Kuigi pea iga nädal ilmub loodusajakirjades mõni troopilise kliimaga riigist avastatud uue liblikaliigi kirjeldus, pole Põhja-Euroopast uusi suurliblikaliike viimase 40 aasta jooksul leitud. Ent tuleb välja, et ka siinsamas Eestis on liblikauurijatel veel avastamist.

"Lugu algas kümme aastat tagasi, ööl vastu 20. juulit 2011, kui mulle tuli öösel liblikapüügi lina peale liblikas, kes tundus mulle kahtlane. Ta oli küll tavalise liigi, soo-kääbuskaruslase moodi, aga midagi ütles, et midagi on valesti," meenutas Tartu Ülikooli entomoloogia professor Toomas Tammaru.

Alla kahesentimeetrine valge liblikas oli väga sarnane juba teada liigile, soo-kääbuskaruslasele, ent mõne tooni võrra heledam. Tammaru toodud liblikast sekveneeris Tartu Ülikooli entomoloogia teadur Erki Õunap DNA doosi, mille järel selgus, et tegemist ongi millegi täiesti uuega.

"Ega ma ei oskagi millegi muuga seda võrrelda, sest see on minu elus esmakordne kogemus, et Põhja-Euroopas õnnestub leida täiesti teadusele tundmatu  liik. Selle üle on väga hea meel, samas tuli tükk aega ennast veenda, et me ei kujuta endale mingeid asju ette, vaid tegemist on päris avastusega," ütles Õunap.

Ligi poolteist aastat läks teadlastel aega, et avastatud liblikaliik ära kirjeldada, seda uurida ning talle nimi anda. Selgus, et vanimad seda liiki liblikad on siinmail aastast 2000. Peamiselt võib neid näha Kagu-Eestis, eriti Setomaal.

Pärast teadusartikli avaldamist hakkasid ka lähiriikide kolleegid otsima oma alalt uut liiki, nimega Nola Estonica.

"Selle Nola osaga meil probleeme ei olnud, see nimi on sellele liblikate rühmale pandud umbes 200 aastat tagasi, ja meie töö näitas, et sinna ta kuulub. Aga Estonica, selle nime valisime tõesti välja meie ise. Põhjus on ilmne, et just siitsamast Eestimaalt me leidsime liigi, keda varem keegi ei olnud tähele pannud. Ja tahtsime selle fakti ka niisuguse nimega jäädvustada;" lausus Õunap.