Võrreldes eelmiste päevadega oli reedel Irpeni ja Kiievi piiril suhteliselt rahulik, tunni jooksul ei tulistatud kordagi inimeste pihta. Ainus võimalus linnast lahkumiseks on Iskanderi raketiga pihta saanud sild. Sillani tuleb aga kuidagi jõuda.

"Seal, kus me elame, oli öösel väga hirmus. Kõlasid nii valjud plahvatused, et me olime sunnitud põgenema. Meie tänaval elavad inimesed on enamasti juba lahkunud. Me otsustasime, et peame päästma oma vanaema. Tal on küll terve elu juba selja taga, aga tahaks, et ta elaks veel kas või natuke veel," rääkis Olena.

Keegi ei tea, kui palju inimesi on siiani Irpenisse jäänud.

"Ma täpselt ei tea, aga paljud on veel seal, peamiselt vanurid ja lapsed," ütles Juri.

"Pommitatakse valimatult suvilakooperatiive ja kõike muud, nii koeri kui ka inimesi. Meie suvilakooperatiivis elas umbes 800 inimest, alles on jäänud kümme," lausus Sergei.

Sõja eest põgenevad ka loomad. Tõukoerad evakueeritakse Kiievisse, paljud nende krantsidest vennad jäetakse aga lihtsalt maha.

"Koerad hulguvad mööda linnatänavaid. Inimesed, kes veel linna jäävad, toidavad neid. Meie koerad on juba kuidagi tulistamisega harjunud. Siin on shih-tzu, on ka üks spits. Läheme praegu Kiievisse, seal on koertekasvandus. Meie kasvandused kõik kolisid sinna," rääkis Vladimir.

Enamik põgenikest püüab aga jõuda mitte Kiievisse, vaid Lääne-Ukrainasse, kust on lihtsam Euroopasse pääseda.