjus selles, et kõigil oli liiga palju ambitsioone. "Vene Erakond ei pääsenud parlamenti, kuid sinna ei pääsenud ka Eestimaa Ühendatud Rahvapartei. Riigikogu järgmise koosseisu valimisel (2003. aastal – toim.) põrusid nad täielikult.

Erakonnale on vaja ideoloogiat ja raha

Poliitikavaatleja Elkond Liebmann töötas 90-ndatel parlamendi ajakirjanikuna. Tema sõnul oli vene erakondade eripäraks selge maailmavaate puudumine. Tema arvates on erakonnal, seda enam mitmel erakonnal korraga väga raske panustada ainult spetsiifilistele "vene huvidele". Ka Reformierakonna asutaja Siim Kallas usub, et etnilised erakonnad on laias laastus mõttetud ning neil pole Euroopas pea kuskil erilist mõjuvõimu. "Sul peab olema kontseptsioon. Peavad olema mingid väärtused, mille vastu või mille poolt sa oled."

Kui erakonnal on selgelt väljendatud väärtused, on tal lootust saada rahalist toetust. Pole eriti üllatav, et vene erakondade rahastamisega pole kõik alati korras olnud - sponsorid tahavad ju aru saada, kellele ja milleks nad annetavad. "Praegu ei tunnista seda keegi, aga mingi rahastus tuli Venemaalt, kuid mitte Vene saatkonnast. Üksvahe oli suur sõprus Moskva linnavalitsusega, see oli Lužkovi ajal," jutustab Petrov.

Skandaalid kahjustavad erakondi

Viktor Andrejev ei varja Moskva linnavalitsuse toetust, kuid tema sõnul oli finantsabi mõeldud üksnes andekate noorte, mitte kogu erakonna toetuseks. "1996. aastal leppisin Moskva linnapea stipendiumi osas kokku Juri Lužkoviga isiklikult."

Ta räägib, et EÜRP-d toetas aktiivselt ka ärisektor. Siin aga on palju segast. Omal ajal seostasid Äripäev ja Päevaleht Viktor Andrejevit suurte summade vastuvõtmisega välisfirmadelt, mis polnud lubatud, ja samuti mittetegutsevatelt ettevõtetelt.

Skandaalide poolest ei jäänud maha teisedki poliitikud. Näiteks vendade Sedaševite Vene Ühtsuspartei kanti 1998. aastal registrisse võltsitud andmete alusel. 60 inimest kinnitas Delfi ajakirjanikele, et pole kunagi sellesse erakonda astunud. Erakonna liikmete nimekirjad koostasid Eduard ja Igor Sedašev. "Kui erakonna vajaduste katteks raha koguti, sokutas üks vendadest Sedaševitest selle hulka võltsitud Rootsi kroone. Kui raha panka viidi, tuli see välja."

"Neid fakte kajastati ajakirjanduses, seepärast võib oletada, et pidevate tülide ja skandaalide tagajärjel kaotasid vene erakonnad igasuguse mõjuvõimu ning nende valijad läksid üle Edgar Savisaare parteisse."

Keskerakondlased surusid vene erakonnad välja

"Ta tegutses ennetavalt," selgitab Viktor Andrejev. "Nullindate alguseks oli vene erakondade jõud järsult langenud." Sergei Ivanovi sõnul oli nende kaotuse põhjuseks Keskerakonna sihikindel surve. "Edgar Savisaar tuli Tallinnas võimule, mõistis, et see on tema valijaskond, ja hakkas sellega töötama. Esimesed, keda oli vaja likvideerida, olime meie."

Ivanovi versiooni kinnitab ka Siim Kallas. Tema sõnul oli Savisaare venemeelne poliitika puhtalt poliitiline valik. Küsimusele, kas vene erakonnad töötasid valijatega halvasti ja said sellepärast kaotuse osaliseks, vastab Edgar Savisaar: "Ma ei tea, kuidas nad töötasid. Juhtus aga tõesti nii, et inimesed tulid meie juurde."

Rohkearvulised artiklid ajakirjanduses ja pealtnägijate mälestused lubavad oletada, et vene erakondadel oli probleeme nii reputatsiooni, raha kui koostööoskusega. Sellega võiks loole punkti panna, kuid ülevaade niinimetatud vene elanikkonna õiguste kaitsest ei oleks ammendav, kui jätaksime mainimata Venemaa Kaasmaalaste Koordinatsiooninõukogu tegevuse. Liebmanni arvates on nende roll Eesti poliitikas "lähedal miinusmärgiga lõpmatusele". Kui Venemaa alustas nullindate algul aktiivselt niinimetatud kaasmaalaste organisatsioonide võrgu rajamist lähi- ja kaugvälismaa riikides, lubas ta algul "kohalikele kaasmaalastele" pudrumägesid.

"Rogozin sõitis kohale ja esines Vene kultuurikeskuses," meenutab Petrov. "Saalis hõljus tõeline briljanditolm: ühtedele anname raha, teistele anname raha, haridusele anname... Ja kuidas läks? Kas anti? Kellelegi ei antud midagi!" Ilmselt anti raha Moskvas lubatust vähem ja osa sellest läks kõrgemate ametnike taskusse - vähemalt jäi kõrvalt vaadates vargus- ja altkäemaksuskandaalidest selline mulje. Afääridesse olid segatud Kaasmaalaste Nõukogu liikmed. Kriminaaljuurdlus algatati kolme inimese suhtes, kelleks olid Puškini Instituudi direktor Andrei Krasnoglazov, Maardu rahvamaja endine direktor Andrei Zarenkov ja Koordinatsiooninõukogu juht Aleksandr Kornilov.

"Insight" tutvus Aleksandr Kornilovi kriminaaltoimikuga. Selle rohkearvulistes köidetes on kirjeldatud, milliseid meetodeid kasutas Kornilov kaasmaalastega töötamiseks eraldatud vahendite omastamiseks.

"Loomulikult ei kaunista see neid inimesi. Nii ei tohi teha!" kurjustab Andrejev. "Seal peavad töötama puhta südametunnistusega inimesed. Kui keegi tahab selle pealt teenida, on ta vales kohas."

"Kõik see näeb välja väga inetu, väga inetu! Nagu mingi karvane käsi..." kommenteerib kriminaalasja Sergei Ivanov.