Nagu paljud teised, tuli ka Nadja koos poegade Igori ja Timofeiga vanas kinomajas asuvasse keskusesse endale eluks vajalikku otsima. Selja taga on pikk teekond.

"Olen Ukrainast, Umani linnast. Tserkasõ oblastist. Mu kodulinn on Monastõrõštše. Meie juures kukkus kõige esimene mürsk, kui sõda algas," rääkis Igor.

"Kogu tee oleme läbinud ilma ühegi sendita. Raha meilt ei võetud mitte millegi eest, kõik oli tasuta. Me kohtusime tuttavaga, see oli nagu saatus, mis viis meid kokku. Ja sellel tuttaval siin elab juba kolmandat aastat täditütar. Tema helistas ja ütles, et tulete siia ja peatute siin," rääkis Nadja.

Nadja peamine mure on praegu, kuidas saada hotellitoast välja päris korterisse. Tuttava sugulase kaudu sai ta tööle juba ühte Tartumaa tehasesse, lastel on koht olemas Annelinna gümnaasiumis.

Samas koolis on esmaspäeval esimene koolipäev ka Volodõmõri lastel, kellele vanemad tulid laupäeval riideid otsima. Nende pere ootas autoga Ukraina piiril järjekorras üle 40 tunni, et Lääne-Ukrainast Tartusse jõuda.

"Meie lähedal pommitati lennujaama. Küll mitte elumajasid, aga seda oli kolm korda, nii et me ei teadnud, millal tulevad järgmised pommid. Seetõttu tulime autoga Tartusse, abikaasa ja kolme lapsega. Ma käisin Eestis alates 2018. aastast tööl, seega ma teadsin, et siin on head inimesed ja tulin uuesti. Seekord koos perega," rääkis Volodõmõr.

Nagu Nadjalgi, on ka Igoril siin töökoht ehitajana olemas, ent elavad nad perega endiselt linna poolt saadud hotellitoas. Pagulasabi palub praegu vanasse kinomajja riideid mitte juurde tuua, kuna käib asjade sorteerimine. Täpsetest vajadustest antakse teada jooksvalt.