Üle Poola piiri on tulnud juba üle 2,3 miljoni sõjapõgeniku, ometi tundub, et kõik on koha leidnud. Selleks on kogu Poola ühiskond pingutanud, avades hädalistele ka oma kodud.

Irka ja Marek kahe pojaga kutsusid oma kolmetoalisesse korterisse Svitlana, Karolina ja Waleria.

"Nagu paljud Poola inimesed, ei mõelnud ma selle üle pikalt, see oli lihtsalt asi, mida me pidime tegema. Alguses kartsime veidi, kaua see kõik aega võtab ja kuidas omavahel kontakti saame, aga pärast kuu aega koos elamist oleme juba nagu üks suur pere. Probleeme ei ole, sest meie lapsed saavad omavahel hästi läbi. Meil on hästi läinud," rääkis AK-le Varssavi elanik Marek Elas.

Sõjapõgenik Svitlana on Marekile väga tänulik. "Ma ei ole esimest kord Poolas, ma olin 17-aastane, kui ma esimest korda siia tulin. Siis poolakad meisse niimoodi ei suhtunud, nagu nad praegu teevad. Nad suhtusid meisse veidi üleolevalt, aga nüüd on nad siirad ja me oleme neile selle eest väga tänulikud. Me isegi ei lootnud nii suurele toetusele."

Svitlana on leidnud töö ja lapsed koolikoha. Järgmine väljakutse on kodu leidmine. Sellega hakkama saamiseks on vaja süsteemset lähenemist, ütleb Irka Jazukiewicz, kes tegeleb majutuskohtade otsimisega pagulastele.

"See, mis kujuneb väga oluliseks meie poliitika puhul ja võib-olla ka teistes riikides, on pikaajaline üüritoetus pagulastele," ütles Varssavi Ukraina Maja majutuskohtade tiimi liige Jazukiewicz.

Samas on nemad siin korteris valmis ühiste õhtusöökidega pikalt jätkama, ainsad võitlused käivad hommikuti vannitoa pärast.

"Me oleme kogu aeg tööl, meil pole aega tülitseda, kuna kohtume harva. Lapsed on kodus, aga meie oleme tööl. Mina olen tööl, Ira on tööl, Marek hoolitseb laste ja kogu majapidamise eest. Ma olen talle väga tänulik, ta aitab meid väga palju," rääkis Svitlana.

"Me rääkisime Marekiga, et me ei kujuta enam ettegi, et jääme siia ainult neljakesi. Koos on tore olla," sõnas Jazukiewicz.