"Venemaa püüab rivist välja lüüa lääne-ida suunalise liikluse Ukrainas ja siin on mitu eesmärki. Esmalt püütakse nii takistada lääneriikide abi jõudmist Ukraina idaossa," rääkis riigikogu liige, reservkolonelleitnant Leo Kunnas (EKRE). Ta selgitas, et kuna suuremat osa lääne relvaabist ei ole võimalik muud moodi kui mööda raudteed kohale toimetada, siis on raudteeühenduste häirimine siin määrav.

"Samuti kasutab ka Ukraina raudteed oma üksuste ümber paigutamiseks," jätkas Kunnas. Nii viiakse näiteks raudteed mööda Põhja-Ukrainasse, kust Vene väed on lahkunud, territoriaalkaitse üksusi teistest oblastitest ning seal asunud regulaarvägesid liigutatakse itta, kus Vene väed praegu peale tungivad.

Lisaks sellega kahjustatakse raudtee ründamisega ka humanitaarabi ja inimeste vedu, märkis Kunnas.

Saatejuhi Reimo Sildvee küsimusele, miks Vene relvajõud kohe sõja alguses ei asunud raudteed ründama, selgitas Kunnas, et Venemaal olid siis teised eesmärgid, kuna loodeti kiire kukutamisrünnakuga Ukraina valitsus kukutada ja ka Vene sõjaväe oma logistika sõltub väga palju raudteest.

"Seetõttu Ukraina pool õhkis ise sõja algul raudteed lahingutegevuse piirkondades, et takistada Vene vägede transporti. Ja see töötas väga hästi, Ukraina ei lasknud Venemaal raudteed oma üksuste edasiliigutamiseks kasutada," rääkis Kunnas.

Sildvee viitas sellele, et seetõttu liikusidki Vene üksused mööda maanteid ja olid Ukraina üksustele lihtsamini rünnatavad.

"Algul oligi Venemaa eesmärk raudteed just kaitsta," tõdes ka Kunnas.

Ka Eesti Raudtee tehnikadirektor Arvo Smiltinš juhtis saates tähelepanu sellele, et rünnakute sihtmärkidest on näha, et Venemaa püüab häirida Ukraina sõlmjaamade tööd, et katkestada logistikaahelaid. Sellest on ka näha, kuhu Vene väed plaanivad edasi liikuda – kuna Ida-Ukraina on nende käes, siis seal lähedal ei rünnata, lisas Smiltinš.

Kunnase sõnul ründab Venemaa sihtmärke Ukraina keskosas, et katkestada ühendus riigi lääne ja idaosa vahel. "Aga sellega on siiski võimalik transporti üksnes häirida ja takistada, aga mitte lõpetada," rõhutas Kunnas.

Smiltinš selgitas ka seda, et Ukraina kui territooriumilt suurima Euroopa riigi jaoks on raudteetranspordil märksa olulisem roll kui näiteks Eestis. "Vahemaad on suured ja on ka, mida vedada – seal on nii kaubamaht kui ka reisijate arv suurem. Alles hiljuti käis kogu Ukraina reisiliiklusest 37–40 protsenti rongidega," rääkis ta. Tema sõnul on vähemalt osa Ukraina raudteetaristust ka üsna hea seisus.

Eesti Raudtee tehnikadirektori sõnul andis ka Eesti eelmisel nädalal Ukraina raudteele abi, kuna selleks tekkis sobiv võimalus ja ukrainlased esitasid ka omad konkreetsed soovid. "Saime sihipäraselt abi osutada. Saatsime sinna nii raudtee kui ka elektrivarustuse asendamiseks tagavaratehnikat," ütles Smiltinš.

Ukraina raudtee omapäraks on selle kõrge elektrifitseerituse tase

Smiltinši sõnul on Ukraina raudtee omapäraks, et see on suures osas elektrifitseeritud, mis tähendab, et sellel on rünnatavat taristut rohkem ja see on selle tõttu haavatavam.

Küsimusele, mis on raudtee kõige õrnemad osad, selgitas Smiltinš, et sõlmjaamasid on lihtsam tabada kui raudteelõiku või sildasid. "Ka kaardilt on näha, et püütakse häirida sõlmjaamade tööd, et katkestada logistikaahelaid," viitas ta rünnakukohtade kaardile.

"Venemaa ründaski elektrialajaamu, mis raudtee elektrivarustust tagavad," rääkis ka Kunnas. Kuid ta juhtis tähelepanu ka sellele, et Ukrainas on palju raudteeliine ja marsruute ning seda kõike on raske hävitada.

"Kõige mõjusam oleks purustada üle Dnepri jõe viivad sillad, aga küllap Ukraina neid ka tõhusalt valvab," rääkis Kunnas. Tema hinnangul ei ole neid siiski isegi mitte täpsusrakettidega võimalik kergesti hävitada, vaid selleks peaks eriüksus kohale tulema, et paigaldada lõhkeaine. "Aga võib-olla ka Venemaa ise ei taha seda teha, sest need on ikkagi väga suured sillad, kuna ka Dnepri jõgi on väga lai ja selliste sildade taastamine oleks väga keeruline," lisas Kunnas.

Ka Smiltinš tõdes, et sildade taastamine võib võtta pikki kuid.

"Samas on raudtee tervikuna oma olemuselt päris visa. Kõige tähtsam, et oleks rööpad otsapidi koos," rõhutas Smiltinš. Ülejäänu on kas mugavusteenus nagu seadmed suurema liikumiskiiruse tagamiseks ja liikluse reguleerimiseks. "Rööbaste ja liiprite ning muldkehade taastamine pole suur probleem. Sildade taastamine võtab kauem aega. Ka veoalajaamad ja kontaktalajaamad on õrn koht," selgitas tehnikadirektor.

Rääkides Valgevenes toimunud sabotaažist raudteel, millega on olnud takistatud seal asuvate Vene üksuste transport, ütles Smiltinš, et ei tea, kes seda on teinud, kuid näha on, et seda on tehtud oskuslikult. "Näha on, et see on mõtestatud ja koordineeritud tegevus, sihipäraselt kahjustatakse õrnemaid ja olulisemaid sõlmi," märkis Smiltinš.

Eesti peaks sõja korral katkestama raudteeühenduse Venemaaga

Smiltinš rääkis, et Eesti territooriumi väiksust, vahemaid ja spetsiifikat arvestades oleks Eesti raudteel peamiselt siiski tsiviilsed ülesanded.

Kunnas rõhutas aga seda, et kuna Vene relvajõudude jaoks on raudteel väga oluline logistiline roll vägede varustamisel ja juurde toomisel, siis tuleks konflikti puhkedes kohe katkestada raudteeühendus Venemaaga.

"Peame arvestama, et Venemaaga on meil sama rööpmelaius ja nad saavad selle abil kiirelt vägesid peale vedada. Seega peaksime sõjaolukorras katkestama ühendused Venemaaga. Selles on – tunnistame ausalt – üsna kandev roll piirivalvel, kes tunneb seda piirkonda ja olukorda. Ei tasu arvestada, et seda hakkab tegema kaitsevägi. Raudtee kasutamise tõkestamine Vene poolele on meie jaoks oluline ülesanne," rääkis Kunnas.  

Kuna Eestil puudub piisav strateegiline sügavus ning kaitseväel pole võimalik manööversõda pidada, siis Eesti enda jaoks raudteel kaitsetegevusel suurt funktsiooni ei ole, märkis ta.

Kunnas: lääne hoiak on kardinaalselt muutunud

Kunnase hinnangul võib lääneriikide viimaseid otsuseid Ukraina relvastusega toetamisel hinnata oluliseks pöördeks.

"Oluline, et Ameerika Ühendriigid on võtnud abi koordineerimisel juhtrolli. See on oluline muutus, sest nägime sõja algul ka nende kõhklemist – ameeriklased arvasid, et Kiiev langeb kuni nelja päevaga," rääkis Kunnas. "Nüüd on USA võtnud otsustava rolli ja see mobiliseerib ka teisi liitlasi, sealhulgas ka Saksamaad," lisas ta.

Kunnas tõi esile Saksamaa otsuse anda Ukrainale õhukaitsesüsteeme Gepard. Ta märkis, et ei usu nendest siiski otsustavat rolli sõjas ning märksa olulisemad on Tšehhi ja Poola otsused anda Ukrainale tanke T-72. Kuigi tankide täpsemad kogused ei ole teada, võib neid kokku olla mõnisada, märkis Kunnas. "See hakkab loodetavasti küll sõja kulus positiivselt mängima. Sest ka Ukraina on ju sõjas kaotusi kandnud ja ka temal on vaja relvastust asendada," tõdes ta.

"Oleme künnist ületamas. Lääs pole veel küll lennukeid andnud, aga on juba tankide kõrval ka õhukaitsesüsteeme pakkunud. Holland on andnud ka soomustatud liikurhaubitsaid Panzerhaubitze 2000, mis on üks võimsamaid suurtükisüsteeme," rääkis Kunnas.