Harkiv jäi tule alla kohe 24. veebruaril, kui sõda algas. Sõja algusest saadik on Harkivis saanud surma 170 tsiviilisikut.

Sergeil vedas, ta sai ainult kergelt haavata. Tema naine on aga siiamaani haiglas.

"Ma olen ukrainlane kuid räägin vene keelt, olen sõjaväepensionär. Teenisin armees, teenisin raha, läksin erru. Kas ma näen välja nagu nats? Harkiv on venekeelne linn. Kas te olete siin natse näinud? Sellised jätised nagu Putin tuleb hävitada. Putin ei ole inimene, ta on värdjas. Ta tuleb hävitada. Aidake meid! Aidake kõigega, millega võimalik. Saatke relvi, aidake millega saate. Ta tuleb peatada. Ta on vaenlane," rääkis Sergei.

Neid, kes jäid elama varemetesse, aitab politsei. Politseil on ka muid ülesandeid.

"Mõned inimesed kuritarvitavad praegust sõjaolukorda ja raskeid tingimusi ning marodööritsevad. Samuti on linnas palju neid, kes luuravad vastase kasuks ja käivad lihtsalt strateegilistel objektidel uurimas, palju inimesi seal on. Jälgime neid, üritame neid tabada ja kinni pidada," rääkis Harkivi oblasti politseiülem Aljona Strižak.

Harkivi oblasti suurimas haiglas võetakse sünnitajaid vastu nagu varemgi. Ljudmila ja Ivan on oma varsti sündiva tütre Eva ootel.

"Täna oli enam-vähem rahulik. Siiani olime kodus, aga meie aeda kukkus mürsk. Naabritel purunesid kõik aknad, meie majal sai õnneks kannatada ainult välispind," rääkis Aljona.  

"Ma arvan, et peame vastu. Kui aga siin kõik hävitatakse, siis nagu mu naine ütles, oleme sunnitud lahkuma Kanadasse. Ma arvan, et see on praegu kõige ohutum koht," sõnas Ivan.

Miša sündis mõni päev enne sõda. Ta kaalus vaid poolteist kilo, aga arstidel õnnestus ta elu päästa. Nüüd pidi ta aga koos emaga kolima palatist haigla keldrisse.

"Ta on juba sellised asjad üle elanud, et tema elu tuleb kindlasti õnnelik... Temast saab kõige õnnelikum poiss," rääkis Miša ema Jana.

Jana sõnul plaanib ta linnast lahkuda, kuna nende maja sai pommitabamuse ning perel ei ole Harkivis enam kuskil elada.

Arstide sõnul jäävad tule alla nii sõjaväelased kui tsiviilisikud, nende hulgas ka lapsed.

"Lapsed kindlasti ei asu sõjaväe positsioonidel. Üks poiss sai haavata maal, oma kodus. Teine poiss oli siin Harkivis ja sai haavata raketirünnaku tõttu Saltovka rajoonis," rääkis lastekirurgia osakonna juhataja Natalja Romanova.

"Me sõitsime mööda Butšma tänavat. Autos olime mina, abikaasa, meie viieaastane tütar ja Maksim. Meie pihta lasti rakettidega "Grad". Auto sai pihta ja Maksim sai haavata. Ta päästis oma õe, kaitses teda oma kehaga," rääkis haavatud Maksimi ema Svetlana.

Saltovkani, kus Maksim haavata sai, ERR-i ajakirjanikud ei jõudnudki, kuna rajoon on pideva tule all.

Paar kilomeetrit enne rajooni seisab maanteel see, mis jäi alles vene diversioonigrupi soomustehnikast. Sõja esimestel päevadel proovisid diversandid linna tungida kuid said vastulöögi ja varjusid kohalikku koolimajja, kus nad likvideeritigi.