Mariupolis elanud Jevgeini ja Anja kaotasid oma kodu juba teist korda. Esimene kord oli 2014. aastal, kui sõda algas, see oli Serokini külas. Seal käisid lahingud. Me sõitsime Mariupolisse, elasime seal," rääkisid nad.

Kaheksa aasta jooksul lausa kahel korral oma sisustatud kodu sõja tõttu lihtsalt kaotada – see  tundub mõistusevastane..

Kõigil neil , kes siia Saaremaale Sõmerale on Ukrainast  jõudnud , kõigil on oma lugu. Ja need ei ole üldse lõbusad lood. Aga suudetakse siiski jälle isegi naeratada.

"Ukrainas Kramatorskis on praegu juba väga soe. Aga siin on üks päev soe, siis jälle jahe. Täpselt nagu ka meie meeleolud. Ühel päeval on kõik hästi ja teine päev jällegi tahame ainult koju, ei midagi muud," rääkis Kramatorskist pärit Julia.

Julia sai  endale ka juba töökoha. Ta hoiab maja korrashoiul silma peal.

"Alguses oli ikka natuke ehmatav küll – saarel ja  linnast ka eemal. Tegelikult kõik on olnud ehmatav selle aja jooksul. Jätta maha oma kodu, see on väga raske, seda enam, et väikeste lastega. Me täiskasvanud ju pidime sellega kuidagi arvestama, sellest aru saama ja võib-olla hoidsime ennast vaos, sest meil on ju lapsed," lausus Julia.

Julia sõbranna Leena sai tööle aga sööklasse. Leena tunneb rõõmu, et varsti peaks juba  esimene palgapäev tulema.

Veel kuu aega tagasi olid Sõmeral koridorid ja toad tühjad. Nüüd on aga seal juba sadakond Ukraina sõjapõgenikku. Ühes toakeses elab Julia oma kahe pojaga. Kitsas, aga saavad hakkama.

"Me võime olla küll kitsikuses, aga oleme õnnelikud! Meil on selline vanasõna. Anti meile tuba ja me oleme õnnelikud, sisustasime kuidas saime," ütles Julia.

Pink praeguse kodu ees võib ju sinikollane olla, aga enamus unistavad ja loodavad ikka koju Ukrainasse tagasi minna.

Jevgeni ja Anja on otsustanud aga Saaremaale jääda, sest neil lihtsalt pole enam  kuhugi minna.

"Leida normaalne töö ja üürida korter. Leida siin töö, sest tagasi pole meil kuhugi minna. Pole kuhugi minna! Ka sugulastel on kõik purustatud, kellel purustatud, kellel põlenud, mida pole võimalik taastada," ütlesid nad.

Ukrainlased Jänedal

Esialgu ajutisena mõeldud Sõmera hooldekodust võib saada ukrainlaste päris kodu. Tallinnast 70 kilomeetri kaugusele Jänedale toodud ukrainlased peavad seal elades leidma uue eluaseme.

50 päeva – täpselt nii kaua tuli Luhanski oblasti Popasna linnas elanud vanapaaril veeta tule all. Kui oma kodu tabamuse sai, tuli otsida uus pelgupaik.

"Seitsmest, kaheksast hommikul hakatakse tulistama ja ilma vahepausideta kuni kaheksani, üheksani õhtul, mõnikord ka öösiti tulistatakse. See on õudne!" rääkis Popasnast pagenud Galina.

Aleksandri haavatasaamisest hoolimata õnnestus vanapaaril sõja jalust pääseda. Me isegi ei arvanud, et nad veel elus on, tunnistas minia Olga, kel õnnestus naaberlinnast Ilovaiskist varem põgeneda.

"Nende eramajade piirkonnas keegi mees viis nad pommivarjendisse, sinna sõitis buss ja tõi nad ära. Nad said meile helistada, mina olin juba siin," ütles Olga.

Galina ja Aleksandr jõudsid Eestisse 28. aprillil ja esimene nädal on kulunud kohanemisele, nüüd hakatakse mõtlema sellele, mis saab edasi

Uus elukoht ei pea olema suures linnas, peaasi, et apteek ja toidupood oleksid lähedal, et vanapaar saaks ise hakkama, kui Olga tööle peaks saama. Olga tunnistas, et uue elukoha leidmine on keeruline.

"Ma tunnen veel halvasti linnu; mida mõni linn endast kujutab, orienteerun  veel vähe. Kui saan paremini selgeks, käib kohanemine kiiresti. Keegi räägib ühest linnast, teine teisest, otsime," ütles Olga.

Esialgu on pilk pikemalt jäänud pidama Paldiski ja Tapa peale, kus on olemas nii apteek kui ka arstiabi.

Harkivist pärit Nataša jättis koos kahe pojaga oma kodu aprilli keskel maha, kui peret hoiatati, et mõne päeva pärast jõuab rinne nendeni. Kuigi sõidukulud tuli endal tasuda, otsustati tulla Eestisse, sest tuttavad olid siin juba peavarju saanud. Tänu tuttavale õnnestus Natašal ka Tallinnas tööd leida.

"Ta ütles, tahad tööd, tule vestlusele, käisin seal ja mind võeti tööle. Aga nüüd on probleem selles, et pean leidma elukoha, et tööle jõuda;" lausus Nataša.

Naise sõnul on Jänedal muidu küll tore elada, ainult liikuma on raske pääseda. Rongipeatus on kuue kilomeetri kaugusel ja nädalavahetustel tuleb sinna minna jala.

"Sotsiaaltöötaja soovitas, nüüd on mul vaja võtta tehasest tõend, et mind võetakse tööle, ja mind viiakse elama laevale. Saan mõnda aega tasuta elada, sest korteri üürimine on väga keeruline ja kallis," rääkis Nataša.

Jänedale on sõjapõgenikke saadetud 14. märtsist alates, sellest ajast alates on seal peatunud ligi 250 ukrainlast. Sel nädalal oli külalistemaja ajutiseks koduks sajale inimesele.

"Valdavalt nad leiavad töö siinsamas Põhja-Eestis, Tallinnas eelkõige, aga liiguvad ka Rakvere, Tapa suunal. Ma tean, et ka Tartusse on läinud," lausus Jäneda Mõis OÜ tegevdirektor Enno Must.

Aprilli lõpust alates on üksikud sõjapõgenikud läinud Ukrainasse tagasi. Jäneda on lühiajaline peatuspaik, ja need paarkümmend, kes ise elamist ei leidnud, viidi edasi Kadrina lähistel asuvasse vanasse Undla hooldekodusse. Musta sõnul on valdavalt olnud tegu emadega, kel on väiksed lapsed.

"Kui me vaatame kuu aja tagust seisu, siis meil oli lühiajalisel majutusel üle 5000 inimese. Täna on see number üle 3000, langus on umbes 25 protsenti. Tallinnas on lühiajaliste majutuskohtade langus olnud ligi 40 protsenti," ütles hädaolukorra ühendstaabi sotsiaalkaitsegrupi juht Kert Valdaru.

Valdaru lisas, et näha on, et liigutakse riiklikelt lühiajalise majutusepindadelt järjest rohkem ja enam pikaajalisemale elamispindadele.

Riigil on kohustus tagada põgenikele peavari nelja kuu jooksul, Valdaru kinnitusel ei jäeta kedagi hätta, kui tal ei õnnestu selle aja jooksul omale peavarju leida.