Tallinnas puuga pähe saanud mees on viis aastat tulemuseta õigust nõudnud

Foto: ERR

77-aastane Ilmar Kirt sattus veidrasse õnnetusse, kui heakorratöölised kukutasid talle pähe puu. Kirdi sõnul on füüsilistest vigastustest isegi suurem emotsionaalne trauma, sest juhtumit uuriti viis pikka aastat ja lõpetati lõpuks tänavu kevadel ära.

Igal aastal sõidab Kirt rattaga vähemalt 3000–4000 kilomeetrit ja paneb kodus sõudeergomeetril veel mitu kilomeetrit otsa. Üks rattatrenn viis aastat tagasi oleks talle peaaegu otsa peale teinud.  

Ühel 2017. aasta aprillikuu hommikul, kella üheksa paiku läks Kirt tavapärasele rattatiirule. Et õues ulus kõva tuul, otsustas Kirt valida kortermajade vahelise kergliiklustee Õismäel. Ehitajate teel Rebasemäe bussipeatuse juures möödus ta eelneva öö tormi tagajärgi likvideerima tulnud haljastusfirma autost ja kolmest töömehest. Kirt ei teadnud sel hetkel, et mehed tulid maha võtma vigastatud puud.

"Ei olnud piirdeid, ei olnud ohutuslinti, ei põlenud auto ohutuled, ei olnud väljas neid torbikud, ei olnud ümbersuunamismärke," ütles Kirt.

Ehkki korraks tekkis töömeestest möödudes isegi mõõdukalt ohtlik intsident, kui üks neist Ilmarile ette astus, suutis ta kõrvale põigata ja kokkupõrget vältida. Mõnesaja meetri kaugusel asuval ristmikul keeras Ilmar otsa ringi ja sõitis tuldud teed tagasi. Uuesti haljastusfirma masinate juurde jõudes võttis ta juba teadlikult hoogu maha.

"Sõitsin neist mööda rahulikult ja jõudsin peaaegu konteineri lõppu ja siis ma kuulsin kukkuva puu raginat. Silmanurgast nägin 40-50 kraadi all kukkuvat puud," meenutas Kirt.

Mitusada kilo kaaluv puuvõra langes Ilmarile ja talle viimasel hetkel appi tõtanud töömehele peale.

"Mul jooksis elu silme eest läbi murdosa sekundi jooksul. Oleks see olnud viis või seitse sentimeetrit, oleks puuoks kukkununud mulle pähe ja siis (oleks olnud) kas surm või raske invaliidsus ja seljamurd. Siis ma seal koperdasin edasi, kuigi niivõrd valus oli, kükitasin, pea käis ringi," rääkis Kirt.

Kui töömees pääses sisuliselt ilma kriimudeta, siis Ilmaril tuvasti EMO-s rangluumurd ja hulga väiksemaid vigastusi, mistõttu jäi ta mitmeks kuuks kodusele ravile.  Valutav õlg takistab aga tänaseni endises mahus sportimist.

"Kui ma hakkan liigutama, käivad igasugused raksud, ujumas ka ei saa käia, sest käsi ei liigu enam," ütles Kirt.

Viis aastat hiljem on saatuslikust puust alles vaid pehkinud känd. On üllatav tõsiasi, et Nõukogude ajal töötas Kirt ise liiklusavariide ja tööõnnetuste uurijana ning avaldas ajalehtedes populaarseid liikluskommentaare. Ka nüüd tegi ta kohapeal "Pealtnägijale" puust ja punaseks, kuidas sündmused sekundhaaval arenesid.

Prokuratuur näeb asja teisiti

Versioon, mille tuvastas ametlik uurimine, on aga väga erinev. Kui uurimist juhtinud ringkonnaprokrurör Diana Helila oli diplomaatilisem, siis haljastusfirma juht Argo Luude ütles otse, et Ilmar hämab.

"Probleem suuresti oli selles, et õnnetusse sattunud kodanik ei järginud temale antud juhiseid ja ta ignoreeris neid. Ja tulemus oli siis see, mis oli," lausus Luude, ja lisas, et praeguse seisuga võib öelda, et Kirt oli õnnetuses süüdi ise. "Võib niimoodi väita küll, et kodanik ignoreeris talle antud korraldusi ja oli tegelikult ise süüdi nendes tagajärgedes," nentis ta.

"Inimene, kes esimesena jooksis talle vastu, tal olid käed laiali ja karjus, seisa, ära sõida. Ja teine ka jooksis talle vastu ja võttis rattalingist kinni, et eemale lükata. Mina leian, et keskmiselt hoolas inimene olekski seisma jäänud, mitte läinud sinna ohutsooni, kus on ilmselgelt näha, et miskit on toimumas. Töötajad jooksevad talle vastu, üritavad teda takistada ja vaatamata sellele ta ikkagi jätkab oma teekonda," rääkis Helila.

Kirdi sõnul midagi sellist ei olnud. "See on ju absurd. /.../ Kui inimene (oleks) käed laiali ees, siis loomulikult ma jään pidama, ma saan aru, mingi oht on, eks ju. Ma saan ju aru sellest," ütles ta.

"Mõistlik inimene jääb seisma, kui ta näeb, et tee peal on konteiner, lükkab ettevaatlikult käe kõrval jalgratast, et äkki mulle kukub midagi pähe. Või eeldab tänases Eesti ühiskonnas keskmine mõistlik inimene, et kui tehakse ohtlikke töid siis on elementaarselt see ka ära tähistatud? Et tegelikult me saamegi ilmselgelt prokuratuuriga erinevalt aru sellest, kuidas üks mõistlik keskmine inimene peaks sellises olukorras käituma," lausus Kirdi esindaja, vandeadvokaat Indre Sirk.

Sisuliselt on kannatanu sõna haljastustööliste vastu ning poolte versioonid erinevad nagu öö ja päev. Kui Kirdi sõnul ei viidanud sündmuskohal miski, et käib puude langetamine, ala oli piiramata ja mehed üleüldse lohakad, siis vastaspoole sõnul eiras hoopis eakas rattur nende hoiatusi ja sõitis ohualasse vaatamata sellele, et teda hõigates ja kätega vehkides peatada üritati. 

Eesti üks vilunum liiklusõnnetuste analüüsija Sirk leidis haljastusfirma tegevuses ridamisi probleeme, alustades sellest, et töömehed olid puuduliku väljaõppega ja eirasid omaenda ettevõtte kehtestatud ohutusreegleid.

"50 meetri kaugusel oleks pidanud neil olema piirdelint, liiklusmärgid, hoiatavad sildid, mida ju ei olnud. Need töömehed oma ütlustes kirjeldavad veel seda, et neil ei ole mitte kunagi piirdelinti autos olnud. Mis veelgi absurdsem – puu langetati tee peale. Teisel pool on suur lai park, muruplats, kus ei ole mitte kedagi. Otsustati langetata puu tee poole, see oli juba järgmine viga. See oli puhas mugavus. Kui ma ikkagi langetan mitme meetri kõrgust puud, siis ssee on selgelt ohtlik töö. Ma peaks ikka veenduma et sellesse perimeetrisse inimesi ei satu. Ja juba asjaolu, et sattus, tähendab, et midagi tehti valesti," ütles Sirk.

Ometi mais 2018 ehk aasta ja üks kuu pärast õnnetust lõpetas politsei kriminaalasja uurimise esimest korda ära süüdistust esitamata. Lühidalt öeldes oli õnnetus politsei hinnangul halbade asjaolude kokkulangemine. Eesti Keskkonnateenused pakkus küll Kirdile mitmel puhul valuraha, aga härra lükkas selle tagasi – enda sõnul sooviga firmas lohakus välja juurida ja ühiskond ohutumaks muuta, vastaste meelest lihtsalt põikpäisusest.

"Niisugust situatsiooni ei tohiks Tallinna linnas tekkida, kus rikutakse kõiki seadusi, ettekirjutisi, oma tööohutuseeskirju," ütles Kirt.

Ehkki Keskkonnateenused jättis välja panemata piirdelindid, väitsid nad, et tagasid ohutuse veel parema meetme ehk inimvalvega. Sama meelt oli ka prokurör Helila, olgugi, et ka tema kolleegid riigiprokuratuurist rõhutasid mitmel korral, et "kätega  vehkimine ja mööduvate inimeste peale karjumine pole adekvaatne ohu ennetamise viis" ning "tööohutuse eiramist ei saa õigustada vabandusega, et see ei ole kõige mugavam". Mitme aasta vältel toimus juriidiline pingpong, kus Kirt taotles uurimise taasavamist ja prokurör pani selle mõne aja pärast uuesti kinni.

"Antud juhul ma leidsin, et et Keskkonnateenused tegite enda poolt kõik oleneva ning kannatanu oleks pidanud olema ise natuke hoolsam. Mistõttu tuligi asi lõpetada," ütles Helila.

"Täna me ütleme, et seda oleks pidanud ära hoidma kannatanu ise, olukorras, kus need, kes talle vigastuse põhjustasid, jätsid väga olulises ulatuses täitmata ohutusnõuded," märkis aga Sirk.

Kohtu jaoks oli juhtum end ammendanud

Tänavu märtsis, kui õnnetusest möödus sisuliselt viis aastat, kaebas Kirt asja lõpuks kohtusse. Kokkuvõttes  kinnitas kohus, et kõikvõimalikud tõendid asjas on kogutud, menetluse pikendamine ei too uusi asjaolusid, ning mõistlik menetlusaeg on asjas möödunud.

Üksiti oleks Ilmari õnnetus kommunaalkurioosum, kuid siin jõuame üllatava üldistuseni. Tagantjärele kogu uurimistoimikuga tutvunud Sirk arvutas kokku, et viie menetlusaasta jooksul tegi politsei reaalset tööd kõige rohkem viis kuud. Pausid toimingute vahel – ehk kui uurija tegi mõne kirja või kõne – venisid kuude pikkuseks.

"Politsei ja prokuratuuri jaoks on see algusest peale olnud ebahuvitav asi. Neid menetlusauke, kus mitte mingeid toiminguid pole tehtud, on siin kuude kaupa. Kõige pikem paus uurimises on enam kui aasta," lausus Sirk.

"See mulje võib jääda tõesti, et selle aja jooksul mitte midagi ei tehtud. Tegelikkuses ju tehti, lihtsalt ei ole kajastatud paberil," lausus Helila.

Ühelt poolt on selge, et oma osa sellesse, et asi nii pikaks kujunes, andis ka Kirt oma vaietega, teisalt väidab kogenud advokaat, et prokuratuuril ongi komme nende arust tülikaid ja perspektiivituid juhtumeid ainult moe pärast uurida, kuni need aeguvad või muul moel radarilt kaovad. Ametliku statistika järgi on selliseid menetlusi, kus asja uuritakse kaks kuni  neli aastat, üle 200, ja selliseid, kus uurimine venib üle nelja aasta, sadakond. Kusjuures Sirgi sõnul on sahtlisse "unustamine" eriti sage lihtsamate liiklusõnnetuste puhul.

Ringkonnaprokurör protesteeris ägedalt ja kinnitas, et ülekuulamised ja muu tõendite kogumine ning analüüs võtab paratamatult aega. 

"Meil prokuratuuris ei ole inimesi, kes lihtsalt niisama istuvad. Prokuratuur mitte ainult ei juhi kohtueelset menetlust, vaid käib ka kohtuistungitel, mõned kohtuistungid kestavad hommikust õhtuni. Kui istung algab kell kümme ja lõpeb kell pool viis, siis paraku ta ei suuda ei füüsiliselt ega vaimselt tegelda teise asjaga, mis tal parasjagu kapis on. Ja kapis ei ole tal kindlasti mitte üks asi, vaid neid on ka mitmeid," lausus Helila.

"Mul on selliseid kirju kümneid ja kümneid, kus ma prokurörile olen kirjutanud, palun andke teada, et milline on perspektiiv, millal võiks asi jõuda kohtusse, millal võiks saada toimikuga tutvuda ja isegi vastata sellele kirjale. Nende jaoks on üks tähtaeg teise astme kuritegu, seda võib uurida viis aastat ja mitte kellelgi ei ole õigust küsida või kiirendada, et kuulge, et tükk aega pole midagi kuulda olnud, et mis seis on, et kas te ikka tegelete sellega? Heal juhul saad sellise nipsaka vastuse, et uurimine käib ja selle uurimise käigus me ei pea mitte midagi ütlema. Halvemal juhul sa ei saa üldse vastust," rääkis Sirk.

Viis aastat pärast õnnetust on Ilmar Kirt puuga pähe saanud nii otseses kui ülekantud tähenduses. Tulemuseks on rikutud närvid ja tuhanded eurod kahju ning kulusid. Kuna Ilmar ei läinud haljastusettevõttega kokkuleppele, ei ole talle hüvitatud isegi lõhutud jalgratast, rääkimata ravikuludest või moraalsest kahjust. Ta ei jätta jonni ja lubab minna hüvitist nõudma tsiviilkohtusse.

"Ma arvan, et ma oma elust olen kaotanud viis või kümme aastat oma elust. Maailm on must minu jaoks ja mulle ausalt välja öeldes mul olnud kõige mustemad mõtted mitu korda peas. Sest ma ei suuda võidelda enam sellega. Teinekord heidan õhtul pikali, jälle hakkab sees keerlema, hakkab jälle keerlema ja hakkab keerlema. Eile ma jäingi magama pool kolm, kuigi võtsin kaks rahustit," lausus Kirt.

Toimetaja: Marko Tooming

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: