Augustis Eestisse saabunud afgaanid on siin uut elu alustamas

Foto: ERR

Augustis Eestisse põgenenud 14 afgaani on saanud Eestilt rahvusvahelise kaitse ja püüavad siin nüüd pagulastena uut elu alustada. Afganistanis arstina töötanud Khadija rääkis "Aktuaalsele kaamerale", et soovib leida erialast tööd ja õpib eesti keelt.

Khadija on üks 14 augustis Eestisse põgenenud ja siit pagulasena kaitse saanud Afganistani põgenikust. Enne Afganistani langemist Talibani kätte korraldas ta arengukoostöö projektis ämmaemandate täiendõpet, mis viis ta kokku Eesti humanitaarabiorganisatsiooniga Mondo ja Tallinna Tervishoiukõrgkooliga.

"Ma olen arst ja lisaks sellele on mul magistrikraad rahvatervise erialal Indiast. Seega, mul on kaks haridust - arstikraad ja rahvatervise kraad," ütles Khadija.

Khadijal ja tema abikaasal on neli last. Neil oli Faysabadis, Badahstani provintsi keskuses oma kodu, lapsed käisid koolis, õppisid keeli. Talibani võimule tulekuga muutus kõik.

"Taliban ei usalda ega usu inimõigustesse. Ei usu naiste võimekusse ega tarkusesse. Aga afgaani naised on palju võimekamad. Nad on targad, haritud inimesed. Nad on arstid, õpetajad, apteekrid, töötavad inseneridena. Aga Taliban
ei usu sellesse. Nad ütlevad, et naise koht on kodus. Aga 21. sajandil ei ole võimalik, et naised pelgalt kodus püsivad," rääkis ta.

Khadija usub, et Afganistanist lahkumine oli elu ja surma küsimus, sest oma töö tõttu seadis ta ohtu ta ka oma perekonna. Põgenemine tähendas aga seda, et maha pidi jätma oma kodu, asjad, sõbrad, lähedased. Ükskõik, milline on riigi poliitiline kord, kodu on kodu ja sealt on raske lahkuda.

"Ma ei plaaninud oma kodumaalt ära kolida, aga tegin seda, sest olin ohus. Kartsin, et kui nad koostavad nimekirja ebasobivatest inimestest, oleksin seal esimeste seas," ütles ta.

Põgenemise päevast on Khadijal väga rasked mälestused. Kabuli lennujaamas oli mitu tuhat inimest, kes ootasid evakueerimist. Lennujaama väravast lennujaama sisse jõudmine võttis aega kuus tundi. Oli kuum, polnud toitu ega vett. Selle aja jooksul kogesid nad hirmu ja raskusi, mida on keeruline meenutada.

"Talibani armee ümbritses lennujaama väravaid. Nad tõukasid inimesi eemale. Iga viie minuti tagant kostsid püssipaugud ja tulistamine. Mu lapsed kartsid. Nad palusid mind, et me ei läheks edasi, et läheksime sealt minema. Nad nutsid. Seda olukorda oli väga raske taluda. Mu lapsed polnud iial varem midagi sellist Afganistanis kogenud terve oma elu jooksul," kirjeldas Khadija.

See oli augustis. Nüüdseks on Khadija oma perega neli kuud Eestis elanud.

"Kõige suurem väljakutse on eesti keele õppimine. Järgmine murekoht on korteri leidmine. Meil on suur pere, vajame mitut tuba, aga Tallinna korterid on pigem väikesed. See on veidi problemaatiline. Lisaks sellele mõtlen oma tütarde tuleviku peale. Nende koolihariduse ja ülikooli peale. Ja loomulikult soovime
endale tööd leida," rääkis ta.

Khadija on Eestis olles jätkanud ämmaemandate koolitusega seotud projekti. Ta tõlgib õppematerjale ja aitab luua õppematerjalide e-käsiraamatut, mida saaks levitada võimalikult paljudele ämmaemandatele ja tervishoiutöötajatele vajaminevates piirkondades. Muidugi sooviks Khadija Eestis erialast tööd leida.

Nad on suhelnud Afganistani jäänud pereliikmete ja lähedastega. Khadija sõnul on temaga palju ühendust võtnud ka endised kolleegid, eriti just noored naised.

"Nad muretsevad oma elu pärast. Neil pole võimalik tööl käia, pole võimalik haridusteed jätkata, ülikoolis käia, pole võimalik kusagil töötada. Nad on väga kurvad, sest nende tulevik tundub väga tume."

Kuigi Eesti ja Afganistani kultuurid on väga erinevad, ütleb Khadija, et nad soovivad euroopaliku eluviisi omaks võtta.

"Mu lapsed on juba kohanenud ja neile meeldib siinne elu. Ma usun, et olenemata kultuurilistest erinevustest, suudame siin kohaneda," sõnas ta, öeldes, et tema lapsed ei soovi Afganistani tagasi minna.

"Neil on väga halvad mälestused Talibani võimust ja sellest, mis seal praegu toimub. Nad on suhelnud oma mahajäänud sõprade ja klassikaaslastega. Nad kardavad ja ei soovi iial Afganistani tagasi minna."

Kõige olulisem on Khadija sõnul see, et nad tunnevad ennast Eestis turvaliselt.

Toimetaja: Merili Nael

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: