Kui osa Lääne-Ukraina keskusesse Lvivi jõudnud sõjapõgenikest on esialgu kõige hädavajalikuga varustatud, siis samamoodi on palju ka neid, kes sõja jalust tulles vajavad esmast eluks vajalikku.

"Me oleme põgenikud Kiievist ja oleme sunnitud paluma abi alustuseks," ütles Marina. "Meil on lapsed seitsmekuune, 13-aastane ja seitsmeaastane ja minu ema ja õde ja mina. Mees on mul Kiievis. Palvetame ja muretseme tema pärast," sõnas ta.

Kiievist põgenenud Olegi ja Ljudmilla sõnul on esmalt vaja toitu, ravimeid ja riideid. "Ja et taas iseendaks saada. Selline enesetunne on praegu, et tahaks taas endaks saada."

Lvivi humanitaarabi staabis keeb nagu sipelgapesas, inimesed toovad siia tohututes kogustes riideid, tekke, toitu, et sellega aidata sõjaväge ja põgenikke.

Kartulikotid nurgas, enda tehtud hoidised ja kuivatatud õunad teise seina ääres, igaüks toob, mida kodus on. Kohalikud vabatahtlikud on suutnud korraldada toiduabi ja majutamise tuhandetele Lääne-Ukrainat läbivatele inimestele.

"Me oleme väga tänulikud kõigile vabatahtlikele ja kõigile ukrainlastele, kes aitavad. Samuti oleme me tänulikud Euroopa Liidule, sealhulgas eestlastele, kes on meie juurde tulnud ja tahavad koos meiega võita meie vaenlast Venemaad. Ja vene keeles püüan ma rääkida praegu üksnes austusest teie kui eestlase vastu," ütles keskuse juht Juri Viznjak.

"Ukraina saab kindlasti hakkama, aga mul ei jätku lihtsalt normaalseid sõnu, et seda kõike kirjeldada. Ma ei tea, kuidas seda nimetada. Ma võin lihtsalt öelda, et vene sõjalaev, mine persse," ütles humanitaarabi tooja Ivan.