Juba üle kuu aja on Kristina sunnitud oma koera Satut jalutama rõdul, kuigi sellest ei ole eriti palju alles jäänud. Pideva tule tõttu püüavad Avdijivka elanikud ilma suure vajaduseta väljas mitte käia. Paljud inimesed kiirustasid sõja alguses linnast põgenema.

"Me proovisime lahkuda, läksime Dnipro oblastisse. Ma olen kokk, küpsetan pitsasid ja pirukaid, aga seal ei olnud minu jaoks tööd. Meil on vaja loomi toita, meil on suur koer. Sellepärast me tulimegi tagasi, et meil ei olnud tööd, ei olnud raha, et elada. Kui linna liiga tugevalt pommitatakse, siis varjume keldris ja püüame ellu jääda," rääkis Kristina.

Praegu otsib Kristina jälle koos oma mehega võimalust põgeneda ja loodab vabatahtlike abile.

"Me otsime võimalusi selle perekonna evakueerimiseks. Neil on kaks kassi, suur koer, ahi ja muud asjad. Meil on vaja koordineerida oma jõupingutusi Poltava oblasti vabatahtlikega, et nad võtaks need inimesed vastu, leiaksid neile elamiskoha Mirgorodis ja et neil oleks võimalus seal elada ning elatist teenida," lausus Družkovka territoriaalkaitse võitleja, vabatahtlik Aleksandr Katšura.

Avdijivka oli juba lahinguväli aastatel 2014–2015, kui algas sõda Donbassis. Tollaste lahingute jäljed on siiamaani näha. Nüüd aga tekib purustusi linnas iga päev juurde.

"Ma arvan, et aastatel 2014–2015 oli ikka palju kergem. Linn jäi küll tule alla, aga mitte nii pidevalt.  Nüüd aga pommid kukuvad kogu aeg – hommikust õhtuni. Linn on saanud palju rohkem kannatada. Tol ajal pommitati samuti ning majad põlesid, aga seda oli palju vähem. Nüüd on aga igas majas põlenud kortereid," rääkis Ljubov.

Vaatamata sellele, et linna veevarustus ei tööta ning elektrit praktiliselt pole, ei taha Ljubov ja tema mees Vitali Avdijivkast lahkuda.

"Ei, lahkuda ma ei kavatse. Vahepeal küll tekib soov lahkuda, eriti kui pommitatakse. Seda on raske taluda. Kui saabub kriitiline hetk ja kannatus saab otsa, siis võiks küll ära minna. Meil abikaasaga mõlemal on tervisega suured probleemid. Mul oleks raske kuhugi kaugele minna," ütles Vitali.

Enamik Avdijivka elanikest, kes on siia jäänud, on sunnitud elama keldrites.

"Meil ei ole kuhugi minna. Mitte kuhugi. Oleme pensionärid, minu mees on väga haige, tal on vähk.  Me jäime siia, sest me oleme vanad inimesed. Mis aga edasi saab... Ei tea, midagi head pole loota. Võib-olla jääme ellu, võib-olla mitte," lausus Galina.