Aivo Vaske: kas vajadustel on piirid?

Aivo Vaske
Aivo Vaske Autor/allikas: Erakogu

Vajaduspõhised lastetoetused võivad paista esmapilgul õilsad ja ratsionaalsed, kuid hakkavad tootma uusi probleeme, ebaõiglust ja bürokraatiat. Ehk oleks targem toetuste tõstmise asemel hoopis vähendada madalama sissetulekuga perede maksukoormust, pakub Aivo Vaske (Isamaa).

Kirjutan seekord moodsal teemal - vajaduspõhised laste- ja peretoetused.

Vajaduspõhine toetus tähendab, et kui pere sissetulek kokku, pere liikme või lapse kohta on üle mingi piiri, siis pere toetust ei saa või hakkab toetussumma vähenema.

See idee pole uus ja tundub esmapilgul õilis ja ratsionaalne – nii kulutame vähem raha, saame maksukoorma hoida madalama ja aitame just neid, kes tegelikult abi vajavad. Paraku kipub üldine jutt vajaduspõhisusest lõppema või tülini viima kohe kui peab otsustama, kust vajaduse piir peaks minema.

Reformierakond on ajalooliselt kaldunud arvama, et vajaduse piir peaks olema toimetulekupiiri lähedal. Paraku tekitab see lähenemine uusi probleeme, sest toimetulekupiiri lähedal on ka teisi toetusi, mis tulu kasvades (ehk eelkõige tööle minnes) ära võetakse.

Nii näiteks on sissetulekuga seotud toimetulekutoetus, mida saavad just need inimesed, kelle sissetulek jääb peale vältimatute kulude tegemist toimetulekupiiri lähedale. Toimetulekutoetus hakkab tulu kasvades vähenema. Samuti on madala sissetulekuga peredele loodud muid sissetulekust sõltuvaid meetmeid nagu toiduabi, vabastused erinevatest tasudest, subsideeritud elamispinnad jms. Kõik need lõpevad või vähenevad kui pere sissetulek kasvab. Kui nüüd ka lastetoetused siduda sissetulekuga, siis lõpuks võib minna nii, et inimesele, kes läheb tööle võib saab palgakõrgendust, jääb lõpuks hoopis vähem raha kätte kui toetustest elades. Ja siis eelistatakse töötustaatust või mustalt töötamist. See aga pole lastele just parim eeskuju.

Reformierakonna eelmise vajaduspõhise lastetoetusega just nii läks ja see eksperiment vaikselt lõpetati. Ka eelmise valitsuse elektritoetuse esimene versioon astus samasse ämbrisse.

Kui panna vajaduste piir keskmise palga juurde või veel kõrgemale, nagu sotsidele meeldib, saab toetust enamik peresid, sest mediaanpalk on keskmisest palgast madalam. Seetõttu on saadav rahaline võit riigieelarve jaoks väike, aga ilmajääjate pahameel ikka suur. Meenub aeg, kui maksuvaba tulu suurus seoti sissetulekuga nii, et keskmisest suuremat palka saavate inimeste maksuvaba tulu hakkas vähenema ja kadus lõpuks sootuks. Selline vajaduspõhisus Reformierakonna poliitikutele ega valijatele üldse ei meeldinud. Piiri saaks panna ka mediaanpalga juurde, aga siis tundub see juba ebaõiglane keskmist palka saavatele peredele - kes ka veel liiga laia elu ela, aga keda on päris palju.

Veel üks variant oleks vaadata lisaks sissetulekule ka laste arvu vanema kohta. Üks laps vanema kohta võiks olla normaalne koormus keskmist palka saavale perele, sealt edasi hakkab elu juba raskemaks minema. Nii saab võrrelda kahe lapsega üksikema olukorda perega, kus on kaks last kahe teeniva vanema kohta. Ei ole ju võrdne seis. Aga kui seda loogikat liiga palju arvesse võtta, siis hakkab see suunama inimesi üksikvanemana elama või end üksikvanemaks valetama, sest see on rahaliselt kasulik. Lapsi, kellel on vaid üks vanem, oleks sel juhul kindlasti rohkem. Ka see pole kõige õigem suund. Osalt seetõttu on üksikvanema toetused siiani suhteliselt madalad.

Lisaks tuleb vajadustest rääkides arvestada, et nii palgad kui ka elamiskulud, aga ka näiteks lasteaiatasud eesti lõikes üpris erinevad. Kui neid kulusid hakata arvesse võtma, muutub süsteem taas keerukamaks.

Kokkuvõttes hakkab õilis vajaduspõhisus kahjuks tootma uusi probleeme, ebaõiglust ja bürokraatiat ja see on ka põhjus, miks siiani on lastetoetustele lähenetud pigem lausaliselt ja perede sissetulekut arvesse võtmata. Selle miinus on see, et toetuste suures mahus tõstmine on riigieelarvele ja maksumaksjatele suur koormus. Ja suur osa maksumaksjatest on needsamad pered, kes toetusi saavad.

Ehk oleks targem toetuste tõstmise asemel hoopis vähendada madalama sissetulekuga perede maksukoormust? Näiteks on sotsiaalmaks alampalgalt täna 215 eurot – seda on palju enam kui pere lastetoetusena tagasi saab.

Vanemahüvitise, mida vahel võrdluseks tuuakse, loogika on olnud teine. Vanemahüvitise esialgne idee oli olla asendussissetulek mittetöötavale lapsega kodus olevale vanemale, mitte toetus lapse kasvatamiseks. Samas on seda fookust ajas oluliselt muudetud – nüüd võib vanemahüvitise saaja ka suhteliselt normaalse palgaga tööd teha. Mingis mõttes on vanemahüvitise idee vajaduspõhine, aga tagurpidi – suurema vajaduse defineerib hoopis suurem varasem sissetulek. Selle toetuse vajaduspõhiseks muutmisest vajaduspõhisuse toetajad üldiselt eelistavad vaikida. Aga see on juba teine teema.

Analüütikuna erasektoris töötav Aivo Vaske on erakonna Isamaa liige ja varasemast olnud mitmete ministrite, sh rahandusministrite nõunik.

Toimetaja: Urmet Kook

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: