Eesti kaitseatašee Kiievis: Vene tank T-72 on vaid toruga linttraktor

Kolonel Vahur Murulaid umbes nädal pärast venelaste väljatõmbamist Kiievi alt, Mõla ja Irpini vahelisel teel, kus 300-meetrisel lõigul hävitasid ukrainlased viis tanki ja sama palju lahingumasinaid ja muud tehnikat.
Kolonel Vahur Murulaid umbes nädal pärast venelaste väljatõmbamist Kiievi alt, Mõla ja Irpini vahelisel teel, kus 300-meetrisel lõigul hävitasid ukrainlased viis tanki ja sama palju lahingumasinaid ja muud tehnikat. Autor/allikas: Erakogu

Ukraina sõja üks õppetunde Eestile on see, et vaenlast ei tohi karta, leiab kolonel Vahur Murulaid. Tank T-72 on tema sõnul tegelikult vaid toruga linttraktor, mille meeskonna vaatlusväli on piiratud ning nemad seal sees kardavad rohkem kui jalaväelased.

Kolonel Vahur Murulaid on alates 2018. aastast kaitseatašee Eesti suursaatkonnas Kiievis. Ta vastas ajakirja Sõdur küsimustele 11. mail. Just tänu tema otsustavusele oli Eesti suursaatkond üks vähestest, mis kogu sõja vältel on jätkanud oma tööd. Artikkel ilmub ajakirja Sõdur ja ERR.ee koostöös.

Kui lähedal oli Eesti saatkond Kiievis täielikule evakueerimisele?

Igal saatkonnal Kiievis olid ja on ikka veel oma plaanid ning kriteeriumid, miks, millal ja kuidas Kiievist lahkuda. Sellel väikesel meeskonnal, sealhulgas minu asetäitjal kolonelleitnant Andris Sprivul, kes Kiievisse jäi, oli kolm suuremat tegevusvarianti: A – jätkame Kiievis; B – tegutseme Ukrainas, aga väljaspool Kiievit; C – lahkume Ukrainast.

Kõikidel tegevusvariantidel olid alaplaanid ning kriteeriumid, mille põhjal otsustada, millal ja kuidas tegutseda. Täpsemalt neid kirjeldada ei saa, sest sõda pole veel läbi ja võib-olla, loodan et siiski mitte, tuleb mõnda neist kasutada. Minu eesmärk oli tegutseda plaan A1 järgi, ehk nii kaua kui võimalik Kiievis ja saatkonnas olla, sest siin saame ukrainlasi selles sõjas kõige paremini toetada.

Arutasime omavahel ja Eestiga, kas või millal saatkonnast või isegi Kiievist lahkuda. Olime mingil ajahetkel korraks mõneminutilises valmisolekus, kuid siiski jätkasime algse tegevusplaani järgi ja Eesti lippu Kiievis maha ei võtnud. Lõplik otsuse tegemine jäi mulle, seda muidugi Eestiga koordineerides. Kiievisse jäi kaks saatkonda: Eesti ja Poola.

Kes on kaitseatašee?

Kaitseatašee on eriala diplomaat, kes esindab kaitsevaldkonna küsimustes oma riiki selles riigis, kuhu ta on lähetatud. Peamine ülesanne on vast kõikidel kaitseatašeedel sama: info vahetamine ja kaitsekoostöö koordineerimine. Kaitseatašee peab suutma selgitada lähetatud riigis Eesti riigikaitse teemasid ja samal ajal suutma selgitada Eestis asukohariigi kaitseteemasid. Teisisõnu pean teadma Eesti ja Ukraina riigikaitset ning kaitseväge ja suutma teisele poolele nõu anda.

Riigiti on meie kaitseatašeede ülesanded natukene erinevad. Need sõltuvad sellest, mis suhe või kaitsekoostöö meil ühe või teise riigiga on. Ukrainas on kujunenud nii, et mina suhtlen kõigiga: Ukraina kaitseministeeriumi, sõjaväe peastaabi, väeliikide ja -juhatuste, väeosade (kes on meie koostööpartnerid), vabatahtlike, veteranidega jne.

Tean, et paljudel teistel meie kaitseatašeedel nii laia koostöö suhtlusringi ei ole. Aga meil ongi Ukrainaga teistsugune suhe. Meil on ukrainlastega koostöö valdkondi ja tasandeid väga palju. Nagu näiteks meditsiin, erioperatsioonid, territoriaalkaitse, kaudtuli, pioneer, sõjaväepolitsei, luure, strateegiline kommunikatsioon jne.

Esimene kaitseatašee saadeti Ukrainasse alles 2014. aastal, kui sõda Venemaaga algas. Sinnamaani resideerisid kaitseatašeed Eestis.

Kas need ülesanded Kiievis on muutunud pärast 24. veebruari?

Põhiülesanded – info vahetamine ja koostöö koordineerimine – jäid samaks. Muutus võib olla fookus. See muutub tegelikult siiani, aga ma ei saa seda praegu täpsemalt kirjeldada. Lisaks, kuna meeskond jäi väga väikeseks, täitsime osaliselt ka teiste saatkonna inimeste ülesandeid, kes Kiievist lahkusid ja mida nad ei saanud eemalt täita.

Andsime soovitusi inimestele, kes tulid saatkonda abi küsima. Näiteks, kuidas Eestisse evakueeruda või kuidas Ukrainas välismaalaste leegioniga ühineda. Väljastasime saatkonda jäänud dokumente. Peale selle valvasime saatkonda ja korraldasime enda eluolu, kuna elasime pea kaks kuud saatkonnas. Tugevdasime enda töö ja ellujäämise võimeid. Saatkond oli meie töökoht, kindlus ja kodu.

Kuidas teie argipäev praegu välja näeb?

Praegu (11. mail) on olukord sarnane sellega, mis oli enne 24. veebruari, sest nüüd on enamik saatkonna isikkoosseisust tagasi. Enne teiste tagasitulekut tegutsesime üle kahe kuu vältel vahetustega ööpäev läbi. See sarnanes suurel määral sellega, mis toimub meil kaitseväe ja kaitseliidu õppustel või sõjalistel operatsioonidel.

See, kes oli üleval, jälgis olukorda, kogus ja jagas infot, koordineeris tegevusi, suhtles ukrainlaste ja Eestiga, valvas maja jne. Vaba vahetus puhkas, hankis vett ja süüa, koristas, majandas saatkonnas muude vajalike asjadega.

Me pidime kogu saatkonna hoone hingeelu tundma õppima, sest vajaduse korral, ja seda tuli ette, pidime midagi parandama või sättima. Kui lahingud olid Kiievi väravate taga, siis jälgisime pingsamalt olukorda linnas ja lähiümbruses. Pea iga päev käis keegi linnas olukorraga tutvumas. Paaril korral aitasin saatkonna ukrainlastest töötajatel Kiievist evakueeruda.

Kuidas on võimalik, et Venemaa oma hinnangutes Ukraina kohta enne sõda nii suurelt eksis?

Seda on keeruline kommenteerida, sest mul on siiani raske aru saada, mida püüdis Venemaa sõjalise invasiooniga saavutada. Selge on see, et Venemaa tahtis Ukrainat enda kontrolli alla saada, et temast ei saaks ELi või NATO liiget. Kuigi minu arust ei olnud võimalik seda saavutada nende jõudude ja ressurssidega, mis tal invasiooni alguseks olid. Väga palju oli laiaulatuslikuks sissetungiks puudu.

Seepärast ei uskunud mina lõpuni, et selline rünnak mitmelt suunalt, vähemalt tol hetkel, on üldse võimalik. Väiksem ja piiratud rünnak Donbassis tundus siis tõenäolisem. Aga ka sellega poleks Venemaa suutnud saavutada soovitud lõpptulemust, milleks oli Ukraina kontrolli alla võtmine. Ma arvan endiselt, et sõjaliste vahenditega ei saagi ukrainlasi enda kontrollile allutada. Praegune tulemus kinnitab seda.

Venemaa on kaotanud palju rohkem: lõhe lääne maailmaga, sh Ukrainaga, on kasvanud; sanktsioonide arv suurenenud; suhtumine Venemaasse halvenenud; Soome ja Rootsi on liitumas NATO-ga jne. Ju siis ei saanud Venemaa juhtkond adekvaatset infot Ukraina ja ukrainlaste kohta või siis tahtsid üllatada, nagu alati. Kuid seekord üllatasid vist iseennast.

Tundus, et ka lääneriikide analüütikud justkui unustasid oma tegevusvariantides Ukraina võimed ja inimesed ära. Tundus, et Venemaa sõjamasinat ei takista Ukrainas miski, isegi mitte maastik ega ilmastik, muudest faktoritest rääkimata. Tulemus oli see, mida me Kiievist põhjas ja kirdes nägime. Hõisata on muidugi veel vara, sest see sõda pole veel kaugeltki läbi. Need tagajärjed, mida Kiievi ja Tšernihivi oblastis nägime, on kahjuks alles algus.

Ukrainlaste võimete puhul tuleb arvestada sellega, et nad varjasid enda ettevalmistusi, kuigi ka nemad ei uskunud sõja laienemist. Nende jaoks algas sõda tegelikult 2014. aastal, mitte 24. veebruaril 2022. Oluline on siinkohal vast ka see, et paljud ukrainlased, kellega vahetult enne Venemaa üksuste sissetungi rääkisin, ütlesid, et nad ei karda vene sõdurit nii nagu võib-olla 2014. aastal. Selle aasta veebruariks olid nad vaenlast Donbassi lahingutes küllalt näinud ja teadsid, kes neile lahinguväljal võivad vastu tulla.

Ukrainlastel oli selleks hetkeks üle 300 000 lahingukogemusega võitleja, kellest väga paljud olid vabatahtlikud. Neid on palju ka praegu. Esimesel nädalal, kui neile Kiievis käsitulirelvi jagati, said relvad (18 000) otsa nagu soojad saiad. Kui need lahingukogemusega võitlejad ja vabatahtlikud kokku liita tahtega enda kodu kaitsta, saame ühe väga tugeva ja motiveeritud väe. See on see, millega Venemaa juhtkond ei arvestanud.

Milline on teie arvates kõige olulisem õpikogemus selles sõjas?

Mul ei ole ühte kõige olulisemat õpikogemust, aga avaldan mõned mõtted. Venemaa võibki naabrile (loe: meile) kallale tulla. Olenemata sellest, mida ta räägib või lubab, või mis suhe meil temaga on. Kokkulepped praeguse Venemaaga ei maksa midagi. Ei saa välistada, et järgmiseks ründeobjektiks oleme meie. Selleks tuleb valmistuda või teha kõik, et seda ei juhtuks. Selline sõda, kui see meie hoovile tuleb, puudutab kõiki. Mis tähendab, et selleks peavad kõik valmis olema. Mitte ainult need, kes sõdivad, vaid ka need, kes sõdijaid toetavad. Samuti need, kes mingil põhjusel ei suuda või ei saa ei ühte ega teist, peavad evakueeruma, ka need, kes ei taha. See peab olema ette valmistatud. Ma olen näinud, mis juhtub nendega, kes sõjale jalgu jäävad. See on väga kole. Seda on vast kõik näinud, see sõda toimub n-ö online'is.

Mis on see, mida Eesti kaitsevägi võiks õppida Ukraina relvajõududelt?

See sõda alles käib ja põhjalikke analüüse pole suutnud keegi veel teha, ukrainlastel pole selleks ka aega olnud. Neil pole veel meie mõistes välja kujunenud õpikogemuse (lessons learned) süsteemi, mis muidugi ei tähenda, et nad tähelepanekuid ei kogu või käigult ei õpi.

Minu arust tuleb meil enda riigi kaitseks valmistuda kohe. Teha kõik selleks, et vaenlane ei mõtlekski meie vastu sõda alustada. Et see oleks talle väga valus ja kallis. Või nii nagu kaitseväe juhataja on öelnud, et enda sõjaliste võimete arendamisel tuleb arvestada sellega, nagu algaks sõda homme, mitte kümne aasta pärast. Ma ei tea täpselt, mida ja kui palju ukrainlastel ladudes oli, aga mulle tundub, et mõned asjad said üsna ruttu otsa.

Veel, vaenlast ei tohi karta. Seda on võib-olla lihtne öelda, aga me võiksime oma väljaõppes mõelda, mismoodi seda saavutada. Et T-72 on tegelikult toruga linttraktor ja selle meeskonna vaatlusväli on piiratud ning nemad seal sees kardavad rohkem kui meie. Üsna tihti nad ei tea, kus nad on ja miks või kuhu lähevad. Et neid linttraktoreid ning muud vaenlase tehnikat saab lahinguväljal lihtsalt hävitada, minema lasta.

Kaua ukrainlased veel jaksavad?

Ma arvan, et ukrainlased on valmis minema lõpuni, Ukraina võiduni. Nemad alla ei anna, nad ei alistu. Nende motivatsioon ja tahe kaitsta oma riiki on ülisuur. Ukraina on territooriumilt suur riik ja ukrainlasi on palju. Võitlejatest puudust veel ei tunta. Vabatahtlikest, ka välismaistest, valitakse välja ainult need, kellel on sõjakogemus.

Ei ole saladus, et kaotusi kannavad lahingutes ka ukrainlased, aga neid arve operatsiooni julgeoleku eesmärgil veel ei avaldata. Kuid praegu on vabatahtlikke rohkem, kui neid üksustesse võetakse.

Ukrainlased saavad väga hästi aru, et lääneriikide sõdurid praegu nende eest sõdima ei tule. Nad teavad, et nad peavad ise võitlema, aga neil napib selleks vahendeid. Lääne kohustus on need anda, sest ukrainlased sõdivad meie ja meie ühiste väärtuste eest.

Kuidas see sõda lõpeb?

Ma usun ja väga tahan, et Ukraina võidab. Kuidas täpselt sõda lõpeb, ma ei tea. Loodan, et Ukraina saab oma okupeeritud alad tagasi. Kuhu sõja lõpus piir tõmmatakse, kummale poole jääb Krimm, seda on väga raske ennustada. Kindel on see, et Venemaa ei tohi seda sõda võita.

Kui Ukraina kaotab, siis kaotame meie samuti. Siis oleme meie järgmised. Mina aitan ukrainlasi siin nii palju, kui ma kaitseatašeena teha saan. See on peamine põhjus, miks ma siia tahtsin jääda.

Mis saab Ukrainast pärast sõja lõppu, ükskõik kuidas see sõda ka ei lõppeks?

Eelkõige ma loodan, et see sõda ei lõppe Venemaa võiduga. Vastasel korral see sõda ei lõppegi, see kestab siis ühel või teisel moel edasi. Venemaa peab siin kaotama ja Venemaa juhtkond võib minu pärast kaotuse puhul iseendale võitu kuulutada. Peaasi, et Vene väed oleks Ukrainast kadunud ja et Ukraina ei oleks Venemaa mõjusfääris.

Ukraina taastamiseks ja ülesehitamiseks läheb vaja aega ja ressurssi ning liitlaste abi. Selle poole tasapisi liigutaksegi. Riigid kuulutavad, milliste Ukraina piirkondade või linnade ülesehitamist nad soovivad toetada. Ukrainal on tegelikult väga suur loodus- ja inimvara, ukrainlastel on tohutult potentsiaali, loodan et nad suudavad selle kõik enda kasuks pöörata.

Usun, et meie koostöö ukrainlastega kaitsevaldkonnas jätkub ja läheb veel paremaks. Et ka need koostöövaldkonnad, mis pandeemia ja sõja tõttu on kannatada saanud, taastuvad.

Toimetaja: Urmet Kook

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: