Kunagi varem pole ilmunud nii julmi fotosid sõjast kui viimasel nädalal. Kas Ukraina sõja ajal on fotod muutunud olulisemaks kui kunagi varem ja sisuliselt toimub sõda online'is?

Ingrid Mühling (IM): Online'is on sõdu näidatud ka enne, ka julmi fotosid on olnud varem, aga tänane tehnoloogia areng viib selle info palju laiemalt ja kiiremini üle maailma. Kui üks riik tahab, et tema murele tähelepanu pööratakse, et talle antaks abi, siis on nendel mõjuvatel piltidel oma roll.

Erik Prozes (EP): Ma olen kolmkümmend aastat töötanud pressifotograafina ja ma ei ole kunagi pidanud käitlema nii julmi sõjapilte, kaaluma nende avaldamist. Meie filter on tavaliselt tihedam, me ei ole lasknud selliseid julmuseid ei veebi ega leheveergudele.

Aga kuna see sõda on juba meie keskel ja see on nagu meie sõda, siis suhestumine nende piltide julmusega on oluliselt isiklikum. Kui rääkida avalikuks saanud Butša ohvrite piltidest, siis ei tekkinud mingit kahtlust, et need tuleb avaldada. Me elame Eestis, kus on teises inforuumis elavaid inimesi ja neile tuleb näidata ka seda poolt, näiteks venekeelses portaalis.

Kui populaarsed need pildid on?

EP: Avaldasime selle galerii vanusepiiranguga, aga mis seal salata, sõjapildid ja -videod on väga  populaarsed. See näitab, et teema läheb inimestele väga korda.

IM: Mina klikkisin ka galerii lahti. Pildid olid väga dramaatilised, aga samas need pildid, mida inimesed maalivad sõnades, millest kirjutavad oma üleelamistest, kuidas neid on rünnatud, mida nendega on tehtud, see on kordades ja kordades traagilisem, dramaatilisem. Mõnda teksti ma ei suutnud lõpuni lugeda, ma lugesin poole peale, siis natuke mõtlesin ja lugesin edasi.

EP: Ajakirjandus üldiselt mõjutab üldsust, aga meie pressifotograafidena mõjutame ka suuri otsustajaid. Näiteks kohe pühapäeval tegi USA välisminister Antony Blinken avalduse Butša piltide põhjal, [Prantsusmaa president Emmanuel] Macron tegi avalduse. Juba pühapäeval olid nad veendunud, et tuleb kehtestada järgmised sanktsioonid. See näitab tegelikult, kui suur mõju nendel piltidel on.

Kui vabalt saab fotograaf Ukrainas praegu tegutseda?

EP: Sõja puhkedes, esimesel paaril nädalal oli ajakirjanduse töö piisavalt vaba, sai pildistada purustusi, kontrollposte, sai minna koha peale vahetult pärast plahvatusi. Kui mina hiljuti seal käisin, siis hakati järjest piiranguid kehtestama.  

Sel nädalal tuli uudis, et enam ei lubata plahvatuste tagajärgi pildistada. Milleks sellised piirangud?

IM: See on tegelikult täiesti mõistlik reegel, sest vastaspool saab kohe pärast plahvatust tehtud pildi järgi hinnata, kuidas tuletegevus mõjus ja vajadusel seda ka korrigeerida. See annab vastasele liiga palju infot, mõistlik on hoida plahvatuse toimumise ja piltide ilmumise vahel vahet.

Samamoodi ei ole Eesti kaitsevägi missioonidel käies avaldanud pilte meie sõidukitest, mis sõitsid näiteks isevalmistatud lõhkekehale. Vastaspool oleks samamoodi saanud teada, et purustuse küll tekitas, aga järgmine kord paneme lõhkeainet rohkem.

EP: Minu teada Vene luuretehnika on äärmiselt nõrk ja nad tuvastavad sisuliselt pressifotode pealt, kas ikka Kiievi teletorn sai pihta või mitte. Me käisime Kiievi teletorni juures ja põhimõttelist kohe jooksid sõdurid ligi ja keelasid pildistamise ära. Tol hetkel tundus see niivõrd absurdne, aga ma ei teadnud siis, et venelastel ei olegi paremaid vahendeid purustuste kontrollimiseks.

Erik, sinu kolleeg käis Butšas kohapeal, ta oma silmaga nägi, mis seal oli. Kui palju saab agressor neid pilte hoopis teistpidi näidata, anda neile teise konteksti?

IM: Vene Föderatsioon on väga osav manipuleerima, neil on valeuudised ja oma narratiivi loomine, näiteks üks ja sama "rahvakunstnik" etendas erinevaid rolle. Ühes linnas oli ta  naaber, kes väike poisi risti löömisest räägib, kuidas kardab oma lapsi õue saata, teises linnas on ta väidetavalt ukrainlaste korraldatud õnnetuses kannataja. Seda tehakse, et luua sobivat fooni vene publiku jaoks.

See ei ole üksik juhus, neil on selline tööstusharu, mis on pidevas tegevuses. Venemaa valitsuse kontrollitud meedia on eraldi relvaliik, mitte meedia sellises mõttes, nagu meie seda mõistame.

Erik, sa tulid hiljuti Ukrainast, oled käinud Afganistanis. Ingrid, sina oled olnud kaks korda Iraagis missioonil.  Kuidas sellised kogemused teid muutnud on?

IM: Enne missioonile minekut ma uskusin, aga mul ei olnud kindlat arusaamist, et kui me tahame, et meile keegi kriisiolukorras appi tuleks, siis meil peab olema toimiv süsteem oma loo rääkimiseks. Seal ma sain sellele mõttele väga tugevat kinnitust.  Kui me ise oma lugu ei räägi, siis mitte keegi teine seda ei tee.

Lisaks Ukrainale on praegu käimas väga palju konflikte maailmas, näiteks Jeemeni konflikt, kus kannatanuid on väga palju, ainuüksi 10 000 last on surma saanud ja me ei tea sellest mitte midagi, sest keegi sealt neid pilte ei levita või vähemalt ei levita neid nii, et meie need kätte saaksime või need liigutaks inimesi, kes otsustavad abi andmist.

Ukraina puhul on näha, et neil on väga toimiv info edastamise süsteem. Kõik need videod, pildid, mis sealt tulevad, keegi ju teeb need ja keegi vaatab peale ja ütleb, see võib minna avalikuks. Mulle tundub, et see (avalikustamise tase – toim.) on üsna madalal. Inimestel on tegelikult väga hästi selge, mida nad toodavad ja millised pildid nad peavad kätte saama. On see siis sõdur üksusest, kes ise pildistab, või on neil pressiohvitser kaasas, kes aitab seda teha. Eestis me oleme ka näinud kõvasti vaeva, et meil oleks samasugune süsteem.

Kas pildid võivad muuta sõja tulemust, selle käiku?

IM: Sõja mainet kindlasti. Esimesena tulid meelde Ameerika kaitseväelaste tehtud pildid Iraagi Abu Ghraibi vanglast (2003 – toim.). See oli üks esimesi kordi, kus tekkis võimalus oma tegevust pildistada ja neid sotsiaalmeediasse üles panna. Varem oli vaja ajakirjanikku kaameraga või kedagi, kes tuleks kohale ja teeks foto kas positiivsetest või negatiivsetest tegevustest.  Nüüd vangivalvurid filmisid ja pildistasid tegevusi, mis olid igas mõttes väärad ja see, et need pildid kuskile sotsiaalmeediasse pandi, oli veel kõige väiksem tegu. Ameerika ja lääne vaatajaid need pildid kindlasti šokeerisid, sest olid igati taunitavad. Sõjakäiku nad vast ei mõjutanud, aga sõja mainet kindlasti väga olulisel määral.

Erik, sa valisid meie palvel välja mõned  fotod ajaloost.

EP: Ma otsisin just selliseid pilte, kus oleks kujutatud ka sõjaohvreid. See foto hukatud filipiinlastest ilmus  19. sajandi lõpus Leslie's Weekly esikaanel.

Miks see pilt tehti, kas hirmutamiseks või on see nii-öelda au pärast?

E.P: Mina ütleks, et see on informeerimiseks. Me ka praegu avaldame Ukraina tsiviilisikute pilte eeskätt selleks, et üldsust informeerida, ebaõiglusele ja julmusele tähelepanu juhtida

Kui palju sõjapilt on dokument ja kui palju on tegu lavastusega?

E.P: Demokraatlikes riikides, kus on vaba ajakirjandus, on sõjafoto ikkagi dokument. Ka need stuudiopildid, Türgi sõdurid oma vaenlaste peadega on küll lavastatud portreed, aga samas võime võtta seda dokumendina.

See pilt on tehtud enam kui sada aastat tagasi, avaldatud Briti ajakirjanduses, aga tuletage meelde, et näiteks Saddam Husseini hukkamist 2006. aastal kajastati igal pool maailmas, avaldati lähiplaane temast poomisnöör kaelas, temast surnuna.

IM: Kindlasti see ei ole harukordne, et inimestel tuli mõte pähe selline pilt teha. Ma olen missioonil olles käinud Iraagi politsei peakorteris külas ja seal olid samamoodi teenistuse saavutuste pildid seina. Need olid üsna võrreldavad, erakordselt õõvastavad.

EP: See on  kena kompositsiooniga pilt, siin Prantsuse ja Saksa sõdur ( Esimeses maailmasõjas – toim.) kaotasid lähivõitluses kumbki oma elu ja on jäänud sellisesse asendisse sinna kaevikusse lebama. Samas me ei näe siin moondunud kehaosi, midagi ei tekita otsest õõvastust.

Siin on nii tekst kui ka fotode autoriks Ernest Hemingway, kes sõjakorrespondendina kajastas aktiivselt Hispaania kodusõda. Siin on paar väga jõhkrat kaadrit, aga ma leian, et üldsus peab neid pilte nägema.

Kui ma tulen tagasi Ukraina juurde, siis me peame nägema neid õudusi, mida seal korda saadetakse. Viimasel 30 aastal me muutusime oma pildikeeles üsna hillitsetuks. Kui Venemaa 2014 tulistas Ukraina kohal alla Malaisia reisilennuki, siis kohapealsed fotograafid käitusid oluliselt suurema pieteeditundega hukkunute suhtes.

Nad otsisid oluliselt rohkem kujundeid, minemata liiga anatoomiliseks  või jõhkraks. Lisaks tegime meie toimetuses veel omakorda leebema valiku lehte, et mitte inimesi šokeerida. Aga antud juhul Ukrainas käib sihilik tsiviilelanike tapmine ja seda peab näitama ilustamata.

IM: Tegelikult on siiamaani olnud relvajõududel väga ranged reeglid, milliseid pilte üldse avaldada võib. Kindlasti ei avaldata vigastatute, surnute pilte, eriti enda võitlejate omi, sest alati on vigastatu või surnud kellelegi lähedane, mees, poeg, vend. Püütakse neid inimesi säästa, kaitsta kannatanut selles olukorras, kus ta on. Aga praegune Ukraina olukord on midagi muud, seal on vastaspool võtnud ette tsiviilelanikkonna süstemaatilise hävitamise ja seda tuleb demonstreerida.

EP: See on Prantsusmaa päevalehe esikülg ja fotodel on hukatud natsiliidrid. Need fotod on tõestuseks, et elajalikke tegusid toime pannud inimesed on nüüdseks saanud väärilise karistuse. Näiteks Inglismaa press otsustas neid pilte mitte avaldada. Samas tekib siin paralleel Sadam Husseini hukkamise järel tehtud fotodega.

Kas me võime nende õudusega hakata just nagu harjuma?

EP: Minu kõige suurem hirm on, et üldsus hakkabki lõpuks õuduspiltidega harjuma, aga need pildid ei tohi muutuda mitte kunagi tapeediks. Samas me ei tohi kogu aeg uute ja veel jõhkramate piltidega inimesi täitsa tümaks teha.

IM: Ma väga loodan, et inimesed ei harju ära selliste piltidega. Neid vaadata on väga ebamugav ja see peabki jääma ebamugavaks. Ma väga loodan ka, et meediakanalid teevad ja näitavad neid, et ei tekiks suhtumist – see on üks sõda, mis mitte kunagi ära ei lõpe, räägime millestki muust. Tegelikult selle kaheksa aasta jooksul, kui Ukrainas käis sõda, see nagu vajus uudistest ära, kuigi tegelikult sõjategevus tavapärasel moel jätkus. Nii et ma väga loodan, et sellega ei harjuta ära ja samas ma loodan, et need pildid kõnetavad.