Paarisaja tuhande elanikuga Lutsk, imeilus ajaloohõnguga linn, jääb Valgevenest sadakonna kilomeetri kaugusele. Linna sisenemisel tuleb läbida arvukalt blokkposte.

Lutski linnas kaevatakse kaevikuid ja rajatakse barrikaade ja barrikaadides on olemas ka küllatulijatele joogid.

"See on bandeeralaste kokteil, millega tervitame Vene okupante ja Valgevene omi kah. Ja paneme põlema nende tankid selle suurepärase joogiga, Sambuk meie Itaalia sõpradelt," ütles linna kaitsja Miroslav.

Väga paljud on Lutskist siiski põgenenud. Mis motiveerib neid, kes on jäänud linna kaitsma?

"Meil on kõik korras, miks me peaks kusagile lahkuma? Me oleme oma kodus. Meil on kõik hästi, me toetame, kuhu meil minna?" ütles vabatahtlik kaitsja Alesja.

Aga Valgevene on Lutskile lähedal  ja Valgevene väed ületasid teisipäeval Ukraina piiri.

"Valgevenelased ei käitu praegu väga hästi. Saate aru, me armastasime neid, armastame, jah, meil on seal sugulased ja tuttavad, kahju muidugi," rääkis Alesja.

Olles vaid paar tundi Lutskis ringi vaadanud, kutsub õhuhäire meid varjuma. 

Lutski lähedal Mlõnju asulas on sõja jalgu jäänud seal elav Eesti arhitekt. Väikeses kohas kontrollitakse meid erilise hoolega. Kardetakse diversante. 

"Koha peal on juba sõja esimesest päevast territoriaalkaitse korraldatud. See on relvastatud, loomulikult. Öö läbi on komandanditund. Seda antakse märku sireenidega," rääkis arhitekt Mart Vesker.

Perega Eestisse tulemine esimesel katsel ei õnnestunud. Aga asjad on pakitud ja loodetakse siiski Ukrainast turvaliselt lahkuda.