Lvivi kesklinnas valitseb näiline rahu, aga see on petlik. Natalja ja Maria on siia jõudnud just pärast ligi 18 tunnist põgenemist Kiievist.

"Muidugi oli väga hirmus, eriti neil teelõikudel, kus ei olnud internetiühendust ja sa lihtsalt ei tea, mis juhtub. Sest juba räägiti, et venelased tulistavad rakette Ukraina linnade suunas. Ilma ühenduseta välismaailmaga oli väga hirmus," rääkis Maria.

"Olen väga rusutud. Väga. Meie sugulased jäid Kiievisse ja praegu on nad tule all," ütles Natalja.

Inimesed püüavad lahkuda ka Lvivist, kartes rinde lähenemist.

"Siin on keeruline olukord. Tahame, et lapsed ja naine oleksid turvalises kohas, õhulöögid võivad tulla," ütles kohalik Jura.

Sofia ja Danelo põgenevad koos kass Marceliga Rodekisse. "Sest hirmutav on siin," ütlesid nad.

Rahvas valmistub sõjaolukorraks. Pankadest võetakse välja sularaha. Mehed lähevad kaitseväe teenistusse. Ja inimesed koguvad humanitaarabi põgenike ja armee toetamiseks.

Lvivi elanikud toovad siia humanitaarabi punkti mitmesugust abi  riideid, toiduaineid, et siis anda neid nendele inimestele, kes seda praegu vajavad.

"Ma olen juba veidi vana, sõdida ei suuda, aga mida ma saan, seda teen," sõnas Irina.

Olukord Lvivis on seni õnneks suhteliselt rahulik olnud, aga siingi kõlab aeg-ajalt häiresignaal.

Lvivis viibiva ERR-i ajakirjaniku Epp Ehandi sõnul on inimestel hirm, kurvastus ja mure, kuid ei ole paanikat.

"Nii palju kui ma täna siin olen rääkinud inimestega, kuigi siin on laias laastus rahulik, jah, öösel on õhuhäireid, aga mitte midagi võrreldavat Kiievi või Donbassiga, siis üldine kaasaelamine on selline, et me võitleme vastasega, kes on meist tugevam, aga me mingil juhul ei löö käega ega anna alla, ei jäta oma võitlusvaimu. Ukrainlaste tahe on olnud kindel ja ühtehoidev," ütles Ehand.