Aastas saab muinsuskaitseamet 50 kuni 100 teadet võimaliku arheoloogilise muistise kohta, paarikümne aasta jooksul on kaitse alla jõutud neist võtta vaid iga kümnes.

"Just need kohad, kus on midagi leitud juba ja mis peaksid võimalikult kiiresti saama kaitse alla, need millegipärast kaitse alla ei jõua ja neid muudkui käiakse rüüstamas edasi. Selle tulemus on, et meil on leidudest tühjaks tehtud muistised," ütles arheoloog Valter Lang.

Kiirem kaitse alla võtmine aitaks ohjeldada musta arheoloogiat, sest mälestistel või leiukohtadel detektoristid käia enam ei tohi. Praegu on aga tekkimas olukord, kus üks detektorist tuleb ja teine läheb.

Aastaid arheoloogiapärandi kaitsmisega tegelnud Ulla Kadakase sõnul venib arheoloogiapärandi kaitse alla võtmine, sest menetlus on väga töömahukas.

"Eestis hakati arheoloogiapärandit kaitse alla võtma 1925. aastast. Kaitse alla võtmise viis toona ja kuni 1990ndateni oli selline, et arheoloogid markeerisid kaardi peal ala, kus on suure tõenäosusega arheoloogilist materjali, ütlesid selle objekti kohta, kas see on matmiskoht või asulapaik  või linnus ja sellest kirjelduse tasemest piisas. Aga praegu on eeldus, et sa teed kõigepealt väliuuringud, saad sealt leide, markeerid kaevetöödega täpseid piire, mida tegelikult arheoloogia pärandi mõttes ei ole vaja väga teha," rääkis Kadakas.

Kultuuriministeeriumi muinsuskaitsenõuniku Liina Jänese sõnul on tegu kauaaegse probleemiga, mille oleks pidanud lahendama 2019. aastal seadusesse kirjutatud arheoloogilise leiukaitse võimalus.

"Arheoloogilist leiukohta on siis võimalik kiiremini ja lihtsamalt rakendada ja see ei pea ka ministrilaualt läbi käima, see on muinsuskaitseametis endas tehtav. Aga nüüd kolme aasta jooksul ei ole seda millegipärast kordagi kasutaud," lausus Jänes.

Kadaka sõnul oli leiukoha menetluskord sisuliselt sama mahukas kui kaitse alla võtmise oma, pealegi ei ole seadusemuudatusest abi, kui selle töö tegemiseks ei jätku inimesi. Alles eelmisel aastal sai amet palgata selleks kaks arheoloogi. Tänaseks on üks neist juba koondatud ja teine on saanud koondamisteate.

"Ega kaitse alla võtmine ei ole lahendus, me peame läbi rääkima põhimõtted, mismoodi valikuid teha. See on ka teiste pärandiliikide juures küsimus, me ei saa kõike riikliku piiranguga kaitsta," ütles Jänes.