Pjatihatki rajoonis elas enne sõda umbes 20 000 inimest, peamiselt teadlased, sest seal asub Ukraina teaduste akadeemia füüsika-matemaatika uurimiskeskus.

Keskust filmida ei tohi, sest see on tuumaobjekt. Praegu jääb see pidevalt tule alla, samuti nagu seda ümbritsevad elumajad.

"Kahurituli ja miinid, mis siia kukuvad praegu, on ohtlikud, kuid mitte kriitiliselt. Kui aga rünnakud peaksid tugevnema, näiteks kasutatakse lennukipomme, oleks see juba palju hullem. Isegi väike kogus radioaktiivseid jäätmeid võib põhjustada katastroofi," ütles Harkivi füüsika ja tehnoloogia instituudi vanemteadur Sergei Afanasjev.

Rajoon paistab väljasurnuna, kuid mõned inimesed on ikkagi jäänud. Nad lihtsalt ei julge pideva tule tõttu keldritest väljuda.

"Aga kuhu ma lähen? Siin on mu vanemad, kes on vanad, nende eest tuleb hoolitseda. Meile jagatakse humanitaarabi kolm korda nädalas. Kõike jätkub. Elekter, gaas ja vesi on olemas. Kõik on suurepärane;" rääkis Anatoli, kes enda sõnul lahkuda ei kavatse.

"Meil siin kõik inimesed aitavad teineteist. Vabatahtlikud toovad vanadele inimestele süüa. On neid,  kes evakueerivad inimesi rongijaama. Igaüks teeb seda, mis ta saab. Tegelikult on palju hullemaid kohti, kui meil siin. Saame hakkama. Paljude asjadega olen küll harjunud, aga närvid ei ole ikkagi rauast," ütles Sergei.