"Ma sain Ukraina saatkonnalt palve toetada neid varustusega. See puudutab kiivreid. Me vaatasime kohe ja saadame Ukrainale 5000 kiivrit. See on ühtlasi väga selge signaal, et me seisame teie kõrval. See on varustus, need ei ole relvad, aga neist on abi," ütles Saksamaa kaitseminister Christine Lambrecht eelmisel nädalal.

"Tõsiselt rääkides, siis 5000 kiivrit on olulised ja need leiavad kindlasti kasutamist, aga see, mida me tegelikult vajame, on eelkõige kaitserelvad," kommenteeris Ukraina suursaadik Saksamaal Andri Melnõk.

Kiivrid võivad küll olla vajalikud ja soovitud, aga sõjaks valmistumise ja relvade täristamise kontekstis kõlas selline abi eelmisel nädalal justkui naljana. Omal moel juhib Saksamaa nõrgale kohale ehk soovimatusele Ukrainat relvadega aidata tähelepanu Eesti, kes ootab Saksamaalt juba mõnda aega luba vanade haubitsate edasiandmiseks. Saksamaa saadik lubab vastust lähiajal.

"Saksamaal on pikaajaline traditsioon, et sõjalise varustuse ja relvade eksportimisel ollakse väga ettevaatlikud ja piiravad. Sellele eelneb põhjalik kontroll. See on poliitilise printsiibi küsimus, mis otsustati ära juba kümne aasta eest. See on taust, mis puudutab põhimõtteid, mille tõttu ei anna me sõjatehnikat ja relvi aktiivsetesse kriisi- ja sõjakolletesse," lausus Saksamaa suursaadik Eestis Christiane Hohmann.

Saksamaa põhimõttele relvi mitte sõjatsooni saata viitasid eelmisel nädalal oma Ukraina-poliitika kaitsekõnedes mitmed valitsusliikmed. Parlamendi väliskomisjonis peaministripartei sotsiaaldemokraatide eestkõneleja Nils Schmid lisas intervjuus "Välisilmale" soovi panustada diplomaatiale.

"Saksamaa poolelt on selge, et meil on valitsus, kes järgib juhiseid, mis ei luba relvaeksporti konfliktitsooni, nii et ma arvan, et Saksamaa valitsus ei saa anda sellist luba. Aga siin on olemas ka poliitiline argument. Saksamaa ja Prantsusmaa on justkui Minski relvarahu kokkulepete garanteerijad. Selleks, et täita vahendaja rolli, ei oleks Saksamaa poolt mõistlik hakata praegu relvi eksportima," lausus Schmid.

Saksamaa mitmed relvatehingud muudavad ekspordipiirangute ja patsifismi argumendid aga silmakirjalikuks ja mängu tuleb ikkagi suhe Venemaaga, rääkis välispoliitika ajakirjanik Michael Thumann.

"Kui me sellise hübriidpatsifismi järgi ei vii relvi piirkonda, kus on pinged, siis me peaksime eemale hoidma ka Iisraelist või Lähis-Idast tervikuna, relvi viiakse ju ka Egiptusesse. Siin tuleb mängu Venemaa. Eelkõige sotsiaaldemokraatlik partei ei taha provotseerida Venemaad ega anda Vene propagandale võimalust öelda, et näete, fašistid tegutsevad jälle ja annavad relvi meie vaenlastele, ja see on põhjus, miks valitsus hoiab eemale ja blokeerib igasuguseid relvasaadetisi," lausus Thumann.

"Ma ei jaga argumenti, et kuna me ründasime Nõukogude Liitu, ei tohiks me anda relvi sealse piirkonna riikidele. Miks? Kui 80-90 aastat tagasi Prantsusmaa ja Suurbritannia oleks toetanud Tšehhit ja Poolat relvadega, ei oleks Hitler oma kalkulatsioonides vallutanud Poolat või okupeerinud Tšehhi riigi osasid, nagu ta tegi. Me peame Venemaa kalkulatsioone muutma. Saates selliseid nõrku signaale, näeb ta (Putin), et Euroopa Liit on lõhenenud," rääkis Saksamaa parlamendi väliskomisjoni liige Roderich Kiesewetter (CDU/CSU)

Vaatamata opositsioonipoliitiku kriitikale näib praeguse valitsuse laveerimine peegeldavat Saksa ühiskonna ootusi. Hiljutise küsitluse järgi pooldas Ukrainale relvade saatmist vaid 20 protsenti sakslastest, vastu oli 59 protsenti.

Sakslased lubavad seevastu muus osas tublisti panustada – majandusliku toega Ukrainale ja NATO idatiiva tugevdamisega ning valmisolekuga vajadusel maksta kõrget hinda sanktsioonide näol Nord Stream 2-ni välja.