Sõjaolukorras peaksid arstid kohtlema kõiki võrdselt, nii sõdureid, vastasarmee võitlejaid kui ka näiteks sünnitajaid, kes võivad sattuda nende haiglasse. Seal on siiski mõned agad.

"Läheneme sellele esimesena, kes on kõige vaiksem. Karjujal on veel jõudu piisavalt. Vaatame patsientide raskusastet, aga meie põhiroll sõjaolukorras on saata võitleja tagasi rivvi, sest riiki, linna ja seda sama haiglat tuleb kaitsta," rääkis Meren Ringvaates.

Ukraina arstid, näiteks ümberpiiratud Mariupoli linnas, peavad töötama väga keerulistes tingimustes. "Väga raske on tegutseda kui pole elektrit, valgust, vett. Meid olid Briti meedikud enne Afganistani väga hästi välja õpetanud ja kui me jõudsime Afganistani, siis meil oli juba kinnisilmi selge, mida peab tegema. Ukrainlased on pidanud seda õppima oma vere ja higi hinnaga, aga nad saavad hakkama," rääkis Meren.

Mariupolis võeti arstid koos patsientidega ka pantvangi. "Arstid saavad selle stressiga hakkama," sõnas Meren. "Britid ütlesid väljaõppel, et arst peab relva kandma. Afganistanis ja Iraagis tundus see muigamapanev, sest meid ümbritsesid relvastatud sõdurid, aga täna kuuleme, et kõik ebareaalne on võimalik: arstid pantvangi, haiglad lastakse sodiks," loetles arst üles sõjakoledusi. "Tuleb müts võtta Ukraina arstide ees maha," lisas ta.

Mereni hinnangul kasutab Vene pool nii tugeva kineetilise energiaga relvi, et arstil ei pruugi olla seal enam midagi teha. "On lihtne laskevigastus, mida saab ravida, aga kui tuleb rakett, siis inimkehad ju aurustuvad," ütles ta.

Eesti meedikud peaksid tunnistama, et kõik ebainimlik on võimalik. "Ka tsiviilmeedikud peaksid täna häälestama ennast lainele, et ma saan kõigega hakkama. Sõjaolukorras pole nii, et saad võtta tunni jooksul vastu kolm inimest - kui tuuakse ukse taha 70 kanderaami, oled sunnitud hakkama sorteerima," rääkis Meren.

Tema sõnul on arstid, eriti kirurgid või EMO-arstid, siiski kõigega harjunud.