"Insight": kes on Eestis jõuluvanad?

Jõuluvana elukutse on päris salapärane. Ehkki me ei tea, kes ennast valge habeme taga varjab, ootame igal aastal seda müstilist taati suure kingikotiga nagu väikesed lapsed. ETV+ saatest "Insight" selgub, et diletanti võib professionaalist eristada isegi lõhna järgi, põhjapõtradega saani võib aga asendada vana Žiguli või surnupealuudega mootorratas.

Eestis on olemas isegi jõuluvanade selts. Ebatavalisele liikumisele pandi juba 2001. aastal, mil rühm entusiastlikke Tartu taate otsustas sel teemal kohalike võimudega suhelda. Et saada luba linna üritustel osalemiseks, pidid nad ennast ametlikult registreerima.

"Asutasime Tartu Jõuluvanade Seltsi, kuid mõne aja pärast ühinesid meiega teisedki jõulumehed. Nad olid pärit kõigist Eestimaa nurkadest, seepärast nimetasime oma organisatsiooni Eesti Jõuluvanade Seltsiks," jutustab Raul Kivi, jõuluvanade seltsi juhatuse liige.

Kiviga suheldes võiks pidada teda kutseliseks näitlejaks, kuid nii see pole. Ta on õigusbüroo omanik, kes kehastub talve tulekul jõuluvanaks ja elab oma muinasjutulisse rolli täielikult sisse. Ta keeldub rahva ees habet ära võtmast, selgitades, et paljastamine on jõulumehele kõige hirmsam asi.

Jõuluasjandust õpitakse aastaid. Tänapäeva jõuluvana peab olema nii psühholoog, näitleja kui ka lingvist. Lapsed on erinevad ja igaühele neist on vaja leida oma lähenemine - ühel tuleb aidata häbenemisest üle saada, teisele teha märkus.

"Lastepsühholoog käis meile rääkimas, kuidas lastega käituda. Meil on käinud näitlejaid ja lavakõne spetsialiste, kes on õpetanud, kui valjusti võib lastega rääkida, et nad ei ehmuks," räägib Raul Kivi.

Kallis ja rikkalik

Tõeline jõuluvana tellib oma kostüümi disainerilt. Selle hind võib ulatuda 3000 euroni. Kõige kvaliteetsemad parukad ja habemed valmistatakse individuaalsete mõõtude järgi tõelisest mägijaki villast. Oma välimusse panustatakse sageli palju rohkem kui teenitakse.

"On täiesti võimalik, et sa ei teeni ühe hooaja jooksul sellesse panustatud raha tagasi. Selle äriga eriti rikkaks ei saa," selgitab Raul Kivi.

Hooaja jooksul võib teenida 5000 eurot, ent võib ka kõigest viissada. Kuid peamine polegi laste arvel rikastumine. Rauli Kivi sõnul on oluline, et lapsed usuksid jõuluvanasse, sestap on taatidel olemas nii juhiload kui isikut tõendavad dokumendid. Jõuluvanad meisterdavad endale ise saane. Sõiduk on igaühel oma. Kivi näiteks sõidab nääri-Žiguliga, tavalisest adrast aga ehitas ta endale mobiilse saani.

Taat surnupealuudega kaunistatud mootorrattal

Tõeline jõuluvana ei pea olema mingi seltsi liige. Narvas tegutseb juba üle 20 aasta väga omapärane jõuluvana, kel on surnupealuudega kaunistatud mootorratas.

Andrei Mistjurinist sai jõuluvana juba 90-ndate lõpul. Narva rehabilitatsioonikeskuses töötades nägi ta, kuidas täiesti võõrad inimesed saadavad välismaalt linnaelanikele kingitusi. Kord paluti tal punane kostüüm selga tõmmata ja lastele kinke jagama minna. Nüüd on sellest möödas üle 20 aasta, kuid Andrei käib praegugi enne jõule kingikotiga ringi.

"Lastele pole oluline välimus, vaid suhtumine. Nad tunnetavad seda, seepärast tuleb nendega olla avatud ja aus, et neile meeldiks," räägib Mistjurin.

Mistjurin on tegelenud muusika ja kunstiga, töötanud diskorina ja sõitnud läbi pool maailma. Praegu hämmastab ta kaaslinlasi, kihutades mööda linna ebatavalise, surnupealuudega kaunistatud mootorrattaga. Pealuude kogumine on Mistjurini ammune hobi, sestap on neid tema mootorrattal tuhandeid.

"Pealuud kaitsevad liikluses vigastuste eest. Olen isegi väikestel tõuksidel pealuud näinud. See on amulett," selgitab Mistjurin.

Paljudes kauplustes Mistjurinit juba tuntakse ja talle antakse tasuta mänguasju. Kui jõuluvana kott päeva lõpuks tühjaks ei saa, tekib linna mänguasjapuu. Mistjurin armastab Narvat ja oma koera, kes on lastele olnud aastate jooksul nii Lumehelbeke, põhjapõder kui ka päkapikk. Erinevalt oma peremehest Miša kostüüme ei armasta.

"Ta on nudist. Ta ei pane midagi selga, sest ei saa riiete mõttest aru - tal on endal ilus kasukas," jutustab Andrei Mistjurin.

Jõuluvana musta džiibiga

Jõuluvana võib esile kutsuda mitte ainult naeratusi, vaid ka hirmu. Eelmiste jõulude ajal ehmusid mitme väikese narvalase vanemad, nähes bussipeatuses musta džiipi, milles aknast pisteti välja šokolaadikommidega käsi ja sume meeshääl lausus: "Tüdruk, võta kingitus!"

"Mõned ehmusid, sest ma sõitsin džiibiga ja väljas oli pime, aga kui ütlesin, et see on kingitus, siis hirm kadus," räägib džiibijuht Veniamin Ivanov.

Veniamin Ivanov nimetab ennast algajaks jõuluvanaks. Möödunud aastal ostis ta ligi 200 karpi šokolaadikomme ja läks lapsi rõõmustama, kuid lapsed ei kiirustanud komme võtma, sest noormehel polnud habet ega punast mantlit… Algaja jõuluvana päästis sel õhtul mööda linna sõitev retro-nääribuss.

"Vaatasin ringi ja märkasin, et meie järel sõidab auto, millest hüppab välja noormees ja jagab lastele kompvekke," räägib sel õhtul bussis tööl olnud jõuluvana.

Ivanov ei teadnud, et seoses koroonapiirangutega ei tohtinud retrobuss peatuda ning jõuluvana ei saanud laste juurde minna. Ivanovist sai tahtmatult Narva jõulumajanduse päkapikk, kes jagas lastele kompvekke. Talle hakkas see sedavõrd meeldima, et sel aastal proovib ta jälle õnne. Marsruut jääb esialgu saladuseks, kuid mees lubab seekord targem olla ja endale punase kostüümi osta.

Öeldakse, et õige jõuluvana võib ära tunda isegi lõhna järgi, sest ta ei suitseta ega joo ja tema habe on ehtne. Taatide endi sõnul võib jõuluvanaks saada igaüks, sest sellist elukutset pole olemas. On ainult kutsumus - kinkida inimestele naeratusi.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: